Ma ei armasta sind enam ehk tagasi Hollandisse (5.osa)

Posted on by 6armel

Nagu ma kahtlustasin, tekitas Hollandist mõtlemine, meenutamine, mälestuste jagamine minus masendust, mille tõttu proovisin vältida kirjutamist. Samas võis seda ärevust minust tekitada ka ülikoolidesse kandideerimine ning aastaga olen suure ringiga, mis läbis ka Hollandit, jõudnud ikka samasse puntki, kus ma olin peale gümnaasiumi lõpetamist. Ma ei tea, mida kuradit ma oma eluga küll peale hakkan. No teatud areng on olnud, näiteks minu suviste karjääridega. Enne Hollandisse minekut töötasin terve suve Tartu ühes kõige läbi käidavamas toidupoes, kus ma pidin tavaliselt päevas küsima tuhandelt inimeselt: „Kas te tšekki soovite?“. Nüüd olen ma tootmisettevõtte personaliosakonnas nö abis, kus mul on oma laud, arvuti ja isegi firma meil ehk areng missugune.

Plan in decades. Think in years. Work in months. Live in days.

Lugesin mingit artiklit, kus üks kolmekümnendates mees tõi välja punktid, mida ta oleks juba oma kahekümnendates tahtnud teada ning kuna mul kuu pärast esinumber vanusel vahetub, siis lugesin ise ka seda artiklit igaks juhuks. Peamiselt oli seal kirjas, et ära tööta mingis firmas, mõtle välja oma mingi (business)idee, usalda inimesi, isegi siis kui saad haiget, ära ole naiivne ning punkt number 1 oli loomulikult reisimine. Kuna kõiki punkte ma läbisin neil paaril päeval Hollandi pealinnas, siis oleks nüüd viimane aeg alustada ka teise päeva kirjeldamisega Amsterdamis.

Enne magama minemist leppisin kokku aruubalasega, et kui ma kell 9 üleval ei ole, siis toksaku ta mind voodist maha kuna tüüp pidi varem ärkama, et tööle minna. Ärkasin hoopis hiina poisi kilekoti krõbinamängu peale ülesse ning kui sööma läksin nägin, et aruubalane ikka veel magas. Hosteli sööklasse hiilisin ning hindasin ümbrust nagu mingi James Bond missioonil. Kui õhk oli puhas kiimasest brasiilia kääbusest jäin lahtise suuga ning oma uniste silmadega pakutavat vahtima. Ma ei tea, mida ma küll ootasin. Vist rootsi lauda, mida olen harjunud nägema teistes H-tähega algavates majutusasutustes, aga tegelikult ajas asja ära küll. Sai oma erinevatele saiadele või kuklikule määrida võid, moosi, mingit pruuni kreemi ning katta need vorsti või juustu viiluga. Kausi sai täis valada maisihelvestega, mida siis piima või jogurtiga alla kugistada. Klaase täita mingite mahladega ning kruuse kohvimasinast erinevate kohvijookidega. Ma sõin maisihelbeid jogurtiga, kuklit selle pruuni kreemiga ja jõin kohe mitu tassi cappucinot ning ära täitis küll mu tühja mao. Terve seal oleku aja hoidsin end valvsana, sest ma ei tahtnud oma päeva algust mingi kiimase kääbuse pärast rikkuda lasta.

Oma kodinad päevaseks Amsterdamiks valmis, lahkusin ma hostelitoast, kus hiina tüdruk oma alukaid riputas kuivama. Hosteli receptionis vaatasin voldikuid ning leidsin päris mitmeid kuponge, mida mõtlesin oma Amsterdami oleku ajal kasutada. Näiteks ühega sai 3 eurot soodsamalt Van Goghi muuseumis pileti osta, teisega 10% soodsamalt kanali paadisõidult, kolmandaga…… igatahes pataka ma neid kaasa võtsin. Niimoodi ma siis tasapisi astusingi minema hostelist linna poole, uudistades ringitatud kohti kaardil. Päike soojendas, tuul jahutas, nina täitsid erinevad aroomid pagariäridest ja lillepoodidest ning kõrvu kostusid erinevad helid.

Tegelikult oli see mu Haagi laul, aga ainsad sõnad selles laulu versioonis kirjeldavad väga hästi mu teist päeva Amsterdamis.

 

Teel Museumpleini (muuseumiväljak, kus asuvad kolm peamist kunstimuuseumi Hollandis) külastasin ma turgu, kus ühe naise peaaegu surnuks ehmatasin, kõndisin vaese rotina vanas trammidepoos, kus asuvad nüüd luksuspoed, imetlesin saksa pensionäri paariga hobusetallis peeretavaid hobuseid ning palju muud. Mida lähemale ma kesklinnale jõudsin, seda õudsemaks läks. Selles mõttes, et tänaval asendusid jalgrattaga kihutajad ja popsutajad turistidega. Kes vehkis oma endlikepiga, kes lärmas üle teiste, kes vahtis suu ammuli ja oli nö keset sittumist ees ehk saate aru küll mida ma mõtlen. Museumpleinile kauemaks ma ei jäänud kui maaaluse WC külastamiseks ja banaani söömiseks, sest tahtsin kella kahesele tuurile ikka jõuda. Järgmiseks sihtkohaks oli mul Spui väljak ning kui sinna jõudsin, nägin, et kell on kohe kaks ja soovitud tuuri leht ei lasknud telefonis registreerida. Ilma oma Amsterdami tuurita ei tahtnud ma ka jääda, sest minu arust on just hea teha see linnatuur esimesel või kui õhtul jõuad, siis teisel päeval ära. Nii saab parema vaatepildi linnast, selle ajaloost ja omapäradest ning on parem nautida ka oma aega seal. Sellised tuurid on ka hea võimalus uute inimestega kohtumiseks, eriti “tasuta” tuuridel kuna seal käib igasugust rahvast alates vaesest eesti wannabe backpackerist kuni austraalia pensionäri paarini ning kõigest, mis sinna vahele jääb. Õnneks leidsin teise tuuripakkuja ja nendel hakkas tuur ka kell 16.00 ning seega oli mul kaks tundi aega nautimaks hilislõunat Amsterdami kesklinnas. Käisin mõnes H&Mis ning siis lõpuks jõudsin ka vabaduseväljakule, kus siis tuvide ja turistide keskel peesitasin päikese all.

15  minutit enne nelja saabus pikk hollandlane koos valge vihmavarjuga oma pea kohal vabadussamba ette higistama ning tema ümber hakkasid inimesed tasapisi kogunema. 10 minutit hiljem hakkasin ka nende poole lonkima kuni mingi mees ja naine muu tee takistasid. Nimelt viisid nad läbi mingit küsitlust ja palusid viisakalt ka mul oma panus sellesse anda. Ma vaatasin korra toda higistavat hollandlast seal vihmavarju all ja siis nõustusin nende küsimustele vastama. Liigikaaslast peab ju ikka aitama ning tuuri alguseni oli veel mõned minutid aega. Kui olid nad oma jah sõna saanud, tõmbas mees taskust oma õuna ja asus mind filmima samal ajal kui vastasin ma mingitele küsimustel online shoppingu kohta, heites kahtlustavaid pilke kaamerasse. Paar vastust neile antud, lahkusin ma juba suurenenud grupi juurde ning jäin kuulama, kes minuga siis tuuril jõlkuma hakkavad. Lõpuks kui oli meid piisav arv kohal, kõndisime natuke edasi kuni oli see tutvustav ring, kus kõik ütlevad oma nime ja riigi, mida nad kodumaaks peavad. Kui saime oma kaaslastega tuttavaks, liikusime edasi kondoomipoe (jah, Amsterdamis on pood, mis on spetsialiseerunud ainult kondoomi müügile) ette, kus meie giid hakkas prostitutsiooniärist rääkima. Nüüd on see legaalne äri, kus naised on põhimõtteliselt ettevõtjad ja oma enda bossid. Ühe kähkuka eest küsitakse 50 eurot, tunni eest kuskil 150 eurot ja arvake ära kui palju kliente külastab ühe naise voodit tunnis? Keskmiselt kolm meest ehk kaheksa tunnise tööpäeva jooksul teenib Eesti keskmise kuupalga ära küll. Tavaliselt need naised peavadki oma ametit paar kuud, koguvad raha ja siis lähevad kõigi võimaluste maale, et siis seal näitleja või modellina läbi lüüa. Kui keegi on huvitatud mõne sellise teenusepakkuja külastamisest siis jätke üks asi meelde. Need aknad/uksed, kust paistab punane tuli, sealt leiab naise, aga kui sinine tuli, siis seal on naine mehe kehaosadega ehk igal ühel oma maitse….

Nii me seal siis käisimegi kaks tundi põhilisemad kohad läbi nagu punaste laternate tänavad, juudikvartal, Rembrandti muuseum jne ning mul pole väga mõtet kõike siia ülesse kirjutada. Kirjutan, mis mulle meelde on jäänud:

  • Punaste laternate kvartalis on ka vana kirik. Amsterdami kui sajandite jooksul teada tuntud kaubavahetus punkti, külastas palju meremehi, kellel pikk merel olemine oli teatud isusi/vajadusi suurendanud, aga see oli ju patt olla võõra naisega ja veel eriti raha eest. Seega kavalad hollandlased mõtlesid, et ehitavad sinna kiriku, kus siis meremehed said, loomulikult raha eest, preestrile oma patud üles tunnistada ning jumala silmis taas puhta poisina koju naise juurde naasta. Aga kuna rohkem külastati neid võõraid naisi öösiti ja kirikud olid sel ajal kinni, siis leidsid hollandlased ka sellele lahenduse. Tule käi enne kirikust läbi. Räägi preestrile kõigist neist pattudest, mida kavatsed kohaliku naisega korda saata, ning Jumala silmis oled ikka lõpus puhas poiss.
  • Kui Amsterdami kaarti vaadata siis võib tähele panna, et kõik kanalid ümbritsevad vanalinna saart, kus asuvad ka punased laternad, nagu sibulakoored (ei oska paremini kirjeldada). See on sellepärast, et kui patustelt makse korjati, siis ehitati uus kanal, saare ümber, sest ega hollandlased ju kogu aeg ka rikkad polnud.
  • Aga milleks üldse nii palju kanaleid? Selleks, et kui kaup sadamasse jõudis, siis sai sealt paadiga otse omale maja ette selle sõidutada. Polnud vaja hobust ja ratsameest tüüdata.
  • Pea igalt poolt võib leida Amsterdamis kolm x. Nii maja seintelt, tänavalaternatelt kui ka teedelt. Ei, see ei sümboliseeri hollandlaste pornoarmastust ega midagi taolist. Tegelikult näitab see kolme õnnetust, mille Amsterdam on üle elanud: uputus, suur tulekahju, sest majad olid puust, ja must katk. Kõige ametlikum versioon on see, et need on püha Andrease (piiblitegelane) hõbedastest ristidest kujutatud, aga see selleks.
  • Hollandi üks kuulsaimaid maalikunstnikke Rembrandt, nagu ka kõik teised kunstnikud, suri vaesuses. Tema maja/ateljeest on tehtud muuseum, mida võib käia külastamas, kui kunst on südamelähedane. Seal lähedal on ka vist pea igapäev meie mõistes kirbuturg, kus siis hipsterid käivad endale ostmas kellegi kulunud pükse või mingi vanaema noorpõlve kleite. Loomulikult müüakse seal ka igasugust nänni eksinud turistidele nagu I love Amsterdam T-särke või Smoke weed everyday kohvikruuse.
  • Kõik Amsterdami vanalinnas asuvad majad on väga kitsad. See on sellepärast, et maalapp oli kallis ja seega prooviti võimalikult väheste ruutmeetritega hakkama saada. Kõige kitsam maja vanalinnas on natuke üle ühe meetri lai. Samas kehtis see ruutmeetriseadus ainult esimesele korrusele ja seepärast võib jalutades näha maju, mis iga korrusega laiemaks aina lähevad ja ka tänavale kalduvad.
  • Kus on palju kanaleid, seal ka palju sildu ning loomulikult on need sillad täis lukke, mida armunud ullikesed oma purunematu armastuse nimel sildade külge lukustavad. Kuna sildasi on teatud arv ja armulolle palju, siis iga nädal tulevad mehed suurte tangidega ning puhastavad sillad nendest lukkudest ära. Ikka selleks, et ka järgmistel armunutel oleks sillal koht, kuhu oma lukuke kinnitada.
  • Kanalitest soovitaks ma eemale hoida, eriti kui on tasakaalu hoidmisega probleeme. Aastas hukkub kuskil kakskümmend inimest kuna nad on kukkunud kanalisse, kus esimene meeter veepiirist on vesi ning ülejäänud muda ja jalgrattad, mida igapäevaselt sisse visatakse. Leian, et on paremaid viise suremiseks kui uppuda mudases kanalis, mida paljud kasutavad oma hädade rahuldamiseks.

Ega väga rohkem ma enam ei mäleta, millest giid rääkis, sest väga raske oli seal orienteeruda. Kõik kanalid ja majad nende kallastel on samasugused. Olgu, iga maja on unikaalne kuna omanik sai ise valida oma kujunduse, aga ehitusstiili poolest vajuvad nad ikka samasse kategooriasse. Samas olin ma ka väsinud juba, sest jalad tuikasid valust ja terve keha oli higiga kaetud, mida kuidagi delikaatselt grupilõpus lonkides proovisin ära aurutada. Tuuri ajal rääkisin kahe hollandlasega, kes olid mingist teisest linnast, millest ma kuulnud ei olnud, ning nad osalesid tuuril oma uurimuse eesmärgil. Nad tahtsid teada, kuidas ja miks inimestele sellised tuurid meeldivad ja seega nad siis pea meie kõigiga ka väikse intervjuu läbi viisid. Mingi kanali ääres tehti meist ka grupipilt, mille hollandlane lubas facebooki ülesse panna. Seni ma seda seal näinud ei ole ja arvatavasti on ka nii parem.

Tuuri lõpppunkt oli seal samas raeplatsil (Dam Square) ning kui sinna lähemale jõudsime mõtlesin oma peakeses, et kas alustada vestlust ameeriklasega, kes mu kõrval kõndis, või mitte. Samal ajal kui ma veel mõtlesin alustas tema minuga vestlust. Victoria oli pärit Pennsylvania osariigist, aga viimased kolm aastat oli ta elanud/töötanud Las Vegases ettekandjana kuna peale keskkooli lõppu ei teadnud ta, mida soovib oma eluga edasi teha. Ilma kraadideta ameeriklane tundus päris rahul enesega olevat ning algatas ka minu peas mõningaid mõtteid, mille üle arvatavasti kogu mu suguselts õnnelik ei oleks.

Raeplatsis asuvat kuningapaleed kasutatakse ainult lihtrahavaga suhtlemisel, sest kuninglik perekond ei taha keset linna käramüra ju elada. Eriti veel siis kui purjus seksinäljased turistid urineerivad su akna all nii, et vundament laguneb. Hollandi teadlased olidki leiutanud sellise materjali, millega katta kinni sein vähemalt kaks meetrit maapinnast, ja kui keegi urineerib vastu seina, siis see pritsib pritsijale endale peale. Jutt otsas, pani giid peopesad kokku nagu kerjus ja rääkis kurva häälega, et nüüd on see ebamugav hetk, mil on aeg meil oma rahakotte talle tühjendada. Minu arust on see alati hästi ebameeldiv nii kellegile raha anda, et kõik vaatavad palju keegi annab ja ka rahasaaja ise saadab sind kas sooja naeratuse või külma pilguga minema. Selle suhtes meeldis mulle Riia beany tüüp kõige rohkem. Võttis mütsi peast, tõstis selle enda ette, sulges silmad ning ootas kuni kõik olid ta juures ära käinud peale, mida tegi meile suure kummarduse ning tänas nagu mingi lavatäht.

Kui see piinlik hetk oli möödas jäime osad kuidagi eksinud näoga samasse ringi seisma. Mõned minutid tagasi olime möödunud ühest iiri pubist ning ameeriklane pakkus, et me võiks sinna minna. Kuna ma tagasi hostelisse, kus oleks võinud kiimast brasiilia kääbust näha, minna ei tahtnud, ühinesin ka temaga. Iiri pubi oli täitsa mõnus. Sõin suuri friikaid, loputasin neid endale alla klaasi Guinnessi õllega ja kuulasin, kuidas äge iirlasest baarman, kes nägi päris hea välja, pani oma mõnusa iiri aktsendiga ameeriklase paika. Nimelt Victoria hädaldas, et kesklinnast kaugemal piirkondades on sildid ainult hollandi keeles.

“Kuidas peaks mina ja paljud teised välismaalased aru saama?” küsis Victoria.

“Sa arvatavasti kuulud nende ameeriklaste hulka, kes peavad inglise keelt ja USAd maailma nabaks ja kõik muu ei ole nagu mitte midagi!”

“Loomulikult! Alati need iirlased panevad ameeriklasi paika!”, ütles kerge muigega Victoria mulle.

“Mida sa õhtul plaanid teha?”

“Erilisi plaane mul nagu ei ole. Ja sul?”

“Üks kelner rääkis, et Paradiso on hea koht, kus kohalikud oma öid veedavad. Mõtlesin seda vaatama minna. Mis arvad? Tahad ühineda?”

Kuna Rotterdami öid ma klubi/baari sarnases asutuses nautida ei saanud, siis olin kohe nõus. Selle auks tahtis ta juua viina shoti mingi likööriga ja ka seepärast, et tal pea valututas. Ega ma põline kirde eurooplane saanud mingile ameeriklasele alla jääda ja seega võtsin ka endale selle shoti. Ega suurem asi see polnud. Lihtsal viin segatud mustikalikööriga. Kui ma olin veel ühe õlle joonud, mis oli palju parem kui Guinness, otsustasime Paradiso ees 22.30 kokku saada ja enne seda oma hostelitest läbi käia, kus siis end valmis seada. Arve maksmisel jäi mul karp nimega suu jälle pikaks ajaks lahti. 20 eurone arve oli natuke üllatav mulle, aga kui teisti mõelda, siis sain selle eest friikatest kõhu täis ning alla kulistatud kaks klaasi õlut ja mingi viina shoti. Loomulikult kodus tuleks see odavamalt, aga mis teha. Ei tahtnud ameeriklase ees vaese ida-eurooplase stereotüüpi kinnitada.

Erinevates suundades läksime kuna mina elasin läänes ja tema idas. Ilm oli ilus ja tuju hea seega otsustasin koju kõndida oma vaistu järgi. Lihtsalt pidin loojuva päikese suunas kõndima ja lõpuks oleks ikka õigesse kohta jõudnud. Sellist seiklust päris igale ühele ei soovitaks. Mulle tuleb kasuks väga hea orienteerumisvõime, suunataju ja kaardilugemise oskused. Endine skaut ikkagi siin. Selline kergelt sihitu kõndimine meeldib mulle väga, eriti välismaal, kus kõik on uus ja huvitav. Nii jäi mul tee peale ka mingi joogahütt, kus pidi toimuma vegepidu ja hipireiv ehk minusugusele veidrikule täitsa loodud. Telefoniaku oli tühi ja seega vaatasin bussipeatuste kaartidelt, kus ma täpselt asun. Lihtsalt igaks juhuks kuna ma pidin õhtul ikka inimesega kokku saama ja hilineda mulle ei meeldi. Tee peale jäi ka park, kus sain oma lähkri täita Amsterdami veega, mille maitse oli palju parem kui see, mis mu hosteli vannitoakraanist tuli. Lõpuks peale tunni ajast kõndimist jõudsin tagasi hostelisse. Kell oli kümme ning pooletunni pärast pidin juba ameeriklasega kohtuma. Õnneks tahtis ameeriklane 23.30 kokku saada ning ma olin õnnejunni seisundis, sest vajasin hädasti dušši.

Keha puhas, juuksed kuivamas, kleit seljas asusin endale sukapükse jalga kangutama horisontaal asendis naril, sest alumistesse vooditesse olid mingid uued tüübid saabunud ja ma veider inimene, kes paljaste jalgadega käia ei saa. Kuna ma teadsin, et trammist hilineda ma ei tohi, lahkusin oma toast varem. Toa uks kinni ning lifti poole liikudes näen üht kogu seal ees seismas. Kogule lähemale jõudes tuvastas mu aju ka inimese ära ning loomulikult oli see eilne kiimane kääbuslane. Ütleme nii, et seekord nägin ma oma kleidiga parem välja kui pusa ja teksastega eelneval päeval. Täiskasvanud inimene oleks läinud sinna kõrval, öelnud tere või lihtsalt eiranud inimest, ning liftiga alla sõitnud nagu normaalne inimene. Aga mida mina tegin? Keerasin kohe ennast teises suunas, olin seina taga peidus ning kaalusin oma valikuvõimalusi, mille hulka kohe kindlasti ei kuulunud ühine lifti sõit. Kuna hirm trammist mahajäämise ees oli nii suur, siis ruttu tatsasin ümber nurga ning kihutasin treppidest alla, lootes, et jõuan kiiremini neljandalt esimesele kui tema liftiga. Esimesele korrusele jõudnud ei näinud ma teda ning olin rõõmus, et suutsin kiiremini treppidest alla lennata kui liftiga sõita. Kui möödusin liftist, siis avanesid uksed kust brasiilane välja astus. Sekundi ma seisin seal lolli näoga talle otsa vahtides kuni lihtsalt tormasin hostelist välja ilma taha vaatamata.

Trammisõit hiljem leidsin end öömeelolus inimestega Amsterdami kesklinnast. Natuke ekslesin kuni leidsin oma tee läbi inimmasside Paradisio ette. Minutid möödusid ja Victoriat ei näinud ma kusagil. Akut oli mul ainult 5% ja seega proovisin kusagilt mingit wifit leida. Kohe kui olin ühenduses sain ka teate talt: “Ugh, mu peavalu ei lähe üldsegi ära.” Esimene mõte mu peas oli: “Kas ta tõesti ei tulegi? Ja mida ma nüüd teen? Kas sõidan tagasi hostelisse kiimase päkapiku juurde või lähen üksi klubisse?” Õnneks paanikaks ei olnud põhjust, sest peale minu küsimist vastas ta, et on juba trammis ja lihtsalt hilineb. Kümme minutit hiljem seisime juba järjekorras.

“Hei! Kas te olete ühendriikidest?” küsib järsku Victoria kahelt meie ees seisvalt naiselt.

“Oh jaa. Sa ka või?”

“Jah, mis osariigist te olete?”

“Pennsylvaniast.”

“Oh jumal! Ma ka!”

“See on väga haruldane kohata reisides kedagi teist oma osariigist” teatas Vicki mulle hariva häälega.

Ma ei hakkanud talle ütlema, et teise eestlase kohtamine (väga suurelt ümardades on meid äkki maailmas mingi 1,5 miljonit) on palju haruldasem kui mingi ühise USA osariigi kaaslase nägemine. Kolme ameeriklasega ma siis klubisse sisenesin. Nii öelda tantsusaalis vajus mul karp veelkord lahti. Peale meie oli seal kuskil ainult kümme inimest. Kas selline ongi siis Amsterdami ööelu neljapäevaõhtul? Kell 23.45 ehk 15 minutit peale avamist jah. Inimeste pilkude saatel tellisime endale juua. Mina võtsin sama, mida Vicki tellis ning see oli mingi viin, apelsinimahla ja veega ehk väga omanäoline jook… Nende nimesi ma ei mäleta, aga õed Pennsylvaniast jõid õlut ja erinesid üksteisest nagu must ja valge koer. Üks oli blond, peenike, ilus, nägu meigiga kaetud ja tantsuoskustega, mida klubis iga ühelt jalale teisele tatsaja kadestaks. Tema tumedapealine õde aga seisis tantsupõrandal, lürpas õlut, jälgis inimesi oma paksude prilliklaaside tagant ja tõmbas oma väikseks jäänud tagi kokku poole. Tema oli isegi varem kuulnud riigist nimega Estonia ning paari kuu pärast pidi ta oma kihlatuga abielluma. Võib-olla on nad nüüd juba abiellunud seega palju õnne neile!

Paradiso (sel ööl klubi, kus ma ameeriklastega tantsisin) on vana kirik, mille hipid kuuekümnendatel ära skvottisid, sest nad tahtsid, et selleks saaks mingi vabaaja keskus. Nüüd ta ka midagi taolist ongi. Enamik suuri muusikakujusid on seal esinenud ja on väga pop konserti koht oma akustika poolest. Kui vitraažaknad välja arvata, siis ega väga rohkem vanast kirikust sinna alles ei olnud jäänud. Sel ajal kui ma Vickit väljas ootasin, nägin, et paari nädala pärast oleks seal ka Garbage esinenud. Vot seda oleks küll tahtnud näha!

Selline näeks Paradiso täismaja välja. Seda kahjuks ma ei näinud.
Kui mul ei olnud väljas midagi muud teha kui plakateid vaadata

Keldrikorrusel oli väiksem baar ja vaiksem tantsupõrand, kus paar inimest tantsisid indie ja alternatiivse roki saatel, mida kaks hipsterit vaheldumisi mängisid. Teisel korrusel oli suitsuruum, kus ma paar korda selle Eestit teadva õega käisin suitsetamas ja korra ka selleks, et ta mingite tüüpide juurest ära tuua. Kui ma sinna jõudsin keeras ta mingitele brittidele joint’i ja selline tunne oli küll, et need kahtlased vennad võivad igasugu õudusi talle teha.

Tasapisi kogunes inimesi juurde, maos segunes veider viina jook odavaima Heinekeniga ja ühelt jalale teisele tatsamine asendus palju vabastavama tantsuga. Muusika oli vahelduv: alates hip hopist, pop muusika kuni väga vanade tantsulugudeni välja. Ühel hetkel pidin ma endalt lihtsalt küsima: “Kas ma tõesti tantsin Amsterdami kesklinnas ameeriklastega, keda ainult paar tundi tundnud, Justin Bieberi muusika saatel?” Kui mul oleks mingi väga originaalne checklist, mis sisaldaks selliseid punkte nagu ameeriklastega Justin Bieberi saatel tantsimist ja kiimase brasiilia kääbuse eest põgenemist, siis saaksin nende punktide ette küll linnukesed teha. Kui tundsin, et enam paremaks see päev minna ei saa, teatab Eestit tundev ameerika õde, et ta on väsinud ja tahab tagasi hostelisse minna. Tema õde nõustas ja Vicki otsustas ka koos nendega minna, sest esiteks elasid nad samas hostelis ja teiseks pidi ta järgmisel hommikul Pariisi minema. Otsustav hetk oli saabunud: kas jääda üksi Amsterdami kuulsaimasse klubisse, kus inimesed vahtisid üksteist näljaste nägudega, aga samas oli mul seal mõnus olla, või minna tagasi hostelisse järgmise hommikuni magama? Ma valisin teise variandi. Enda arust oli mul juba piisavalt huvitav ja tegude rohke päev olnud ning seega panin õhtule punkti Paradisiost lahkumisega.

Vana kiriku ees jätsin hüvasti toredate ameeriklastega, keda ma arvatavasti kunagi oma elus ei näe. Ma teadsin, et lähedal asuvast Leidsepleini bussipeatusest peaks ka ööbuss minu Bos en Lommeri linnaossa sõitma, aga kuna sealsetest bussipaviljonidest ei suutnud ma õiget leida ega ka bussiaegu näha, otsustasin jalgsi koju minna. Mis see tund aega kõndimist Amsterdami pimedatel tänavatel kell kaks öösel ära ole! Niigi tol päeval juba kaks korda sarnane teekond läbitud. Kuna mul oli telefoni aku tühi seisin mingis nurgas kaart käes, et endale sobivat marsruuti välja valida. Järsku küsib mingi tibi mult tuld. Viisaka inimena hakkasingi kottist oma välgumihklit otsima, aga mida ei ole seda ei ole. Tibi oli sõbralik ja ütles, et ma ei muretseks. Küll ta leiab mingi tüübi, kellel see on, ja kes teab missuguse eluarmastuse ta nii leida võib. Viisaka naeratuse saatel lahkusin tuld või siis hingesugulast otsiva tibi juurest ja kärarikas Leidseplein (peamine Amsterdami ööelu toimub seal) asendus vaiksete tänavatega kanali ääres. Eks mul oli kerge hirm küll kõndida üksi tagasi hostelisse ilma töötava telefonita kui vastu tulid alko-, narko- ja kes teab mille uimas inimesed. Tundsin end turvalisemalt kui panin pähe kõrvaklapid ja teise otsa lihtsalt kotti, et näeks mulje nagu ma kuulaks muusikat. Nii sain ma mängida nagu ma ei kuuleks midagi, oleks omas maailmas ja poleks vaja mind tüüdata. Selle tunni jooksul tuli mulle paar inimest vastu, kellest ainult üks proovis vestlust arendada. Minu kiirest sammust ja omas maailmas olevast silmapilgust läks see katse tal luhta.

Mitmed korrad jäin kellegi maja ees asuvatele pinkidele oma väsinud jalgu puhkama. Sel päeval olid nad mind kõnnitanud 25 km ulatuses ning tol hetkel olin Hollandis kõndinud juba üle 150km. Kui ma poleks seitsmel korral ühistransport kasutanud, algaks see number juba kahega. Lõpuks peale kolme jõudsin oma väsinud jalgadega tagasi hostelisse. Valust piineldes ronisin mööda redelit oma narile, kus ma siis puhkasin paar tundi enne eelviimast päeva Hollandis.

Kolmas päev oli plaanis veeta oma parimate sõprade Anna ja Kariemiga Amsterdamis, aga tegelikult kondasin üksi mööda Leideni tänavaid ja mossitasin hostelis. Kuidas mu parimad sõbrad mind Hollandis alt vedasid ja miks küll mind mingi kodutu Amsterdami kesklinnas paitas- sellest nagu ikka juba järgmises osas.

 

 

 

Ma ei armasta sind enam ehk tagasi Hollandisse (4.osa)

Posted on by 6armel

Olen nende viimaste Hollandi mälestuste jagamist kogu aeg edasi lükanud tuues erinevaid põhjusi, miks mul ei ole aega neid kirjutada, kuid aega on olnud küll. Põhjus, miks ma ei ole kirjutanud on see, et ma ei taha väga uuesti neid päevi läbi elada. Loomulikult on mul nendest päevadest toredad mälestused kogu eluks, aga ka ebameeldivaid juhuslikke kohtumisi võõrastega ja pettumusi oma sõprades, mille pärast mitmel ööl ei saanud kodus magada, sest peas ketras ainult üks mõte. Kas ma olen tõesti nii õudne inimene, et selliseid “sõpru” väärin?

Mida ma siis valesti tegin?

Ärkan kell kuus hommikul ülesse kuna Annal algab esimene tund kahe tunni pärast ja peale seitset peaksime juba kodust lahkunud olema. Söön viimast korda vettinuid kaerahelbeid ja pakin oma kodinad kokku, tasapisi Rotterdamiga hüvasti jättes. Kell 7.15 kõnnime Annaga metroopeatusesse ning jätan temaga seal hüvasti kuna ma ei sõida linna passima. Amsterdami hostelis on check-in alles kell 15.00 ehk mul on vaja end koos oma kottidega lõbustada veel kaheksa tundi. Niimoodi ma oma järgnevad tunnid veetsingi: jalutades mööda Rotterdami lõunakallast kesklinna, tehes peatusi erinevatel pinkidel, kuulates muusikat ja omamoodi linnaga hüvasti jättes.

Eks ta ole nagu esimene armastus mul, kes elu lõpuni kalliks jääb. Siin olin ma nii öelda päris iseseisev. Mul oli täitsa oma kodu (okei ühikatuba korteris, mida jagasin kiunuvate hiinlastega, aga see eest joppas miljonivaatega), sõin sööki, mida olin ise teinud otse turult ostetud toorainetest (ei söönud kiirnuudleid ega pakisuppe, vaid korralikke õhtusööke, mida ikka köögis laua taga sai nauditud), pidin kõiki asju ise ajama ülikooli, linnavalitsuse, pankade, maksudega jne ning ma olin seal vaba ehk täitsa nagu täiskasvanu.

Kõige rohkem veetsin ma aega oma ühikatoa rõdul. Ma olen täielik rõdu inimene. Mulle meeldib istuda seal, “oma aega raisata”, inimesi jälgida ja lihtsalt mõelda. Selle kirjelduse järgi tunduks nagu ma oleks mingi pervert, aga ei. Vahel on lihtsalt hea võtta aeg maha, panna muusika käima või kuulata helisi enda ümber, vaadata jõel seilavaid suuri kaubalaevu ja õhku tõusvaid lennukeid ning tunda sellist sisemist rahulolu. Oma rõdul olin ma alati õnnelik, sest ma ei mõelnud seal sellest missugune luuser ma olen või mida ma järgmiseks pean tegema. Võib-olla tuli see sisemine rahulolu sellest, et tavaliselt jagasin oma punast plastiktooli tassi kohvi, klaasi punase veini või suitsupakiga…

Kaks tundi istusin IMAXi kino platsil. Peamiselt küll sellepärast, et seal oli wifi. Tegin ristsõnu, kirjutasin lähedastele, et ei ole veel kuhugi kanalisse kukkunud ega seksiorjaks müüdud, vaatasin enda ümber hingavat linna ning lihtsalt elasin tolles hetkes. Kell 11 hakkasin tatsama oma kodinatega raudteejaama poole jäädvustades enda ümber olevat viimast korda mälestustesse. Raudteejaamas nägin, et järgmine rong Amsterdami läheb 11.32 ja kuna mul oli 16 minutit aega, otsustasin viimast korda juua Rotterdam Centraalis Soja Cappucinot ning seekord kaunistas topsi isegi mu õige nimi. 11.30 saabus rong suunaga Amsterdami ning selle rongi peale ma ei läinud ega ka järgneva nelja peale. Esiteks oleks ma liiga vara jõudnud Amsterdami. Ma teadsin, et kesklinna rongijaamast hostelisse kõndimiseks kulub mul üle tunni aja ehk peaksin kusagil kahe ajal pealinna saabuma kuna kottidega vaatamisväärsuste ümber väga tuigerdada ei viitsiks. Teiseks ma natuke kartsin. Minu mõttes oli Amsterdami rongile minek kui selle peatüki nimega “Elu Hollandis” lõpetamine ja ma ei olnud päris kindel veel, kas ma seda ikka tahan. Seega ma venitasin oma aega perroonil istudes kuni lõpuks ikka jõudis aru pähe ja rongi sisenesin, sest küll ma varsti jälle tulen tagasi siia Hollandi kodulinna. Vähemalt nii ma tol hetkel mõtlesin.

Rong oli üks vanemaid, milles ma olin Hollandis sõitnud. Nägi välja vanem kui need rongid, mis meil enne porgandeid olid ja seega wifit seal ei olnud, mis oli ka hea, sest sain jälgida aknast enda ümber muutuvaid maastikke. Mõned kohad oleks Eestiga täitsa ära petnud. Amsterdami rongijaamast välja astudes seisatasin ukse ees ning mõtlesin: “Mida kuradit ma siin küll teen?”. Seni olin Amsterdamis viibinud kuus tundi koos Leslie, Ava (see hiinlane, keda ma pidasin oma sõbraks ja kes ei saanud minuga kohtuma tulla kuna “tal oli vaja kodutööd teha”) ning kahe jaapani vahetusõpilasega, kellest üks oli väga naljakas. Siis oli vihmane novembri reede, mil me käisime hiinakat söömas ja seksmuuseumis uudistamas õppimas? Seekord olin ma täiesti üksi linnas, kus ma kedagi ei tundnud, ning mida ma sealt küll otsisin?

Hakkasin selles suunas kõndima, kust kaudu ma oleks oma öömajja jõudnud, manööverdades ja pressides läbi paksude turistimasside. Ma ei taha halva inimesena tunduda, aga ma vihkan sellisid turistigruppe, kes ummistavad igal pool tänavaid ja siis lõugavad kõigest kõrist. Tavaliselt on need ameeriklased, aga seekord proovin neid mitte siin solvama hakata. Rahulikult läbi järgmise turistimassi tungides näen silmanurgast ühte tüüpi mind jälgimas. Sekund hiljem on ta juba mul külje all ja algab meie vestlus:

Some random guy: “Can you make a photo of me?”
Me: “Yeah, sure.” 
Several photos were made of him standing next to a street lamp…

Me: “Are they okay?”
Some random guy: “Yes, now a photo with you!”
Me: “Okaaay”
Then a photo was made with a stranger while having an awkward smile on my face.

Some random guy: “Now you come with me for ice cream and coffee!”

Lühidalt eesti keeles: see suvaline tüüp tänavalt tahtis, et ma temast mingi posti kõrval pilti teeks ja siis läheks koos temaga jäätisi lakkuma ehk jätke meelde see parim viis, kuidas naisi/mehi lantida!

Peale eitava vastusega tüübi juurest lahkudes, avastasin Amsterdami või vähemalt seda osa Lääne-Amsterdamist, mis mu tee peale jäi. Hosteli broneerides ma väga ei süvenenud selle asukohta. Ma vaatasin, et hind oli üks odavamaid Amsterdamis ning tasuta hommikusöök ja normaalne välja nägemine meelitasid täitsa ära. Hostelil nimega WOW  polnud vigagi, aga ta asus lihtsalt kohalikus elurajoonis, kus valged inimesed olid nö vähemuses. Check-in tehtud, pidin viisteist minutit ootama kuni sain oma tuba avastama minna. Läksin lifti ning sõitsin kolmandale korrusele kust edasi ma ei saanud kuna administraator oli unustanud mulle kiibi andmast. Nägu häbist punane kolistasin oma kottidega mööda treppe tagasi ning lõpuks sain ka omale kiibi. Minu korrus oli punane ja seega ka toa sisustus, mida tol ööl jagasin kolme teise inimesega. Hetkel kui ma tuppa sisenesin oli seal juba aruubalane ja üks hiina tüdruk. Nimesi ma ei tea kuna me kunagi ei jõudnud selle punktini oma vestlustes. Samas tean, et aruubalane oli näiteks mitmes Hollandi linnas elanud, tal oli tüdruk Taanist, töötas kusagil lähedal ning palju muud.

Tundsin end omas uues voodis juba päris mõnusalt ning vaatasin kaardilt, mille alt sain, toidupoodide asukohti. Kuna vettinud kaerahelbed olid juba ammu seedunud, läksin välja ümbruskonda avastama. Ma ei ole rassist aga jah, heledama nahaga inimesi ma väga ei näinud. Rohkem tõmmusi, kes mind veidralt vaatasid ning mõne hüüdega mu teekonda saatsid. Lõpuks leidsin peatänava koos toidupoodidega, kust ma ostsin endale ühe smuuti (Eestis on mingi kohalik suurim smuutipurk 0.33l ja maksab üle 1,70euri. Hollandis saab juba 1,50ga 750ml purgi ja tihti on need kaks ühe hinnaga ehk on vähemalt üks põhjus, miks Eesti Hollandile alla jääb :D) ja vee, sest kuigi ma joon igasugust kraanivett, siis see hosteli peldiku vesi oli küll ikka tõeline peldikuvesi. Etosest (müüakse igasugu hügieeni-ja ilutarbeid ning käsimüügiravimeid) ostsin endale lukupaari kuna hostelil oli lukud otsa saanud ning mingi omamoodi reisishampooni, mida ma siis hostelisse tagasi proovima läksin. Tegemist oli lehelaastudega, mida kergelt niisutades muutuvad selliseks pähemääritavaks olluseks. Mina kasutasin neid mitu tükki, aga ei midagi. Mõte on hea, aga ju siis minu paksudele juustele ei piisa. Juuksed aknast puhuva õhu ja kiirtee müra käes kuivamas, vaatasin, mida teha järgneval päeval Hollandi pealinnas. Kaardil ringitasin endale huvipakkuvad kohad ära ning hakkasin tasuta tuuri võimalusi otsima. Baltikumi pealinnades on ainult üks firma (eestlaste eestvedamisel muide), kes tasuta tuuri teeb, aga siin oli neid nii mitu, et ei oskanud validagi.

Jõudis kätte aeg õhtusöögiks ning ma seadsin oma sammud vana hea Albert Heijni poole, mille kliendikaart oli mul isegi kaasa võetud. Hosteli söögiruumis oleks pidand ka õhtust saama, aga kuna ma mõtlesin, et see on kallis ilma hinda teadmata, leppisin toidupoe saadustega. Ostsin endale mingi valmis salati, mango tükid ja vee koos piparmündi lehe ja sidruniga. Oma kaheksa eurose söögipaunaga (miks on värske toit küll kallis?) hosteli ette jõudes taipasin, et tegelikult ei tohiks ma seal sees süüa ja kusagil lugesin reeglit, mis andis hostelile õiguse suure söömaga inimesi oma territooriumil trahvida. Kuna hosteli ees olid mõned pingid ja siis sellised piknikulauad, istusin ma ühe sellise viimase taha. Avasin karbid, peitsin prügi ja tegin pildi, et siis hiljem kodus meenutada oma nooruspõlves veedetu päevi Amsterdamis. Sel ajal kui ma oma salatit pugisin tundsin endal tigedaid pilke hostelisöökla töötjatelt, kes passisid ukselävel kuna kedagi teist peale nende seal sees ei olnud. Üks neist ütles mulle ka midagi, mille peale ma lihtsalt noogutasin. Kuna ma tundsin end halvasti, et sõin nende nina ees mingit supermarketi toitu, ei tahtnud ma visata oma tekkinud jäätmeid neile ukse ette. Tõusin oma laua tagant püsti ja hakkasin kusagilt eemalt prügikasti otsima. Paar sada meetrit eemal leidsin selle ning et mitte päris lollina näida tegin ka suurema jalutuskäigu rajoonis. Tol ringkäikul Bos en Lommer naabruskonnas tunnistasin ma kellegile oma peas (ma tihti käin ja olen nii nagu mul oleksid vestlused kellegiga minu peas kuna ma loner ja sõpru pole kellega igasugust paska, mis pähe valgub, jagada 😦  ), et ma tundsin end palju turvalisemalt kandes lühikest kleit Hollandi “kõige õudseimas rajoonis” (Lõuna-Rotterdam) kui seal hosteli ümbruskonnas jalutades, seljas pikad püksid, ketsid ja pikkade käistega kinnine pusa ehk sweatshirt. Seadsin sammud kiiremini tagasi sealse kodu poole kuna telefoniaku sai ka tühjaks, sest proovisin mingitest huvitavatest lindudest pilte teha.

Hostelitoas rääkis hiina tüdruk koos juurde tulnud hiina poisiga oma õhtustest plaanidest. Küsisin talt ka, mis neil plaanis. Nemad tahtsid minna punaste laternate tänavale kolama. Ma mõtlesin pikalt, et kas küsin end ka kaasa või mitte, sest mingeid plaane selleks õhtuks polnud ning lihtsalt toas passida ka ei tahtnud, eriti veel esimesel õhtul Amsterdamis. Samas ma kujutasin ette kui veider ja piinlik see väljaminek nendega oleks. Hiinlased räägiksid omavahel hiina keeles ja siis võib-olla oleks paar sõna mulle poetanud, mida ma neilt oleks pidanud suust välja tirima. Nari ülemiselt voodilt jäingi ma siis vaatama, kuidas kaks hiinlast rõõmsalt prostituute kaema läksid. Läksin alla maja ette istuma ja suitsetama. Jah, kahjuks hakkasin ma Hollandis taas suitsetama. Õigemini juba nädal enne minekut kui see reis tekitas ootamatu ärevuse minus, mida ma ei suutnud muud moodi enda küljest lahti raputada. Samas oli mul selline veider tunne ka, et kui ma tagasi sinna lähen, siis pean seda tegema kuna see Hollandi Carmel oli ikka täitsa suitsumees ning kuidas ma saaks siis nüüd teisiti olla. Õudne mõelda, aga nädalaga tegin rohkem kui seal elades kolme kuuga ehk üle paki päevas….

Igatahes, istun ma pingil, kuulan muusikat ja suu suitseb kuni üks tüüp minust mööda kõnnib suunaga linna poole. Ta jääb mu ees seisma, ütleb: “Hellooooo!”, ning kohe potsatas oma tagumiku mulle kõrvale.

“Kas sul on mingeid plaane tänaseks õhtuks?” Kuna tüüp ei tundunud perverdi, mõrvari ega vägistajana, siis vastasin talle: “Ei, ja sul”. “Oh,ma lähen kesklinna. Tahad minuga ühineda? Ja muide, minu nimi on Rodrigo, arst Brasiiliast, kes elab Pariisis.” Hindasin olukorda. Tüüp nägi täitsa normaalne ja sõbralik inimene välja. Minust peajagu lühem ehk kui midagi peaks juhtuma, siis saaksin vabalt oma pikkade jalgadega minema joosta või oma massiga ta ära hirmutada. Seega ma vastasin: “Olgu. Ma lähen võtan oma koti toast ning….”, oma lauset ma ei saanud lõpetada, sest kohe tahtis ta mu toanumbrit teada ja oi kui rõõmsaks ta nägu läks teadmise üle, et me samal korrusel peaaegu kõrvutitubades ööbisime. See oli 1. ohumärk.

Läksin ülesse oma kotti haarama ning kui toast väljusin passis ta juba mu ukse taga. Kuna kesklinn oli üle tunniajase jalutuse kaugusel, läksime Bos en Lommeri keskusesse, kust trammid ja bussid peatuvad. Teel sinna avas ta oma seljakoti ja tõmbas sealt välja pooliku veinipudeli, mida siis mulle kätte surus. Võtsin lonksu ja andsin tagasi, aga tema ikka korrutas, et see on minu jagu. Tema juba pool pudelit joonud ning nüüd on minu aeg nautida Prantsusmaa head veini. See oli 2. ohumärk- tüüp tahtis mind täis joota.

Mõned sajad meetrid trammipeatusest eemal näeme lahkuvat trammi, mille peale brasiilane lööb rusika õhku oma pea kohal ja ütleb mingi vandesõna portugali keeles. Hiljem järele mõeldes olen ma õnnelik, et me trammist maha jäime, sest kui me oleks hostelist nii kaugel olnud, ei tahaks ma mõelda, mis siis oleks juhtunud. Seni olin ma rääkinud endast nii palju, et käisin sõbral Rotterdamis külas, kelle pool ma siis ka ööbisin (rõhutasin eriti, et tegemist oli he’ga kuigi tegelikult Anna oli täitsa she mis she, aga igaks juhuks). Tema muidu õpib ja elab Pariisis ning vanust 27 eluaastat. „Sa pead mulle ka külla tulema. Nii Pariisi kui ka Brasiiliasse. Sulle meeldiks seal kindlasti ning ma saaks sulle näidata igasugu imelisi kohti.“ Ma ei oskanud midagi muud öelda ega teha kui ebameeldivalt m-tähte venitada.

Järsku teatab ta mulle: „Mulle ei meeldi ameeriklased.“ „Miks siis?“. „Neil pole korralikke tagumikke!“ ning siis veidra muigega ja kulmutõstega vaatas minu oma. See oli 3. ohumärk.  „Kas sa teed kanepit?“, saateks selline stoneri naeratus. „Ainult siis kui ma olen oma ühe sõbraga. Siis ma tunnen seda. Teiste ja võõrastega ei ole sel mingit efekti mulle.“, vastatasin talle külmalt. „Oh, aga küll sa minuga hakkad tundma kõike!“, saateks juba selline rõvedamat sorti naeratus. „Siin on üks coffee shop lähedal. Me saame sinna minna  kuna ma pean meile kanepit ostama.“ Ma põiklesin küll vastu, et mulle pole vaja mingit kanepit, aga ikkagi ma läksin millegi pärast temaga kaasa. Coffee shopis olin ma peale müüjatari ainuke naine ning seistes mingi brasiilia kääbuse kõrval, sain veidraid pilke juba teises maailmas olnutelt kui ka neilt, kes järjekorrast mind silmasid. Kanepimenüü ees, valis tüüp endale kanepit nimega Amnesia (tõlkes mälukaotus) ja hašišit nimega Fun Times (tlk lõbusad ajad). Peas süttis neljandat korda ohutuli ehk ta tahtis, et ma suitsetaks koos kanepit, mis „tekitab mälukaotust“.

Lahkudes kanepiurkast, teatab brasiilane, et teab ka hea baari asukohta. Mõtlesin, et olgu. Üks väike õlu koos tüübiga ja siis tagasi hostelisse, sest juba piisavalt mälestusi kogutud tol päeval. Baar ise oli päris mõnus. See asub Erasmuspargi loode nurga tipus kui keegi peaks huvi tundma. Väljas olevate laudade juures küsis ta, millisel poolel soovin ma istuda. Arvasin, et ta istub mul ikka vastu, aga ei. Hoopis kohe külje alla puges ning see oli 6. ohumärk. Temast vastassuunda liikudes, avasin joogikaardi ning mööduvalt kelnerilt palusin odavaimat õlut. Kääbus mu kõrval tellis midagi koos limonaadiga samal ajal omale jointi keerates. Suitsetasin koos temaga selle jointi ära ning nagu ma ütlesin ei tundnud ma midagi ning ma teadsin ,et pean oma valvsust hoidma. Brasiilasele baaris mängitav muusika ei sobinud ja seega otsis ta kohe oma telefonist kodumaa artisti loomingu, mida me siis kõik teised baaris olijad olime ka sunnitud nautima. Joogid kohal, hakkasin kohe enda oma sisse kaanima, et sealt varem minema saada. Brasiilane jäi enda ette toodut pikalt vaatama ning küsis mult süüdistavalt:“Mis see on?“. Ta osutas klassile, mis oli 1/3 ulatuses täidetud mingi alkohooliga, ja limonaadipurgile ning hakkas seletama kui loll see kelner on. Tema tahtis limonaadi, aga toodi hoopis mingi purgijura. Ma siis valgustasin ameeriklast, et limonaad siinsel kontingendil ongi selline magus gaseeritud suhkrulöga. Ta oli üllatunud selles kui rumalad Eurooplased on ja hakkas vaest kelnerit küsitlema. Kui ka temalt sai ta teada, et limonaad ei olegi siin käsitsi värsketest sidrunitest pressitud mahl suhkruga, lasi ta oma joogid tagasi viia ning tellis endale ka ühe õlle. Kultuurišokis läks ta peldikusse ning ma mõtlesin, et maksan oma joogi eest ära ja siis kaon minema. Samas tüüp teadis minu siinset elukohta ja oli ka juba facebooki sõber. Seega ma jäin sinna, et näost näkku öelda oma lahkumissoovist kuna ma kartsin, et äkki hakkab hiljem pommitama või nii. Peale peldikus käiku tahtis ta minuga koos pilti teha ning ilma minu eitavat vastust kuulmata ulatas ta kelnerile oma telefoni. Pilt nägi umbes selline välja: tema hoiab käes õlleklaasi ja mina kõrval küürutan ilmega, mis ütleb: „Palun päästke mind!“. Siis lahkus ta laua tagant ning saatis pildi ma ei tea kellele. Juurde trükkis võib-olla „Today’s fuck“ või midagi taolist. Õnnejunni näoga istus ta mulle kõrvale, pani käe ümber piha ja hakkas mu selga suudlema. See oli üks õudsemaid hetki mu elus ning siiamaani sellest mõtlemine tekitab minus külmavärinaid. Nagu kesse suudleb kellegi pusa?

Ma hakkasin talle mainima, et pean varsti minema kuna hommikul vaja vara ärgata, sest sõber tuleb siia ning tema ehk he on mu pärast väga mures jne. Ta oli nagu mhmhm. See on minu üks suurimatest vigadest, et ma ei saa inimestele näkku öelda, mida neist tegelikult arvan, vaid proovin kuidagi delikaatselt olukordi lahendada ehk teisisõnu olen ma liiga viisakas. Tellisin endale arve ning mõtlesin ,et saan nüüd rahulikult minema kuna tüüp hakkas endale uut jointi keerama, aga ei. Oma õlle eest ei saanud ma ise ka maksta kuna ta ei lubanud mind enne laua tagant välja (olin pressitud seina ja tema vahele) kui oli oma jointi kokku lakkunud ja arve eest ise maksnud. Kui see tehtud hakkas ta jälle mu selga lakkuma, mille peale ma tõusin ruttu püsti, pressisin kuidagi teise laua vahelt end läbi ja asusin kiirel sammul hosteli poole kõndima, kiimane kääbus taga sörkimas.

„Miks sul järsku nii kiire hakkas?“

„Ma ütlesin, et ma pean homme hommikul vara ärkama ja sõbraga kokku saama.“

„Enne sa küll sellest midagi ei rääkinud.“

„Nojah kuna see ei olnud veel kindel, kas ta saab tulla, aga kuna ta just kirjutas, et saab…“ Ma olin nii närvis, et pigistasin endale järgmise sigareti suhu, sest enne oli brasiilane maininud, et tubakasuits paneb tal pea valutama, ning seda ma siis kasutasingi nagu tüütute sääskede tõrjeks. „Mulle tubakasuits ei meeldi. Ajab pea valutama, aga kui sa soovid teha, siis see on täitsa okei. Mul on olnud palju tüdruksõpru, kes suitsetavad.” Loomulikult see motiveeris mind rohkem suitsetama. Lootsin, et minu pikad jalad ja kiire tempo raputavad ta maha, aga ei.

“Kas ma saaks ühe suudluse?”

“Mida? Ei!”

“Aga miks mitte?”

“Sest ma ei saa ega ka taha!”

“Miks? Sinu vanuses peaksid naised just tahtma suudelda jne.”

“Jah, aga ma ei saa kuna mul on poisssõber.” Tegelikult ei ole. Ma oleks võinud ka siin talle näkku öelda, et ma ei taha temaga mingit pistmist teha, aga ma kartsin tema reaktsiooni ning me käisime inimtühjal tänaval. Kui mingigi inimene vastu tuli, siis see oli moslemimees ning mul hakkasid igasugused õudsad stenaariumid peas ringlema…

“Aga ta ei pea ju teadma ning sa näed välja nagu väga hea suudleja” saateks jälle see rõve naeratus.

“Kas sulle meeldiks kui sinu tüdruksõber teiste meestega oleks?” küsisin talt, lootes, et lõpetab ära ja jätab mu rahule. “Mul poleks vahet. Tehku, mis tahab.” Lootusetu tüüp lihtsalt.

“Olgu. Kui sa mind suudelda ei taha, siis kuidas oleks seksiga?”

“Ei!”

“Miks? Minuga saad sa kogeda imelist seksi, mida eales ei oskaks isegi ette kujutada!”

“Hahaa! Loomulikult!”

“Ise tead millest ilma jääd.” Selline vestlus kestis umbes kümme minutit veel kuni hostelini jõudsime. Tema hakkas sinna sisenema, aga ma jäin välja suitsetama ja ootama kuni ta ära läheb. Kuradi kiimane brasiilia kääbus! Igaks juhuks tegin teise sigareti veel ning selle aja jooksul tuli ta tagasi välja, istus teises otsas asuvale pingile ning jäi mind passima. Mulle aitas sellest päevast ning kiiruga läksin treppidest ülesse, tundes kuidas kopsud oleks tahtnud hapnikupuudusest lõhkeda. Üleval rahulikult lukustatud ukse taga räägin aruubalasele oma viimasest pooleteisetunnist ning me jäime veel tunniks arutlema maailma probleemidest. Mingil hetkel saabusid ka hiinlased tagasi ning tüdruk selgitas, et ta tunneb end halvasti peale ühe erilise muffini söömist. Ma ei viitsinud kuulata tema oigamist ja keerasin selja talle ja kogu maailmale, sest tänaseks mulle aitas. Enne magama jäämist eemaldasin brasiilase oma facebookist ning proovisin mõned tunnid iluund endale lubada.

Ma tean, et ma ise olen süüdi, et kiimase brasiilia kääbusega kaasa läksin kohe. Neid võimalusi oli mitmeid, kus ma oleks võinud lihtsalt minema joosta või näkku talle öelda, et pole huvitatud. Aga minu jaoks ongi see reisi-ja/või hostelielu ehk nö seljakotiränduri elu. Selline, kus oma mugavusstoonist astud välja ning tutvud uute inimestega. Neist saavad su parimad sõbrad päevaks paariks, kellega siis avastad keskkonda enda ümber kuni teie teed omavahel lahknevad. Nii Tartu öödes kolades kui ka Rotterdamis elades kohtasin ma niimoodi suvaliselt huvitavaid inimesi. Nende tartlastega olen siiamaani tihedas kontaktis ning ma nimetaks neid oma väga headeks sõpradeks, kellega ma saan olla täitsa mina ise. Näiteks kohtasin ühel reedesel õhtul Rotterdamis lätlast, kes oli juba mingi albumit aidanud produtseerida ja oleks esindanud oma kodumaad Sotši olümpiamängudel….

Kõik, keda ma niimoodi suvaliselt kohanud olen, pole mulle ligi tikkunud. Samas võib neid panna ka  kategooriasse “valge eurooplane”. Ühtlasi võib mõni mõelda, et mis see üks väike chiki briki mingi suvalise tüübiga ära ei ole. Eriti siis kui teeb kanepi ja õlle veel välja. Häbi mul olgu, et mehi nii ära kasutan! Üks väike musi ju kellegile halba ei tee, aga kui tegemist on inimesega, kelle juures olekul ma ei tunne end hästi ja ta on mulle ebameeldiv, siis miks kuradi pärast peaks ma teda musitama hakkama?

Vähemalt õppisin nii mõndagi sellelt kiimakääbuselt:

  1. Ära usalda täielikult nö temperamentsemaid, julgemaid inimesi ehk selliseid, kes julgevad öelda, mida mõtlevad. (Ma alati proovin inimestes seda head näha ehk ma peaksin vähem sinisilmsem olema)
  2. Julge öelda, mida tegelikult mõtled. Kui ei taha kellegiga koos olla, siis ära ole. Ütle p***se kah ning kõnni minema hoolimata, mida see teine inimene sinust mõtleb. See on palju parem kui lihtsalt hambad ristis ära kannatada. (Seda peaksin ma igapäev endale meelde tuletama)
  3. Kui astud sõidutee äärde Brasiilias või siis üldiselt Lõuna-Ameerikas, käsi püsti, on autojuht kohustatud sind üle laskma. Vähemalt nii see brasiilane väitis, aga kes teab, mis udujutte ta mulle puhus.

Igatahes tuli seekord väga pikk tekst (üle 3600 sõna) ning nagu öeldakse; pikk jutt- sitt jutt. Kuna enamiku sellest haarab enda alla minu kohtumised inimestega, siis ma sooviks teada, kas kellegile need ka korda lähevad. Selles mõttes, et kui inimesed ei taha lugeda minu sekeldustest kohalike ja välismaalastega ning mõtteid sellega seoses, siis saab sellest seal all teada anda anonüümselt. Siis tean, et järgnevates postitustes proovin keskenduda rohkem olustikku ja kultuuri kirjeldamisele kui oma “musta pesu” peale määrimisele.

Kuidas ma mingite ameeriklastega vanas kirikus Justin Bieberi saatel tantsisin- sellest juba järgmises osas. Võib-olla kui inimesed sellest ikka lugeda tahavad….

Pilte ei ole ma ikka veel oma telefonist kätte saanud ehk kui kedagi huvitab, siis võib mõningaid mu instagrammist vaadata, mis on lehe lõpus.

Ma ei armasta sind enam ehk tagasi Hollandisse (3.osa)

Posted on by 6armel

Peale kahte nädalat töövestlustel käimist, end oma sõiduõpetaja ees lolliks tegemist, haigeks olemist ja Vanemuises linnarahvale esinemist oleks õige aeg taasmeenutada ning jagada neid päevi Hollandis.

2. päev ehk pühapäev

Ärkan kell seitse hommikul sosina peale üles ning unisena tuigerdan välisukse juurde, mille siis võtmetega kuidagi kinni saan. Tagasi voodis olles und ei saabunud ja seega otsustasin endale hommikusööki teha. Mingit hõivamata potti ma köögist ei leidnud ja seega sõin kuumas vees natuke ligunenud kaerahelbeid, mis mitte kusagilt otsast pudrumoodi välja ei näinud ega maitsenud. Korter oli ainult minu päralt ja seal siis ma oma muusika saatel taidlesingi kuni kella üheteistkümneni, mil lubasin Annale ta korterivõtmed tagasi viia. Kuigi mul oli OV-kaart alles (kohalik ühistranspordi kaart, millele laed raha peale ja siis saad kasutada seda igas linnas ning nende vahel rongidega sõitmisel) ostsin ma endale metroopeatuses 2x1h pileti, mis maksab kuus eurot. Nii on odavam, sest põhimõtteliselt sain ma suvalisest Rotterdami nurgast Haagi kesklinna kolme euroga ja siis hiljem sama piletit kasutades ka tagasi. Haagi rongijaamast Rotterdami rongijaama rongiga sõites on ainuüksi üksots üle viie euro. Enne reisi leidsin taas oma ipodi ülesse ja siis ma pühapäeval käisingi ringi nii Haagis, kuus aastat vanad mixid tuju hoidmas.

See laul kõlas mul kogu aeg kõrvus ning väga hästi kirjeldab mu tuju ja olekut Haagis:

Haagis elab mul hiinlane, kes oli üks mu parimaid sõpru seal. Vähemalt siis oli kui ma veel Hollandis elasin. Temaga olin ma seni ka kõige tihedamini suhelnud sealsetest sõpradest nüüd tagasi kodumaal olles. Kohe kui ma olin oma lennupiletid ostnud teatasin sellest talle. Kaks nädalat enne tulekut küsisin talt üle, et kas ta ikka on ka samal ajal seal. Paar päeva enne Hollandisse minekut mainisin, et pühapäeval olen Haagis, et saaks kokku või nii. Enam ta mulle ei vastanud. Pühapäeva hommikul enne Haagi minekut kirjutasin talle uuesti, et kas tal oleks aega minuga kokku saada, kasvõi näiteks ühiseks lõunaks. Paar tundi hiljem vastas ta, et ta ei saa kuna peab esseed kirjutama.

Metroos vajus mul suu lahti ning ütlesin kõva häälega: “Nagu päriselt vä!”, saateks moslemimeeste veidrad pilgud. Inimene, keda ma pidasin oma heaks sõbraks ja kellele ma olin mitu korda teatanud, et ma tulen Hollandisse, ei vaevunud minuga kohtuma tulla. Võib-olla on see rahvuste või isiksuste erinevus, aga kui tuleb näiteks Eestisse ainult nädalaks ajaks inimene, kellega olid mul viimased kaheksa kuud väga head suhted (vähemalt minu arvates), siis ma viskaks oma koolitööd ja muud kohustused aknast välja ning saaks nii ruttu kui võimalik temaga kokku, sest ma ei tea ju, kas ma teda enam kunagi näen. Ju siis ma ei olnud talle nii oluline kui tema mulle.

Sellest ebameeldivast üllatusest ei lasknud ma end heidutada kuna olin jõudnud oma lemmiklinna Hollandis. Kolme suurlinna seas on Haag mu lemmik kuna seal on kõik, mis minu jaoks iseloomustab ideaalset suurlinna: vanalinn, aga samas ka pilvelõhkujad, suured pargid, meri, rand ja rannapromenaadid ning toredad inimesed. Selle kirjelduse järgi võiks arvata, et mu ideaallinn oleks Tallinn, aga ei. Tallinnat ja Haagi ei hakka ma detailsemalt võrdlemagi, vähemalt praegu mitte. Peamine erinevus minu jaoks on õhkkond. Pealinnades on seda närvilisust tunda igal tänavanurgakesel, aga Haagis mitte, kuigi seal asuvad Hollandi valitsus, parlament, Rahvusvaheline Kohus ning isegi kuningas elab seal. Inimesed on palju rahulikumad ja sõbralikumad ehk chillimad. Võib-olla ongi väiksemates linnades selline teistsugune õhkkond nagu ka Eestis, kus näiteks Tartul ja Raplal on erinev linnaatmosfäär ja elu. Eesti linnadest oleks minu silmis Haagile kõige sarnasem Pärnu.

Tavaliselt sõitis metroo Haagi rongijaama (Den Haag Centraal), aga enam mitte. Nüüd on lõpppeatus millegi pärast Laan van NOI, kust ma lihtsalt suvaliselt hakkasin enda arust lääne loode põhja suunas liikuma. Kui mul on aega ja konkreetsed plaanid puuduvad, siis mulle meeldib niisama linnades kõndida ning jälgida ümbritsevat keskkonda. Mulle meeldib nii öelda meelega ära eksida ja siis kuidagi ikka õigesse lõpppunkti jõuda, saateks huvitavad kohtumised inimestega, arhitektuuri imetlused ning käesolevas hetkes elamine, kus on tunne, et miski enam paremaks minna ei saa, mille tõttu suunurgad tahest tahmata eiravad gravitatsiooni.

Oma pooleteisetunnise ja mõningate peatustega suvalistes parkides, mis oma rahu ja looduse poolest meenutavad kõnniteedega metsasi, jõudsin ma Põhjamere äärde. Nii kaugele kui silmad seletasid oli rannajoon paksult inimesi täis, meres mõned üksikud hulljulged. Õnnistasin oma jalgu ka merega, mis niipea inimesi oma jahedusega ujuma ei kutsu, saateks kohalike tõstetud kulmud. Korjasin rannalt karpe, mida ma olen seni igal sealsel rannakülastusel teinud, et neid kodus siis kuhugile suvalistessse kohtadesse sokutada mälestusi meenutama. Praegu vaatab näiteks mulle raamaturiiulilt vastu munakujuline karp, täidetud kilo Türgist Kleopatra rannast tassitud värviliste kividega, mida ma ükshaaval viis aastat tagasi lakkisin, et neil oleks ka nüüd siin seesama läige juures, mil tol päeval kui ma nad seal lõõmava päikese alt ja vahutava mere äärest korjasin.

Mööda promenaadi hakkasin tasapisi tagasi linna suunas kõndima, sattudes ühele tänavale, kuhu oli riputatud erinevate riikide lipud ning loomulikult ainuke lipp, mis neist tagurpidi oli, osutus kalli Eestimaa omaks. Tegelikult oli terve see rida, koos Portugali ja Prantsusmaaga tagurpidi, aga kedagi need lipud ei huvita. Tagasiteel sattusin jälle Rahupalee ette, mille ees Hiina turistid poosetasid oma uusimate tehnikavidinatega. Teele jäi ka üks söögikoht, mida muidu üks Haagis pesitsev lätlane kunagi soovitas, kust ma siis tellisingi endale porgandisõõriku hummuse ja päikesekuivatatud tomatitega ning matcha soja latte, mis oli isegi täitsa nauditav kõhutäide ilusal pühapäeval. Hiljem sain teada, et tegemist on suure ketiga, mille kohvikuid nägin ka Rotterdamis ja Amsterdamis. Nimi on Bagles&Beans, kus pakutavad taldrikumäärijad on orgaanilised, mahepõllundusest jne, mille eest võib seaduse järgi rohkem raha küsida, aga samas on nad ka kõhtu täitvad ja maitsemeeli paitavad.

Enne kui päris ära vajusin, jõudsin aasia supermarketist häid mochisi ka osta, mis on lihtsalt nii mõnusad. Jalad tuikasid valust, õlad kuumasid, sest mul õnnestus oma kuue tunnise jalutuskäiguga endale kodutupäevituse saada ning seega puhkasin mõnikümmend minutit ümbritsetud suurtest pilvelõhkujatest ja pannes paika teekonna Laan van NOIsse oma tühjaks saava telefoniga. Kuskil tund hiljem olin juba metroos trükkimas oma viimaste protsentidega Annale teavitust oma saabumiset. Ukse taga passisin mõned minutid kuna kella ei kuuldud ja ei jäänud muud üle kui helistada talle, et ma siis sisse saaks. Anna oli istunud ja joonud veini rõdul koos oma korterikaaslasega, kellega oli mul siis nii öelda ka esmane ametlik tutvumine.

Saanud oma väsinud jalad diivanile puhkama teatas Anna mulle, et ta tahab välja jalutama minna ning loomulikult olin ma ka sellega nõus, sest küll ma hiljem Eestis puhkan. Praegu välismaal sellisel sõnal tähendus puudub vähemalt minu jalgade jaoks, kes olid sel päeval juba 19km läbinud. Jalutasime lähedal asuva nii öelda kanali äärde. Võiks arvata, et kõik Hollandi linnad on täis kanaleid, mida mööda siis kohalikud oma paadikestega sõidavad, aga mitte Rotterdamis. Teise maailmasõja käigus pommitati linn täitsa maatasa ning kui linna hakati ülesehitama täideti kanalid ja ehitati uued tänavad peale. Seepärast on Rotterdam kõige uuenduslikum ja modernseim oma arhitektuuri poolest Hollandi linnade seast. Tänaval kanali poole kõndides tervitas Anna kohalikke hollandi keeles. Neid inimesi ta ei tundnud ning seepärast ta selgitas mulle sellisest kombest, mille mõni kohe rassistlikuks tembeldaks. Nimelt kui kohalik kõnnib tänaval ning näeb valget inimest, siis ta ütleb talle tere. Kui talle vastatakse terega hollandi keeles, saab inimene endale kinnituse, et tegemist on hollandlasega/kohalikuga. Kui vastuseks on “Hello!” või mingi omapärane ilme, siis on tegemist immigrandiga. Ning mina veel arvasin, et hollandlased on lihtsalt sõbralikud ja viiskad inimesed, kes tänaval üksteist tervitavad mitte ei testi minu rahvust ega päritolu…

Kanali ääres oli kõrvuti kaks linnupesa, mida me jälgisime tükk aega. Ühes pesas haudus oma mune uhke luik ja teises kantseldas must emalind oma väikseid armsalt häälitsevaid poegi. Musta linnu liigi nime ei tea kuna kohtumine selliste isenditega oli esmakordne ning Eesti veekogudes kohanud pole. Kanali äärest tulime koju kulli mängides kuna viisime lõpule selle, mis eile alustaud sai, ning vähemalt mina olin natukene bake like a cake.…. Kodus rääkis Anna mulle, kuidas ta üldse ei õppinud kuigi järgnevaks päevaks oli vaja palju teha ja siis passis oma tahvlis, samal ajal mina juba voodis unemaadele seilamas.

3. päev ehk esmaspäev

Algus sama, mis eelneval päeval. Ärkan ülesse, keeran ukse Anna järel kinni ja kobin tagasi voodisse proovides ebaõnnestunult uuesti magama jääda. Köögis hakkasin endale jälle vettinuid kaerahelbeid hommiksöögiks tegema muusika saatel, mis klappidest tuli kuni järsku tuleb kuri venelane, kes karjub midagi vene keeles, millest kuulsin ainult davai kui köögiuks suure pauguga kinni löödi. Vene keelt ma ei oska ja seega meie tutvus/suhe oligi selline jaheda võitu. Muidu pidi ta esmaspäeviti ka tööl olema, aga ma arvan, et ta kauples endale paar vaba hommikutundi, et siis 9.mail kodumaa paraadi vaadata, mida oli läbi seinte igasse tuppa kuulda. Oman nüüd väga omapärast mälestust ühest vetsus käigust saateks Venemaa hümn…

Tegin endale ostupäeva kuna enne Hollandisse minekut öeldi/ kirjutati mulle nagu mingile jõuluvanale, et palun too mulle mustad püksid Primarkist, kanepiõli ja kes teab mis ime asju veel. Õnneks olid kõik need samas piirkonnas saadaval, kus Anna elas, ja seega väga pikka ning kulukat retke ette võtma ei pidanud. Kodus kirjutasin mõnele klassikaaslasele, et kas neil oleks aega kokku saada lähipäevil. Peale eelnevat päeva hiinlases pettumist mõtlesin, et ei teata rohkem kellegile oma olekust Hollandis kuni üks jõudis mu Haagi pilti kommenteerida ning niisama ilma kohtumata enam ei saanud. Nii kohalik kui ka itaallanna olid nõus minuga juba sel õhtul kohtuma ning kaasa tuli ka üks mu kohalik geisõber, kelle peol sai ka aastavahetus vastuvõetud. Annaga leppisime kokku, et ta tuleb ka kella kaheksaks sinna butt plugiga (anaaltapp?) päkapiku juurde. Päriselt, selline kuju on Rotterdami kesklinnas olemas ning kohalikud kutsuvad seda nii, sest mingit muud moodi ei oska kirjeldada seda, mida see päkapikk oma käes seal hoiab.

Kodust lahkusin kuskil pool seitse, sest midagi seal teha ei olnud ning seega sain jälle mõnusalt jalutada üle Erasmuse silla, mis nagu Kaarsild Tartus, on Rotterdami sümbol. Kuju juurde jõudes nägin Kate’i, kes kohe minu juurde tormas ja tugevalt kallistas. Ta on väga jutukas inimene ning kui teel pitsakohta küsis mult, kuidas mul läinud on, ei jõudnud ma suud avadagi, sest kohe hakkas ta juba mingist muust asjast rääkima. Paari minutiga jõudsid ka teised järgi, millele järgnesid tugevad kallistused ja noomimised, et ma oma tulekust juba varem teada ei andnud. Restoranis või rohkem nagu pubis, kus pakutakse häid sööke, sõime pitsasi, jõime õlut ning lihtsalt olime. Ma väga ei rääkinud kuna mul on veider komme lasta inimesel oma jutt lõpetada enne kui ma oma vaated/ arvamused/ mõtted vestlusele lisan. Tihti juhtubki nii, et ma midagi jagada ei jõua, sest juba on uus teema võetud arutamiseks. Tegelikult väga hullu ei olnud, sest millest ikka mul neile rääkida? Sellest, kuidas paar esimest nädalat tagasi kodus olles olin ma sügavas masenduses? Tänan ei. Ma pigem olen vait ja naudin nende inimeste seltskonda, kellega mõned kuud tagasi tihedalt läbi käisin.

Peale pitsasi tekkis kellegil jäätise isu ning loomulikult teadis Kate kohta, kust saab häid gelatosi. Nii see pitsa koht, mille pitsasi itaallane kiitis, kui ka gelato putka asuvad sellest “siivutust” päkapikust mõnekümne meetri kaugusel. Beursis (nö Rotterdami ühistranspordi keskkohas, kus on ka palju ostuvõimalusi) meie teed lahknesid. Lulut (itaallane), Kate’i ja Lesliet lubasin kunagi tulevikus jälle külastada ning Kariemiga jäi kokkulepe, et paari päeva pärast näeme, sest tema ja Anna otsustasid reedel Amsterdami minna. Kuna ma olin ka sel ajal seal siis mõtlesingi, et oleks tore koos nendega, kes mind peamiselt veensidki tagasi tulema, veeta üks tore päev linnas, kus ma kedagi ei tundnud. Koju jõudes vajusin mina kohe voodisse loll naeratus näol ja hea tunne sees.

4.päev ehk teisipäev

Teisipäevaks oli mul plaanitud väljasõit Vlissingeni, mis peaks olema nagu selline väike rannalinn ja ma sain sealsesse ülikooli kõige esimesena sisse ehk ma oleks võinud seal oma järgnevad neli aastat veeta. Ilmateade näitas, et seal sajab vihma ning mul oli kergelt haiglane ka olla, otsustasin koos Annaga kooli minna, et siis seal arvutit kasutades tõlkida ja 2.osa ära trükkida. Koolis oli veider olla. Kariem nimetas seda oma eksi kodu külastamiseks, aga ma kirjeldaks seda üleüldse kui oma eksi nägemisena, sest siis meenuvad kõik need ilusad hetked, ühised tulevikuplaanid ja kõik mis juhtuma pidi. Samas meenusid ka kõik need pisarais näod, pettumused ja lahkuminek, mis tihti mõtteis läbi käib. Kuna Anna täpselt veel ei teadnud kauaks ta kooli jääb, läksin ma kesklinna tuigerdama. Seal pidasin ma paar tundi vastu, sest ka minul ja mu rahakotil on teatud piirid ostlemisega. Tagasi koolist haarasin Annalt võtmed ning läksin koju passima, sest magama ei jäänud ning muud ma teha ei osanud kui siis järgnevad neli tundi teha ristsõnu ja lugeda ohutu sõidu raamatut, mis seni oli mul veel Hollandis puutumata. Mingil hetkel kuulsin läbi avatud akna Anna häält ning läksin välja. Nii temal kui ka mul olid kõhud tühjad ja seega läksime kebabiputkasse, kust ostsime koju kaasa kebabisarnase saiarulli ilma selle lihata, ning nii see viimane päev minu endises Hollandi kodulinnas läbi ka sai.

Kuidas ma mingi brasiilia doktoriga Amsterdami kanali ääres jointi tegin- sellest juba järgmises osas, mis loodetavasti ilmub varsti. Seniks ilusaid ilmasi ja meeldejäävaid mälestusi suve hakul 🙂

Carmel

PS: Pilte ma näidata ei saa kuna mu telefon otsustas end pildituks jooksutada ja neid tuhandeid meenutusi oma mälestustest ma enam tagasi ei saa… 😦