Aasta hiljem ehk miks ma küll Hollandist ära tulin?

Üleeile, täpselt aasta tagasi, jätsin ma kodus hüvasti kõigi oma kallimatega, lehvitasin Lux Expressi Tallinna bussi aknast oma emale ning lendasin hilinenud Estonian Airi lennukiga oma Hollandi elu suunas. Tolle päeva kulgu ja mõtteid võib meenutuseks siit lugeda. Aga mis siis ikkagi juhtus? Pidin ma ju oma järgnevad neli aastat seal veetma õppides, töötades ja kes teab mida tehes. Enne tõin küll põhjuseks, et õppeprogramm ei olnud minu jaoks sobiv, aga see ei olnud päris nii. Eks ma nüüd proovingi täitsa ausalt kõik siin ära rääkida.

Kuus aastat olen olnud pidevalt reumatoloogi jälgimise all, eriti viimased viis aastat, mil olen saanud ka lisaks bioloogilist ravi (neid olengi endale pidanud süstima). Seni on olnud mul kolm erinevat ravimit. Ühte pidi iga kahe nädala tagant süstima, teist kord kuus ja ravimit, mis mul juba kaks aastat peal olnud, iga nädal. 19-aastasena liigub patsient lastearsti alt nii öelda täiskasvanutesse ja kuna minu haigusjuhtum ei ole tavaline (tavalised sümptomid nagu hommikune kangus, liigeste paistetused ja valud on suhteliselt harvad nähud mul), siis arvasin, et bioloogilise raviga enam ei jätkata. Eestis on see väga popp haigus ja kuna neid on rohkem, kellel haigus hullem kui mul, siis mõtlesingi proovida välismaal kõrghariduse omandamist. Enne Hollandisse minemist sain ka oma tollaselt raviarstilt sõimata selle eest, et kui vastutustundetu ma olen. Eriti siis, kui ta sai küsimusele kus ja mis moodi ma uuringuid käin tegemas ning vereproove andmas lihtsalt õlakehituse. Tol korral arsti juurest naastes ma tõepoolest mõtlesin kõik selle Hollandiga seotu pooleli jätta, aga õnneks peale ema väikest uurimust interneti avarustes leidsime, et eurooplasena on mul õigus ka oma verd seal Põhjamere kaldal anda analüüsimiseks. Probleemile lahendus leitud läksin rõõmsalt oma süstalde ja suure kohvriga Hollandi.


Read

Ilmad on muutlikud siin linnas. Nii ka mõtted mu peas.
Kaua seal ei püsi kuna mõnus tuul viib need minema koos taevas hõljuvate tumedate pilvedega, mis niisutavad seda lapikut maad tihti.
Voodis veedetud ööd on lühikesed, aga neidki tunde oskab aju huvitavana hoida.
See on karm maa. Juba on jõudnud päike mu nahka põletada ning maapind haavu jätta.
Oma rõdult avanevat vaadet õhkan endasse iga päev, sest kunagi leiab siin olemise aeg enda lõpu ning enam ei ärka ma unest läbi ukse kostuva hiina keelse vadina pärast.
Neid ebakorrektselt õudseid lauseid kirjutan rõdult, nahk piiskadest märg, aga ära ma siit veel lahku.

Kirjutatud 10.09.2015 oma sõbrale


Enne täiskasvanutesse üle viimist oli mul ka veel viimast korda oma lastereumatoloogi juures vastuvõtt. See oli 14. september ehk selja taga oli mul juba kuu Rotterdamis elutsemist, nädal kooliskäimist ning üks sünnipäev. Koju jõudes oli alguses teatud vastikus Eesti suhtes. Kõik oli parem mul Hollandis ja juba igatsesin oma ühikakodu, sõpru ühikast ja uusi klassikaaslasi. Hommikused vanaema pannkoogid, enda ümber emakeele kuulmine ja harjutud telesaadete vaatamine telerist muutsid mu arvamust ning oli raskem kui alguses arvasin tagasi Hollandisse minna. Puudusin küll ühe päeva koolist, aga õpetajad olid arusaajad ning ka kaasõpilased aitasid mind materjalide andmiste ja uue klatši jagamisega. Möödusid nädalad tegeledes õppimisega, kui tuju oli, ja linnaöödes tuigerdamistega, sest midagi muud ma teha seal ei oskanud. Mõtted olid mul hajevil juba ning ka seepärast panin siia oma meilikatked, mille sõbrale saatsin.


Jaatus

Astun rõdule ning istutan oma väsinud keha punasele plastiktoolile. Süütan sigareti põlema ja mõtlen, miks teen kahetsustväärseid tegusi. Minust on saand inimene, keda olen eluaeg jälestanud – suitsetaja, aga samas mõned muutused endas mulle meeldivad.
Olen siiani eksinud ning, kas oma tee kunagi leian, selles pole enam kindel.
Mis minust siin saab – ma ei tea, kas seda tahangi teada.

Tahtsin palju pikemalt kirjutada, aga pea on laiali ning ei tea, kas see linn ja ülikool on see, mida ma oma elult tahan.

Eksleja

Kirjutatud 03.10.2015 oma sõbrale


Neid katekid lugedes on õudne mõelda, millises seisundis ma seal küll olin. Minu igapäevane elu oligi nii, et ma läksin hommikul kooli, tulin koju, sõin lõunat/õhtusööki, heal päeval õppisin, aga enamasti passisin arvutis ja suhtlesin lähedastega Eestist. Nädalavahetuseti käisin turul ja linnas shoppamas ning õhtuti otsisin võimalusi, kuidas kodust välja saada ja alkoholiga lõbutseda. Need päevad ja nädalavahetused tundsin end halvasti kui kusagil ei käinud, sest mis üliõpilase elu välismaal see siis ikka oleks? Rotterdamist kaugemale ega isegi linnas mõnesse muuseumisse ma ei läinud kuna iga kord kui ma millegi eest maksin või ostsin, tundsin süümekaid, sest see raha mu pangakontodel ei olnud täielikult minu oma. See oli mu vanemate, mida nad mulle saatsid oma elu kõrvalt. Eriti mõjutas seda tunnet minus isa kergelt vist naljaga mõeldud ütlemised nagu: “Näed. Saadan siin oma viimased sendid sulle,” või “Täna söön õhtuks ainult vorstileiba, sest laps õpib ju Hollandis ning teda vaja toetada seal.” Peale kaht kuud Hollandis elamist läksin esimest korda Rotterdamist välja ning nautisin üht pühapäeva Haagis.


Rannalt

tatsan mööda liivaradu
ketsid krudisemas
tuul puhub läbi kampsuni
nahk sarnanemas broileriga
oma taskuid tahaks karpidega täita, et neid siis postiga endale koju saata
oma kohta siin raske leida ilma, et keegi kuklale hingaks
inimesi mu ümber jälgimiseks piisavalt, elamiseks liialt
jälgin isa poegadega mängimas, blondi emasi oma mulattide kaksikutega kõndimas, kollase särgiga vanameest jooksu tegemas
ning taipan, et seda ma oma elult ei taha
taamal udus horisondil kaubalaevad hõljumas
surun tundmatud käed taskutesse ning liigun edasi
kuhu
seda veel ei tea

Tervitustega rannalt

oleks varem kirjutanud, aga olin veidras eneseleidmise ajastul. midagi meeldivat leidsin selles kehas ning ka üürikese heaolu.
tunnen elus end.

Kirjutatud 19.10.2015 oma sõbrale


Ma ei olnud eriline kodus õppija. Inglise keelsete majandusõpikute lugemine tüütas pärast paart lehekülge ära ning ega erilist motivatsiooni ei olnud. Mõttes käisid küsimused: “Kas see on ikka mulle? Saada mingiks ärimutiks (minu õppeprogrammi nimetus oli Trade Management for Asia, mis on hästi huvitav ja võib-olla kirjutan sellest kunagi täpsemalt). Äkki ma oleksin parem näiteks arstina või arhitektina või…” Nädal enne eksameid suutsin oma arvuti laadja ära hävitada. Nimelt olin ma laisk ja minu voodi juurde oli jäänud kauss eelmise päeva pakinuudlisupist (oli masendav päev siis) ning kui ma laadja arvutile taha panin, märkasin mõne aja pärast, et see ei lae. Üle oma voodiserva vaadates nägin, milles asi oli. Nimelt laadija toide oli ühte otsapidi seal kausis. Siis ma lolli ajuga raputasin seda, et see nuudlivedelik sealt välja tuleks ehk jah, mina ja tehnika kokku ei käi. Kuna mul arvutit enam ei olnud ja wifit ka mitte (hiinalasest korterikaaslane vahetas wifi parooli ära ning ega ma uut ka nüüd küsima ei hakanud), siis ei jäänud muud üle kui õppida. Enamik materjale oli loomulikult pilves ning seega ma veetsin oma õhtud kodus, lugedes telefonist Aasia majanduse kohta. Nädalavahetuseti käisin kooli lähedal passimas, et kodustele enda elust ülevaadet anda.


märgid, tähed, planeedid

nahkhiired lendavad
taamal pilvelõhkujad päikeseloojangus säramas
linnud vidistavad 
taustaks suurlinna müra
poleks arvanudki, et midagi taolist kunagi naudiksin
samas igatsen kodumaal pakutavat vabadust vabal hetkel metsa hulkuma minna
oh, kuidas ma igatsen Rüütli tänava öid
olen ka siin õhtul teise isiksusena kodust lahkunud
ning kohalike päid erinevate veidrustega segi ajanud
aga päris selliseid elamusi pole veel saanud
mu kodu on mu vangla
arvutit ei ole ja seega ühendus välismaailmaga on mitu nädalat puudulik olnud
võib-olla oli uppunud arvutilaadija märk, et pean keskenduma nüüd ka päriselt õppimisele ja eksamiteks valmistumisele
ning kas ka see on märk, et nädal enne Eestisse tulekut kaob ainuke otselennu pakkuja ära?
mida märgid, tähed, planeedid mulle näitavad, seda ma ei tea
tean, et laupäeval lendan Sloveenia raudlinnuga ning saan üle pika aja omas voodis magada 
ja võib-olla ka tuttavaid nägusi näha
Kirjutatud 12.11.2015 oma sõbrale

Peale eksaminädalat pidin ma tagasi Eesti tulema, sest toimus minu nii öelda üleandmine, mille pärast olin sunnitud ööpäeva ka haiglas veetma. Päev peale viimast eksamit, mis jäi tegelikult halva ilma tõttu ära (äike lõi arvutiserveritesse sisse ja arvutid ei töötanud enam) lendasin mingi lennukiga, mis tegi allhanget uuele Nordicale, tagasi kodumaale.  Tänu sellele lennule saan uhkustada, et olen lennanud samas lennukis koos Grammy võitjaga. Nimelt dirigent Tõnu Kaljuste istus minu taga. Kodus sain olla terve nädalavahetuse ja siis esmaspäeval haiglasse minna. Teisipäeval lasti sealt mind vabaks teatega, et ravi jätkub, aga nüüd iga kümne päeva tagant süstimisega. Kolmapäeval sain omale uue arvutilaadja ning lendasin õhtul Soome. Neljapäeva õhtul viis isa mu Vantaa lennujaama ning viskas õhku lause: “Äkki mõtled ümber, et kas see ärivärgi õppimine ikka sulle sobiv on”. Kui ma oma Rotterdami koju jõudsin läksin kohe magama, olles õnnelik, et sain unetablette Eestist kaasa. Nimelt kolme Hollandis veedetud kuuga olid mul une-ja ärevushäired tekkinud, mille tõttu oli mul mitmeid magamata öid. Süüdi võis olla ebamugav ühikavoodi, õhukesed seinad ja põrandad (minu toa kõrval asus pesuruum, kus pesti oma alukaid varahommikuni, joogimasin, kust kukkus kõva kolkatusega karastusjoogipurke ja metalltrepp, mis kolises jubedalt, sest inimesed ei osanud normaalselt trepist käia. Lisaks elas minu kohal mingi lõuna-ameeriklane, kellele meeldis akna peal kõvasti telefoni karjuda nii paar tundi ja loomulikult viskas ta oma suitsukonid minu rõdule.) ning aju täis mõtetega, mis kaduda ei tahtnud. Reede hommikul küsisin Annalt nädalasündmuste ja tulevaste kodutööde kohta ning nelja puudutud päevaga koolist oli juhtunud seal palju:

  • Meie klass oli ühe teise klassiga kokkupandud ehk mul olid uued klassikaaslased ja inimesed, kellega pidin sõbraks saama.
  • Uuest veerandist algasid võõrkeeled ja kuna ma olin valinud endale Jaapani keele pidin järgmiseks nädalaks oskama Hiraganat (siiani ei tea ma päris täpselt mis see on), oskama lugeda kümneni ja mingi sada uut sõna.
  • Olid uued projektigrupid. Mina olin nö dream teamis (teised klassikaaslased ristisid meid selle nimega) ehk seal rühmas, kus olid klassi kõige paremad koos. Oma eelmisest projektigruppist olin ma jah muide kõige parem.
  • Lisaks veel muud kodutööd nagu 70lk lugemine turunduse õpikust (mida mul ei olnud), esitluse tegemine inglise keeles, kommunikatsiooni aines mingite veenimisviiside õppimine jne.

Oma kodutöid vaadates tulid isa öeldud sõnad eelneval päeval lennujaamas taas pähe ja need ühinesid nende samade mõtetega, mis mind öösiti kummitasid: “Kas see on ikka minu jaoks?”. Lisaks sain teada, et alates veebruarist ma enam ühikasse jääda ei saanud ehk pidin ka uut ulualust otsima hakkama. Ka minu sõpruskond oli seal vähenenud. Esimene kord kui ma Eesti tagasi tulin, oli Rotterdamis Witte de With’i tänavafestival, kus siis kõik minu sõbrad ühikast käisid. Kuna ma seal ei käinud ja kooliga ka otseslt kokku ei puutunud, siis meie suhted jahenesid. Mõned üksikud kohtumised olid terrassil, kus ma suitsetamas käisin (tegelikult alustasingi suitsetamisega selle pärast, et mul oleks põhjust käia terrassil, kus teised elasid, ja siis nendega niimoodi casual suhtlust arendada), aga facebookis asendusid sõnumid “Hei, mis sa täna teed?” sõnumitega “Kas ma võin su tolmuimejat laenata?”. Tegelikult oli iga korruse peale oma tolmuimeja, aga need olid tihiti katki ja kes teab kus. Minul vedas hiinlastega, sest meie korterisse olid eelmised elanikud tolmuimeja jätnud ning kui meie tuttavad sellest teada said, siis otsekohe hakati meie oma laenama. Loomulikult imeti oma põrand puhtaks ning toodi tolmuimeja tagasi ilma filtrit puhastamata ja kotti tühjendamata. Mina olingi ainuke, kes seda tegi, sest hiinlastele käis see juba üle jõu. Võib-olla kirjutan ka kunagi hiljem üldsegi elust hiinlastega ja kui erinevatest kultuuridest me ikka olime. Igatahes ma enam oma ühikasõpradega ei suhelnud, sest see tunne, et inimesed suhtlevad sinuga ainult sellepärast, et sul on mingi kuradima tolmuimeja, see nüüd küll tore ei olnud.

Eesti haiglas veedetud ööpäevajooksul õnnestus mul ka haigeks jääda, sest palatikaaslane tahtis, et aken ja uks oleks kogu aeg lahti. Nagu missugune loll tahab, et tal oleks tuuletõmbus novembri lõpus!? Kuna ma olin ka veel Hollandis haige, siis ma väljas ei käinud peale Eestist naasimist. Hiinlastega ma ka ei saanud oma muredest rääkida, sest nende inglise keel oli ikka väga niru. Seega ma istusingi mitu päeva oma ühikatoa nelja valge seina vahel, peas ketramas mõtted: “Kas võtta end kokku ja hakata õppima või tulla ülikoolist ära ja nagu luuser tagasi kodumaale lennata?”. Nii kui ma mõtlesin, et see on lihtsalt madal seis ja hakkasin õppima, siis jälle mingi teine hääl peas ütles: “See siinne elu ei ole ikka sinu jaoks Carmel. Ära parem proovigi õppima hakata,”. Lühidalt öeldes ma läksin seal hulluks.


mul on jälle peale Eestis käiku kriis peal ehk ma ei taha siin olla enam. eile jäin magama ainult peale melantoniini tableti võtmist mingi poole kolme ajal. ei tea

21.11.2015 kirjutatud meil emale

Viisime vanaemale süüa ja puid. Ta on haige. Vist löönud kopsu.
Endal ka sitt olla- kõik väriseb silme ees,nii et tuleb voodi kobida, selleks et homme hommikul
tööle jõuaks.
Ema kirjutatud meil mulle

Pühapäeval ühinesin Anna ja Avaga Haagis, kus käisime söömas ning lihtsalt nautisime oma seltskonda. Rääkisin neile ka oma mõtetest ning alguses olid küll vastu minu lahkumisele, aga kui ma seletasin oma tervise asjaoludest ja ka pereliikmete tervisest, mis mind muretema pani, siis nad mõistsid mind.


Terve keha väriseb
täna käisin Haagis koos 2 klassiõega ning korraks tuli mõte et proovib see aasta siis ikka ära kannatada, aga kui ma nüüd tagasi koju tulin ja proovisin kodutöid teha, siis ma ikka mõistsin et ma ei taha seda õppida ning hakkasin uurima mida/kuidas ära lõpetada seda siin.
Homme lähen räägin üüri asja ja ka proovin oma study career coachiga rääkida ning siis mitte enam tundidesse minna. Vaatab, kuidas selle korteriga siin saab, kas pean kohe välja kolima või saan olla kuni 18.dets kus siis ma kogu kupatusega eesti tagasi tuleks. Praegune plaan mu peas on selline et kevadel teeksin ma oma eksamid (arvatavasti ainult eesti keele) uuesti ning proovin kandideerida Eesti ülikoolidesse, kuhu ma ei katseid ei teinud kuna pidin neil päevil Rimis tööl olema. 
Mu terve keha väriseb ning närv on püsti kuna täiskasvanu otsused on rasked, eriti kui neid peab enda eest tegema. Oh, kuidas ma tahaks olla veel see õnnelik laps, kes läks hommikul Sireli lasteaeda, Barbie nukk käes, ning tuli õhtul koos vanaemaga koju ja kakles Kelliga telekamängupuldi üle. Ei meeldi see õnnetu mina, kes proovib oma kohta ja ülesannet siin ilmas leida.
Ma vabandan, et olen selline äpardis/äpardus, aga ma tean, et see rada siin ei ole minu jaoks ning tunnen, et pole mõtet tatsata teed pidi, mille lõpppunkt ei ole mu soov.
22.11.2015 kirjutatud meil emale

Terve selle öö vastu esmaspäeva olin ma üleval ning mõtted ja tegevused samad, mis ka eelnevatel päevadel. Kas proovin mingid asjad ära õppida, rääkida õpetajatele, et mul olid rasked ajad, aga nüüd suudan tagasi end järje peale vedada või siis ikka tulen ära. Mäletan, et proovisin enda rahutuseks kell neli hommikul Kaks kanget Ameerikas vaadata, aga see mind päris ära ei rahustanud. Kirjutasin siis oma emale hoopis sellise meili:

plussid miinused

terve öö olen ma üleval olnud ning oma peas plusse ja miinuseid seadnud siia jäämise ja siit lahkumise kohta. Need viimased 12h on mu elu ühed õudseimad olnud. ma olen hullunud, neelanud melantoniinitablette et magama jääda aga tulutult. kella kolme ajal käisin isegi korra väljas tuiamas/hulkumas aga eriti ei aidanud. peas on käimas ping pongi matš. ühel hetkel mõtlen et see on lihtsalt mingi madalseis, millest vaja välja tulla ning ma ei ole allaandja, teisel hetkel tahan ära kuna arvan et see programm ei ole minu jaoks ning siis jälle vastupidi.
ma kirjutan siia oma plussid/miinused et ka endal oleks parem ülevaade oma seisust

Siia jäämine:

  • mul on mingi värk, mille nimel voodist välja ronida (elu mõte nagu umbes)
  • programm on hea- praktika ning teooria koos ning peale seda ootaks helge rahakas tulevik kui ma oskaks ärimeest mängida, saaks töökoha või ma ei tea mida
  • mulle meeldib hollandis- on alati uut mida avastada (eestis vaevleksin jälle sellega et tahaks ära)
  • klassiinimesed on toredad
  • ma ei ole allaandja ning kui ma sellele siin kriipsu peale tõmbaks, siis jääb mu sisse see tunne nagu oleksin äpardis
  • mul ei ole palju sõpru/kontakte siin keda ma saaksin täielikult usaldada
  • ma oleks üksi oma uhkes üksilduses
  • praegu ma peaks veel 300euri oma õpikutele kulutama pluss veel 400 õppemaksu jupiks
  • elu on kallis ning varsti läheb see vägagi raskeks kui pean töö ja elukohta otsima
  • raha kulub ka eestis käimisele
  • ma ei ole kindel ka see on see mida ikka tahan õppida ning tulevikus teha (tunne nagu raiskaks oma aastaid)
  • ma olen isegi tablettidega unetu ja rahutu
  • peale kooli pole mul nagu midagi (huvialad/hobid)

Eesti tulek:

  • ma oleksin kodus, kus kõik inimesed kellest ma vähegi siin ilmas hoolin on mulle lähemal kui siin olles
  • ma saaksin naasta tagasi oma vana mina juurde ja teha seda mida igatsen (flamenko/fotoring)
  • ma teeks uuesti eksami ning vb olla astuks ülikooli alasse mille vastu on mu huvi suur
  • süstaldevärk oleks lihtsam ning kulutused väiksemad
  • ma tunneksin end luuserina/äpardisena/tossikesena– inimestel kes arvasid et ma hakkama ei saa oli õigus ning mul ei õnnestunud neile teisiti tõestada
  • oleksin suur pettumus kõigile
  • arvatavasti hakkaksin ma taas psühholoogi juures käima
  • ma saaks magada voodis kus mul ei ole nii õudsaid öid olnud nagu siin

palun kui sa saad enne tööd tulla skaipi siis tule või lihtsalt facebooki, sest mul on vaja kellegiga rääkida või ma lähen täitsa hulluks ning ma kardan mida ma endale teha võin
palun

Kirjutatud 23.11.2015 emale


Enne kooli minekut vestlesin tõesti oma ema ja isegi vanemaga läbi kaamera. Ema oli minu heietamistest juba tüdinenud ning lihtsalt ütles, et see on minu elu ja ise tean, mida sellega teen. Vanaema proovis mingit energiat ja positiivsust mulle sisse süstida, et ma kooliga jätkaks, aga otseselt ma sellest vestlusest midagi ei saanud. Peale pikka venitamist läksin ma kooli. Rääkisin oma study career coachiga ning teatasin tehtud otsusest. Ta proovis mind küll veenda, et teha ära vähemalt see üks semester, aga ma olin oma otsuses kindel. Vähemalt nii ma arvasin. Järgmisel päeval läksin kooli nagu ei oleks midagi juhtunud. Käisin turunduse klassis, kus mäletan, et Avaga tegime nalja mingi õpiku pildi üle, ning peale tundi läksin raamatukokku, kust laenutasin paksu turunduse raamatu ja isegi jaapani keele õpiku algajatele. Kodus lugesin neid ja mõtlesin, et eelnevad päevad saab nimetada üheks õudsaks madalseisuks ning nüüd läheb edasi kõik hästi mul. Kolmapäeval läksin kooli ning esimesena oli projektigrupi meeting, mida hindas meie inglise keele õpetaja, kes oli ka meie mentor siis. Oma dream teamis olime meie jaapanlannaga ainsad naised ning üle jäänud mehed kõik rääkisid. Eelnevas projektigrupis oli meid ainult viis liiget ning seal võtsin ma juhipositsiooni enda peale kuna olen neitsi tähtkujust, perfektsionist ja nii nagu mina tahan/teen on ka kõige parem. Seda on muide enda juures väga raske muuta. Oma uue rühma koosolekul käis õpetaja nii minu kui jaapanlanna Mai juures sosistamas, et me rohkem kaasa räägiks, aga mida mul rääkida? Kõik olid oma ülesanded õige aegselt ära teinud ja püsisime oma projektiga graafikus. Tundsin, et mind ei ole vaja ega ka midagi omal poolt pakkuda ei olnud. Kõik oli perfektne nagu dream teamis ikka. Peale koosolekut oli kaks tundi vaba ning otsustasin poodi minna sööki koju ostma. Koolist lahkudes ning ülikoolilinnaku kõrgete õppehoonete vahel kõndides sain aru, et kõik. Ma tulen koolist ära. Klappides hakkas just sel hetkel kõlama “Bitter Sweet Symphony” ning suunurgad tõusid ülesse. See hetk oli täpselt nagu mingis filmis ja see tunne, kui teed suure otsuse ära, oli väga mõnus.

Peale osturetke läksin tagasi kooli, kus meil oli ICT tund. Rääkisin Avale ja Annale oma otsusest, siis hiljem ka oma projektirühmale ja ka ülejäänud klassikaaslastele. Tol tunni ajal rääkisin mõne klassikaaslasega isegi rohkem kui eelneva kahe kuu jooksul kokku. Anna lubas minuga kaasa tulla nö kooli rahvusvahlisteõpilaste tugikeskusesse ning seal vestlesin ühe Simoniga, kes kirjutas mulle meilid üles ning selle, mida pidin nendesse saatma. Võtsin oma taotlused tagasi, teavitasin TMA programmijuhti ja küsisin ka elamise kohta. Nimelt ühika üüri eest maksis kool oma poole ja kuna ma enam õpilane ei olnud siis kartsin, et visatakse kohe välja. Kuna ma olin jaanuarini oma üüriosa ära maksnud, tuldi mulle vastu ning sain veel kaks kuud oma vaadet rõdult nautida.

Lühidalt siis miks ma ära tulin:

  • Ma ei ole päris terve inimene ning pidin tihiti kodumaal käima, mis oli päris kulukas
  • Ma ei ole miljonär ega ka mu vanemad seega rahast hakkas kahju
  • Ma ei olnud kindel, mida ma ikka oma eluga teha tahan
  • Ma tundsin puudst oma vanast minast ehk peale kooli mul midagi nagu ei olnudki
  • Ma muretsesin oma lähedaste tervise ja heaolu pärast
  • Ma ei saanud seal täielikult oma eluga ära kohaneda, sest nii kui ma olin kohanenud, pidin tagasi Eesti minema.
  • Olin kahe maailma vahel ning see saigi otsustavaks.

Esimene enne lund

viimased nädalad olen veetnud urus
eemaldanud ennast teistest nii füüsiliselt kui ka erinevatest sotsiaalmeediumitest
olen veetnud neid päevi/nädalaid mõeldes/kirjutades ja öösiti voodis väherdes
aega on mul palju olnud
kuna ülikoolis ei käi ja õpilane enam ei ole
see oli veider aeg kui ma otsuse langetasin
ma olin võõras ning ajasin endale tagantjärele hirmu peale
öösiti nutsin ja vahtisin lage ning päeval magasin kuna olin unetablettidest sõltuvuses
nii kui ma ära ütlesin õppimisest tuli ka voodis hea uni öises linnas kuni viimase nädalani
mil ekraanivalguses hommikutundideni veetsin seltsimees unetuna
mõned päevad veel siin õuduste kuubis kuni saan siit suurema kolaga lahkuda
ja ka loodetavasti oma esimest lund näha

 Kirjutatud 14.12.2015 oma sõbrale 

Advertisements

Ma ei armasta sind enam ehk tagasi Hollandisse (4.osa)

Olen nende viimaste Hollandi mälestuste jagamist kogu aeg edasi lükanud tuues erinevaid põhjusi, miks mul ei ole aega neid kirjutada, kuid aega on olnud küll. Põhjus, miks ma ei ole kirjutanud on see, et ma ei taha väga uuesti neid päevi läbi elada. Loomulikult on mul nendest päevadest toredad mälestused kogu eluks, aga ka ebameeldivaid juhuslikke kohtumisi võõrastega ja pettumusi oma sõprades, mille pärast mitmel ööl ei saanud kodus magada, sest peas ketras ainult üks mõte. Kas ma olen tõesti nii õudne inimene, et selliseid “sõpru” väärin?


Mida ma siis valesti tegin?

Ärkan kell kuus hommikul ülesse kuna Annal algab esimene tund kahe tunni pärast ja peale seitset peaksime juba kodust lahkunud olema. Söön viimast korda vettinuid kaerahelbeid ja pakin oma kodinad kokku, tasapisi Rotterdamiga hüvasti jättes. Kell 7.15 kõnnime Annaga metroopeatusesse ning jätan temaga seal hüvasti kuna ma ei sõida linna passima. Amsterdami hostelis on check-in alles kell 15.00 ehk mul on vaja end koos oma kottidega lõbustada veel kaheksa tundi. Niimoodi ma oma järgnevad tunnid veetsingi: jalutades mööda Rotterdami lõunakallast kesklinna, tehes peatusi erinevatel pinkidel, kuulates muusikat ja omamoodi linnaga hüvasti jättes.

Eks ta ole nagu esimene armastus mul, kes elu lõpuni kalliks jääb. Siin olin ma nii öelda päris iseseisev. Mul oli täitsa oma kodu (okei ühikatuba korteris, mida jagasin kiunuvate hiinlastega, aga see eest joppas miljonivaatega), sõin sööki, mida olin ise teinud otse turult ostetud toorainetest (ei söönud kiirnuudleid ega pakisuppe, vaid korralikke õhtusööke, mida ikka köögis laua taga sai nauditud), pidin kõiki asju ise ajama ülikooli, linnavalitsuse, pankade, maksudega jne ning ma olin seal vaba ehk täitsa nagu täiskasvanu.

Kõige rohkem veetsin ma aega oma ühikatoa rõdul. Ma olen täielik rõdu inimene. Mulle meeldib istuda seal, “oma aega raisata”, inimesi jälgida ja lihtsalt mõelda. Selle kirjelduse järgi tunduks nagu ma oleks mingi pervert, aga ei. Vahel on lihtsalt hea võtta aeg maha, panna muusika käima või kuulata helisi enda ümber, vaadata jõel seilavaid suuri kaubalaevu ja õhku tõusvaid lennukeid ning tunda sellist sisemist rahulolu. Oma rõdul olin ma alati õnnelik, sest ma ei mõelnud seal sellest missugune luuser ma olen või mida ma järgmiseks pean tegema. Võib-olla tuli see sisemine rahulolu sellest, et tavaliselt jagasin oma punast plastiktooli tassi kohvi, klaasi punase veini või suitsupakiga…

Kaks tundi istusin IMAXi kino platsil. Peamiselt küll sellepärast, et seal oli wifi. Tegin ristsõnu, kirjutasin lähedastele, et ei ole veel kuhugi kanalisse kukkunud ega seksiorjaks müüdud, vaatasin enda ümber hingavat linna ning lihtsalt elasin tolles hetkes. Kell 11 hakkasin tatsama oma kodinatega raudteejaama poole jäädvustades enda ümber olevat viimast korda mälestustesse. Raudteejaamas nägin, et järgmine rong Amsterdami läheb 11.32 ja kuna mul oli 16 minutit aega, otsustasin viimast korda juua Rotterdam Centraalis Soja Cappucinot ning seekord kaunistas topsi isegi mu õige nimi. 11.30 saabus rong suunaga Amsterdami ning selle rongi peale ma ei läinud ega ka järgneva nelja peale. Esiteks oleks ma liiga vara jõudnud Amsterdami. Ma teadsin, et kesklinna rongijaamast hostelisse kõndimiseks kulub mul üle tunni aja ehk peaksin kusagil kahe ajal pealinna saabuma kuna kottidega vaatamisväärsuste ümber väga tuigerdada ei viitsiks. Teiseks ma natuke kartsin. Minu mõttes oli Amsterdami rongile minek kui selle peatüki nimega “Elu Hollandis” lõpetamine ja ma ei olnud päris kindel veel, kas ma seda ikka tahan. Seega ma venitasin oma aega perroonil istudes kuni lõpuks ikka jõudis aru pähe ja rongi sisenesin, sest küll ma varsti jälle tulen tagasi siia Hollandi kodulinna. Vähemalt nii ma tol hetkel mõtlesin.

Rong oli üks vanemaid, milles ma olin Hollandis sõitnud. Nägi välja vanem kui need rongid, mis meil enne porgandeid olid ja seega wifit seal ei olnud, mis oli ka hea, sest sain jälgida aknast enda ümber muutuvaid maastikke. Mõned kohad oleks Eestiga täitsa ära petnud. Amsterdami rongijaamast välja astudes seisatasin ukse ees ning mõtlesin: “Mida kuradit ma siin küll teen?”. Seni olin Amsterdamis viibinud kuus tundi koos Leslie, Ava (see hiinlane, keda ma pidasin oma sõbraks ja kes ei saanud minuga kohtuma tulla kuna “tal oli vaja kodutööd teha”) ning kahe jaapani vahetusõpilasega, kellest üks oli väga naljakas. Siis oli vihmane novembri reede, mil me käisime hiinakat söömas ja seksmuuseumis uudistamas õppimas? Seekord olin ma täiesti üksi linnas, kus ma kedagi ei tundnud, ning mida ma sealt küll otsisin?

Hakkasin selles suunas kõndima, kust kaudu ma oleks oma öömajja jõudnud, manööverdades ja pressides läbi paksude turistimasside. Ma ei taha halva inimesena tunduda, aga ma vihkan sellisid turistigruppe, kes ummistavad igal pool tänavaid ja siis lõugavad kõigest kõrist. Tavaliselt on need ameeriklased, aga seekord proovin neid mitte siin solvama hakata. Rahulikult läbi järgmise turistimassi tungides näen silmanurgast ühte tüüpi mind jälgimas. Sekund hiljem on ta juba mul külje all ja algab meie vestlus:

Some random guy: “Can you make a photo of me?”
Me: “Yeah, sure.” 
Several photos were made of him standing next to a street lamp…

Me: “Are they okay?”
Some random guy: “Yes, now a photo with you!”
Me: “Okaaay”
Then a photo was made with a stranger while having an awkward smile on my face.

Some random guy: “Now you come with me for ice cream and coffee!”

Lühidalt eesti keeles: see suvaline tüüp tänavalt tahtis, et ma temast mingi posti kõrval pilti teeks ja siis läheks koos temaga jäätisi lakkuma ehk jätke meelde see parim viis, kuidas naisi/mehi lantida!

Peale eitava vastusega tüübi juurest lahkudes, avastasin Amsterdami või vähemalt seda osa Lääne-Amsterdamist, mis mu tee peale jäi. Hosteli broneerides ma väga ei süvenenud selle asukohta. Ma vaatasin, et hind oli üks odavamaid Amsterdamis ning tasuta hommikusöök ja normaalne välja nägemine meelitasid täitsa ära. Hostelil nimega WOW  polnud vigagi, aga ta asus lihtsalt kohalikus elurajoonis, kus valged inimesed olid nö vähemuses. Check-in tehtud, pidin viisteist minutit ootama kuni sain oma tuba avastama minna. Läksin lifti ning sõitsin kolmandale korrusele kust edasi ma ei saanud kuna administraator oli unustanud mulle kiibi andmast. Nägu häbist punane kolistasin oma kottidega mööda treppe tagasi ning lõpuks sain ka omale kiibi. Minu korrus oli punane ja seega ka toa sisustus, mida tol ööl jagasin kolme teise inimesega. Hetkel kui ma tuppa sisenesin oli seal juba aruubalane ja üks hiina tüdruk. Nimesi ma ei tea kuna me kunagi ei jõudnud selle punktini oma vestlustes. Samas tean, et aruubalane oli näiteks mitmes Hollandi linnas elanud, tal oli tüdruk Taanist, töötas kusagil lähedal ning palju muud.

Tundsin end omas uues voodis juba päris mõnusalt ning vaatasin kaardilt, mille alt sain, toidupoodide asukohti. Kuna vettinud kaerahelbed olid juba ammu seedunud, läksin välja ümbruskonda avastama. Ma ei ole rassist aga jah, heledama nahaga inimesi ma väga ei näinud. Rohkem tõmmusi, kes mind veidralt vaatasid ning mõne hüüdega mu teekonda saatsid. Lõpuks leidsin peatänava koos toidupoodidega, kust ma ostsin endale ühe smuuti (Eestis on mingi kohalik suurim smuutipurk 0.33l ja maksab üle 1,70euri. Hollandis saab juba 1,50ga 750ml purgi ja tihti on need kaks ühe hinnaga ehk on vähemalt üks põhjus, miks Eesti Hollandile alla jääb :D) ja vee, sest kuigi ma joon igasugust kraanivett, siis see hosteli peldiku vesi oli küll ikka tõeline peldikuvesi. Etosest (müüakse igasugu hügieeni-ja ilutarbeid ning käsimüügiravimeid) ostsin endale lukupaari kuna hostelil oli lukud otsa saanud ning mingi omamoodi reisishampooni, mida ma siis hostelisse tagasi proovima läksin. Tegemist oli lehelaastudega, mida kergelt niisutades muutuvad selliseks pähemääritavaks olluseks. Mina kasutasin neid mitu tükki, aga ei midagi. Mõte on hea, aga ju siis minu paksudele juustele ei piisa. Juuksed aknast puhuva õhu ja kiirtee müra käes kuivamas, vaatasin, mida teha järgneval päeval Hollandi pealinnas. Kaardil ringitasin endale huvipakkuvad kohad ära ning hakkasin tasuta tuuri võimalusi otsima. Baltikumi pealinnades on ainult üks firma (eestlaste eestvedamisel muide), kes tasuta tuuri teeb, aga siin oli neid nii mitu, et ei oskanud validagi.

Jõudis kätte aeg õhtusöögiks ning ma seadsin oma sammud vana hea Albert Heijni poole, mille kliendikaart oli mul isegi kaasa võetud. Hosteli söögiruumis oleks pidand ka õhtust saama, aga kuna ma mõtlesin, et see on kallis ilma hinda teadmata, leppisin toidupoe saadustega. Ostsin endale mingi valmis salati, mango tükid ja vee koos piparmündi lehe ja sidruniga. Oma kaheksa eurose söögipaunaga (miks on värske toit küll kallis?) hosteli ette jõudes taipasin, et tegelikult ei tohiks ma seal sees süüa ja kusagil lugesin reeglit, mis andis hostelile õiguse suure söömaga inimesi oma territooriumil trahvida. Kuna hosteli ees olid mõned pingid ja siis sellised piknikulauad, istusin ma ühe sellise viimase taha. Avasin karbid, peitsin prügi ja tegin pildi, et siis hiljem kodus meenutada oma nooruspõlves veedetu päevi Amsterdamis. Sel ajal kui ma oma salatit pugisin tundsin endal tigedaid pilke hostelisöökla töötjatelt, kes passisid ukselävel kuna kedagi teist peale nende seal sees ei olnud. Üks neist ütles mulle ka midagi, mille peale ma lihtsalt noogutasin. Kuna ma tundsin end halvasti, et sõin nende nina ees mingit supermarketi toitu, ei tahtnud ma visata oma tekkinud jäätmeid neile ukse ette. Tõusin oma laua tagant püsti ja hakkasin kusagilt eemalt prügikasti otsima. Paar sada meetrit eemal leidsin selle ning et mitte päris lollina näida tegin ka suurema jalutuskäigu rajoonis. Tol ringkäikul Bos en Lommer naabruskonnas tunnistasin ma kellegile oma peas (ma tihti käin ja olen nii nagu mul oleksid vestlused kellegiga minu peas kuna ma loner ja sõpru pole kellega igasugust paska, mis pähe valgub, jagada 😦  ), et ma tundsin end palju turvalisemalt kandes lühikest kleit Hollandi “kõige õudseimas rajoonis” (Lõuna-Rotterdam) kui seal hosteli ümbruskonnas jalutades, seljas pikad püksid, ketsid ja pikkade käistega kinnine pusa ehk sweatshirt. Seadsin sammud kiiremini tagasi sealse kodu poole kuna telefoniaku sai ka tühjaks, sest proovisin mingitest huvitavatest lindudest pilte teha.

Hostelitoas rääkis hiina tüdruk koos juurde tulnud hiina poisiga oma õhtustest plaanidest. Küsisin talt ka, mis neil plaanis. Nemad tahtsid minna punaste laternate tänavale kolama. Ma mõtlesin pikalt, et kas küsin end ka kaasa või mitte, sest mingeid plaane selleks õhtuks polnud ning lihtsalt toas passida ka ei tahtnud, eriti veel esimesel õhtul Amsterdamis. Samas ma kujutasin ette kui veider ja piinlik see väljaminek nendega oleks. Hiinlased räägiksid omavahel hiina keeles ja siis võib-olla oleks paar sõna mulle poetanud, mida ma neilt oleks pidanud suust välja tirima. Nari ülemiselt voodilt jäingi ma siis vaatama, kuidas kaks hiinlast rõõmsalt prostituute kaema läksid. Läksin alla maja ette istuma ja suitsetama. Jah, kahjuks hakkasin ma Hollandis taas suitsetama. Õigemini juba nädal enne minekut kui see reis tekitas ootamatu ärevuse minus, mida ma ei suutnud muud moodi enda küljest lahti raputada. Samas oli mul selline veider tunne ka, et kui ma tagasi sinna lähen, siis pean seda tegema kuna see Hollandi Carmel oli ikka täitsa suitsumees ning kuidas ma saaks siis nüüd teisiti olla. Õudne mõelda, aga nädalaga tegin rohkem kui seal elades kolme kuuga ehk üle paki päevas….

Igatahes, istun ma pingil, kuulan muusikat ja suu suitseb kuni üks tüüp minust mööda kõnnib suunaga linna poole. Ta jääb mu ees seisma, ütleb: “Hellooooo!”, ning kohe potsatas oma tagumiku mulle kõrvale.

“Kas sul on mingeid plaane tänaseks õhtuks?” Kuna tüüp ei tundunud perverdi, mõrvari ega vägistajana, siis vastasin talle: “Ei, ja sul”. “Oh,ma lähen kesklinna. Tahad minuga ühineda? Ja muide, minu nimi on Rodrigo, arst Brasiiliast, kes elab Pariisis.” Hindasin olukorda. Tüüp nägi täitsa normaalne ja sõbralik inimene välja. Minust peajagu lühem ehk kui midagi peaks juhtuma, siis saaksin vabalt oma pikkade jalgadega minema joosta või oma massiga ta ära hirmutada. Seega ma vastasin: “Olgu. Ma lähen võtan oma koti toast ning….”, oma lauset ma ei saanud lõpetada, sest kohe tahtis ta mu toanumbrit teada ja oi kui rõõmsaks ta nägu läks teadmise üle, et me samal korrusel peaaegu kõrvutitubades ööbisime. See oli 1. ohumärk.

Läksin ülesse oma kotti haarama ning kui toast väljusin passis ta juba mu ukse taga. Kuna kesklinn oli üle tunniajase jalutuse kaugusel, läksime Bos en Lommeri keskusesse, kust trammid ja bussid peatuvad. Teel sinna avas ta oma seljakoti ja tõmbas sealt välja pooliku veinipudeli, mida siis mulle kätte surus. Võtsin lonksu ja andsin tagasi, aga tema ikka korrutas, et see on minu jagu. Tema juba pool pudelit joonud ning nüüd on minu aeg nautida Prantsusmaa head veini. See oli 2. ohumärk- tüüp tahtis mind täis joota.

Mõned sajad meetrid trammipeatusest eemal näeme lahkuvat trammi, mille peale brasiilane lööb rusika õhku oma pea kohal ja ütleb mingi vandesõna portugali keeles. Hiljem järele mõeldes olen ma õnnelik, et me trammist maha jäime, sest kui me oleks hostelist nii kaugel olnud, ei tahaks ma mõelda, mis siis oleks juhtunud. Seni olin ma rääkinud endast nii palju, et käisin sõbral Rotterdamis külas, kelle pool ma siis ka ööbisin (rõhutasin eriti, et tegemist oli he’ga kuigi tegelikult Anna oli täitsa she mis she, aga igaks juhuks). Tema muidu õpib ja elab Pariisis ning vanust 27 eluaastat. „Sa pead mulle ka külla tulema. Nii Pariisi kui ka Brasiiliasse. Sulle meeldiks seal kindlasti ning ma saaks sulle näidata igasugu imelisi kohti.“ Ma ei oskanud midagi muud öelda ega teha kui ebameeldivalt m-tähte venitada.

Järsku teatab ta mulle: „Mulle ei meeldi ameeriklased.“ „Miks siis?“. „Neil pole korralikke tagumikke!“ ning siis veidra muigega ja kulmutõstega vaatas minu oma. See oli 3. ohumärk.  „Kas sa teed kanepit?“, saateks selline stoneri naeratus. „Ainult siis kui ma olen oma ühe sõbraga. Siis ma tunnen seda. Teiste ja võõrastega ei ole sel mingit efekti mulle.“, vastatasin talle külmalt. „Oh, aga küll sa minuga hakkad tundma kõike!“, saateks juba selline rõvedamat sorti naeratus. „Siin on üks coffee shop lähedal. Me saame sinna minna  kuna ma pean meile kanepit ostama.“ Ma põiklesin küll vastu, et mulle pole vaja mingit kanepit, aga ikkagi ma läksin millegi pärast temaga kaasa. Coffee shopis olin ma peale müüjatari ainuke naine ning seistes mingi brasiilia kääbuse kõrval, sain veidraid pilke juba teises maailmas olnutelt kui ka neilt, kes järjekorrast mind silmasid. Kanepimenüü ees, valis tüüp endale kanepit nimega Amnesia (tõlkes mälukaotus) ja hašišit nimega Fun Times (tlk lõbusad ajad). Peas süttis neljandat korda ohutuli ehk ta tahtis, et ma suitsetaks koos kanepit, mis „tekitab mälukaotust“.

Lahkudes kanepiurkast, teatab brasiilane, et teab ka hea baari asukohta. Mõtlesin, et olgu. Üks väike õlu koos tüübiga ja siis tagasi hostelisse, sest juba piisavalt mälestusi kogutud tol päeval. Baar ise oli päris mõnus. See asub Erasmuspargi loode nurga tipus kui keegi peaks huvi tundma. Väljas olevate laudade juures küsis ta, millisel poolel soovin ma istuda. Arvasin, et ta istub mul ikka vastu, aga ei. Hoopis kohe külje alla puges ning see oli 6. ohumärk. Temast vastassuunda liikudes, avasin joogikaardi ning mööduvalt kelnerilt palusin odavaimat õlut. Kääbus mu kõrval tellis midagi koos limonaadiga samal ajal omale jointi keerates. Suitsetasin koos temaga selle jointi ära ning nagu ma ütlesin ei tundnud ma midagi ning ma teadsin ,et pean oma valvsust hoidma. Brasiilasele baaris mängitav muusika ei sobinud ja seega otsis ta kohe oma telefonist kodumaa artisti loomingu, mida me siis kõik teised baaris olijad olime ka sunnitud nautima. Joogid kohal, hakkasin kohe enda oma sisse kaanima, et sealt varem minema saada. Brasiilane jäi enda ette toodut pikalt vaatama ning küsis mult süüdistavalt:“Mis see on?“. Ta osutas klassile, mis oli 1/3 ulatuses täidetud mingi alkohooliga, ja limonaadipurgile ning hakkas seletama kui loll see kelner on. Tema tahtis limonaadi, aga toodi hoopis mingi purgijura. Ma siis valgustasin ameeriklast, et limonaad siinsel kontingendil ongi selline magus gaseeritud suhkrulöga. Ta oli üllatunud selles kui rumalad Eurooplased on ja hakkas vaest kelnerit küsitlema. Kui ka temalt sai ta teada, et limonaad ei olegi siin käsitsi värsketest sidrunitest pressitud mahl suhkruga, lasi ta oma joogid tagasi viia ning tellis endale ka ühe õlle. Kultuurišokis läks ta peldikusse ning ma mõtlesin, et maksan oma joogi eest ära ja siis kaon minema. Samas tüüp teadis minu siinset elukohta ja oli ka juba facebooki sõber. Seega ma jäin sinna, et näost näkku öelda oma lahkumissoovist kuna ma kartsin, et äkki hakkab hiljem pommitama või nii. Peale peldikus käiku tahtis ta minuga koos pilti teha ning ilma minu eitavat vastust kuulmata ulatas ta kelnerile oma telefoni. Pilt nägi umbes selline välja: tema hoiab käes õlleklaasi ja mina kõrval küürutan ilmega, mis ütleb: „Palun päästke mind!“. Siis lahkus ta laua tagant ning saatis pildi ma ei tea kellele. Juurde trükkis võib-olla „Today’s fuck“ või midagi taolist. Õnnejunni näoga istus ta mulle kõrvale, pani käe ümber piha ja hakkas mu selga suudlema. See oli üks õudsemaid hetki mu elus ning siiamaani sellest mõtlemine tekitab minus külmavärinaid. Nagu kesse suudleb kellegi pusa?

Ma hakkasin talle mainima, et pean varsti minema kuna hommikul vaja vara ärgata, sest sõber tuleb siia ning tema ehk he on mu pärast väga mures jne. Ta oli nagu mhmhm. See on minu üks suurimatest vigadest, et ma ei saa inimestele näkku öelda, mida neist tegelikult arvan, vaid proovin kuidagi delikaatselt olukordi lahendada ehk teisisõnu olen ma liiga viisakas. Tellisin endale arve ning mõtlesin ,et saan nüüd rahulikult minema kuna tüüp hakkas endale uut jointi keerama, aga ei. Oma õlle eest ei saanud ma ise ka maksta kuna ta ei lubanud mind enne laua tagant välja (olin pressitud seina ja tema vahele) kui oli oma jointi kokku lakkunud ja arve eest ise maksnud. Kui see tehtud hakkas ta jälle mu selga lakkuma, mille peale ma tõusin ruttu püsti, pressisin kuidagi teise laua vahelt end läbi ja asusin kiirel sammul hosteli poole kõndima, kiimane kääbus taga sörkimas.

„Miks sul järsku nii kiire hakkas?“

„Ma ütlesin, et ma pean homme hommikul vara ärkama ja sõbraga kokku saama.“

„Enne sa küll sellest midagi ei rääkinud.“

„Nojah kuna see ei olnud veel kindel, kas ta saab tulla, aga kuna ta just kirjutas, et saab…“ Ma olin nii närvis, et pigistasin endale järgmise sigareti suhu, sest enne oli brasiilane maininud, et tubakasuits paneb tal pea valutama, ning seda ma siis kasutasingi nagu tüütute sääskede tõrjeks. „Mulle tubakasuits ei meeldi. Ajab pea valutama, aga kui sa soovid teha, siis see on täitsa okei. Mul on olnud palju tüdruksõpru, kes suitsetavad.” Loomulikult see motiveeris mind rohkem suitsetama. Lootsin, et minu pikad jalad ja kiire tempo raputavad ta maha, aga ei.

“Kas ma saaks ühe suudluse?”

“Mida? Ei!”

“Aga miks mitte?”

“Sest ma ei saa ega ka taha!”

“Miks? Sinu vanuses peaksid naised just tahtma suudelda jne.”

“Jah, aga ma ei saa kuna mul on poisssõber.” Tegelikult ei ole. Ma oleks võinud ka siin talle näkku öelda, et ma ei taha temaga mingit pistmist teha, aga ma kartsin tema reaktsiooni ning me käisime inimtühjal tänaval. Kui mingigi inimene vastu tuli, siis see oli moslemimees ning mul hakkasid igasugused õudsad stenaariumid peas ringlema…

“Aga ta ei pea ju teadma ning sa näed välja nagu väga hea suudleja” saateks jälle see rõve naeratus.

“Kas sulle meeldiks kui sinu tüdruksõber teiste meestega oleks?” küsisin talt, lootes, et lõpetab ära ja jätab mu rahule. “Mul poleks vahet. Tehku, mis tahab.” Lootusetu tüüp lihtsalt.

“Olgu. Kui sa mind suudelda ei taha, siis kuidas oleks seksiga?”

“Ei!”

“Miks? Minuga saad sa kogeda imelist seksi, mida eales ei oskaks isegi ette kujutada!”

“Hahaa! Loomulikult!”

“Ise tead millest ilma jääd.” Selline vestlus kestis umbes kümme minutit veel kuni hostelini jõudsime. Tema hakkas sinna sisenema, aga ma jäin välja suitsetama ja ootama kuni ta ära läheb. Kuradi kiimane brasiilia kääbus! Igaks juhuks tegin teise sigareti veel ning selle aja jooksul tuli ta tagasi välja, istus teises otsas asuvale pingile ning jäi mind passima. Mulle aitas sellest päevast ning kiiruga läksin treppidest ülesse, tundes kuidas kopsud oleks tahtnud hapnikupuudusest lõhkeda. Üleval rahulikult lukustatud ukse taga räägin aruubalasele oma viimasest pooleteisetunnist ning me jäime veel tunniks arutlema maailma probleemidest. Mingil hetkel saabusid ka hiinlased tagasi ning tüdruk selgitas, et ta tunneb end halvasti peale ühe erilise muffini söömist. Ma ei viitsinud kuulata tema oigamist ja keerasin selja talle ja kogu maailmale, sest tänaseks mulle aitas. Enne magama jäämist eemaldasin brasiilase oma facebookist ning proovisin mõned tunnid iluund endale lubada.

Ma tean, et ma ise olen süüdi, et kiimase brasiilia kääbusega kaasa läksin kohe. Neid võimalusi oli mitmeid, kus ma oleks võinud lihtsalt minema joosta või näkku talle öelda, et pole huvitatud. Aga minu jaoks ongi see reisi-ja/või hostelielu ehk nö seljakotiränduri elu. Selline, kus oma mugavusstoonist astud välja ning tutvud uute inimestega. Neist saavad su parimad sõbrad päevaks paariks, kellega siis avastad keskkonda enda ümber kuni teie teed omavahel lahknevad. Nii Tartu öödes kolades kui ka Rotterdamis elades kohtasin ma niimoodi suvaliselt huvitavaid inimesi. Nende tartlastega olen siiamaani tihedas kontaktis ning ma nimetaks neid oma väga headeks sõpradeks, kellega ma saan olla täitsa mina ise. Näiteks kohtasin ühel reedesel õhtul Rotterdamis lätlast, kes oli juba mingi albumit aidanud produtseerida ja oleks esindanud oma kodumaad Sotši olümpiamängudel….

Kõik, keda ma niimoodi suvaliselt kohanud olen, pole mulle ligi tikkunud. Samas võib neid panna ka  kategooriasse “valge eurooplane”. Ühtlasi võib mõni mõelda, et mis see üks väike chiki briki mingi suvalise tüübiga ära ei ole. Eriti siis kui teeb kanepi ja õlle veel välja. Häbi mul olgu, et mehi nii ära kasutan! Üks väike musi ju kellegile halba ei tee, aga kui tegemist on inimesega, kelle juures olekul ma ei tunne end hästi ja ta on mulle ebameeldiv, siis miks kuradi pärast peaks ma teda musitama hakkama?

Vähemalt õppisin nii mõndagi sellelt kiimakääbuselt:

  1. Ära usalda täielikult nö temperamentsemaid, julgemaid inimesi ehk selliseid, kes julgevad öelda, mida mõtlevad. (Ma alati proovin inimestes seda head näha ehk ma peaksin vähem sinisilmsem olema)
  2. Julge öelda, mida tegelikult mõtled. Kui ei taha kellegiga koos olla, siis ära ole. Ütle p***se kah ning kõnni minema hoolimata, mida see teine inimene sinust mõtleb. See on palju parem kui lihtsalt hambad ristis ära kannatada. (Seda peaksin ma igapäev endale meelde tuletama)
  3. Kui astud sõidutee äärde Brasiilias või siis üldiselt Lõuna-Ameerikas, käsi püsti, on autojuht kohustatud sind üle laskma. Vähemalt nii see brasiilane väitis, aga kes teab, mis udujutte ta mulle puhus.

Igatahes tuli seekord väga pikk tekst (üle 3600 sõna) ning nagu öeldakse; pikk jutt- sitt jutt. Kuna enamiku sellest haarab enda alla minu kohtumised inimestega, siis ma sooviks teada, kas kellegile need ka korda lähevad. Selles mõttes, et kui inimesed ei taha lugeda minu sekeldustest kohalike ja välismaalastega ning mõtteid sellega seoses, siis saab sellest seal all teada anda anonüümselt. Siis tean, et järgnevates postitustes proovin keskenduda rohkem olustikku ja kultuuri kirjeldamisele kui oma “musta pesu” peale määrimisele.

Kuidas ma mingite ameeriklastega vanas kirikus Justin Bieberi saatel tantsisin- sellest juba järgmises osas. Võib-olla kui inimesed sellest ikka lugeda tahavad….

Pilte ei ole ma ikka veel oma telefonist kätte saanud ehk kui kedagi huvitab, siis võib mõningaid mu instagrammist vaadata, mis on lehe lõpus.

Ma ei armasta sind enam ehk tagasi Hollandisse (3.osa)

Peale kahte nädalat töövestlustel käimist, end oma sõiduõpetaja ees lolliks tegemist, haigeks olemist ja Vanemuises linnarahvale esinemist oleks õige aeg taasmeenutada ning jagada neid päevi Hollandis.


2. päev ehk pühapäev

Ärkan kell seitse hommikul sosina peale üles ning unisena tuigerdan välisukse juurde, mille siis võtmetega kuidagi kinni saan. Tagasi voodis olles und ei saabunud ja seega otsustasin endale hommikusööki teha. Mingit hõivamata potti ma köögist ei leidnud ja seega sõin kuumas vees natuke ligunenud kaerahelbeid, mis mitte kusagilt otsast pudrumoodi välja ei näinud ega maitsenud. Korter oli ainult minu päralt ja seal siis ma oma muusika saatel taidlesingi kuni kella üheteistkümneni, mil lubasin Annale ta korterivõtmed tagasi viia. Kuigi mul oli OV-kaart alles (kohalik ühistranspordi kaart, millele laed raha peale ja siis saad kasutada seda igas linnas ning nende vahel rongidega sõitmisel) ostsin ma endale metroopeatuses 2x1h pileti, mis maksab kuus eurot. Nii on odavam, sest põhimõtteliselt sain ma suvalisest Rotterdami nurgast Haagi kesklinna kolme euroga ja siis hiljem sama piletit kasutades ka tagasi. Haagi rongijaamast Rotterdami rongijaama rongiga sõites on ainuüksi üksots üle viie euro. Enne reisi leidsin taas oma ipodi ülesse ja siis ma pühapäeval käisingi ringi nii Haagis, kuus aastat vanad mixid tuju hoidmas.

See laul kõlas mul kogu aeg kõrvus ning väga hästi kirjeldab mu tuju ja olekut Haagis:

Haagis elab mul hiinlane, kes oli üks mu parimaid sõpru seal. Vähemalt siis oli kui ma veel Hollandis elasin. Temaga olin ma seni ka kõige tihedamini suhelnud sealsetest sõpradest nüüd tagasi kodumaal olles. Kohe kui ma olin oma lennupiletid ostnud teatasin sellest talle. Kaks nädalat enne tulekut küsisin talt üle, et kas ta ikka on ka samal ajal seal. Paar päeva enne Hollandisse minekut mainisin, et pühapäeval olen Haagis, et saaks kokku või nii. Enam ta mulle ei vastanud. Pühapäeva hommikul enne Haagi minekut kirjutasin talle uuesti, et kas tal oleks aega minuga kokku saada, kasvõi näiteks ühiseks lõunaks. Paar tundi hiljem vastas ta, et ta ei saa kuna peab esseed kirjutama.

Metroos vajus mul suu lahti ning ütlesin kõva häälega: “Nagu päriselt vä!”, saateks moslemimeeste veidrad pilgud. Inimene, keda ma pidasin oma heaks sõbraks ja kellele ma olin mitu korda teatanud, et ma tulen Hollandisse, ei vaevunud minuga kohtuma tulla. Võib-olla on see rahvuste või isiksuste erinevus, aga kui tuleb näiteks Eestisse ainult nädalaks ajaks inimene, kellega olid mul viimased kaheksa kuud väga head suhted (vähemalt minu arvates), siis ma viskaks oma koolitööd ja muud kohustused aknast välja ning saaks nii ruttu kui võimalik temaga kokku, sest ma ei tea ju, kas ma teda enam kunagi näen. Ju siis ma ei olnud talle nii oluline kui tema mulle.

Sellest ebameeldivast üllatusest ei lasknud ma end heidutada kuna olin jõudnud oma lemmiklinna Hollandis. Kolme suurlinna seas on Haag mu lemmik kuna seal on kõik, mis minu jaoks iseloomustab ideaalset suurlinna: vanalinn, aga samas ka pilvelõhkujad, suured pargid, meri, rand ja rannapromenaadid ning toredad inimesed. Selle kirjelduse järgi võiks arvata, et mu ideaallinn oleks Tallinn, aga ei. Tallinnat ja Haagi ei hakka ma detailsemalt võrdlemagi, vähemalt praegu mitte. Peamine erinevus minu jaoks on õhkkond. Pealinnades on seda närvilisust tunda igal tänavanurgakesel, aga Haagis mitte, kuigi seal asuvad Hollandi valitsus, parlament, Rahvusvaheline Kohus ning isegi kuningas elab seal. Inimesed on palju rahulikumad ja sõbralikumad ehk chillimad. Võib-olla ongi väiksemates linnades selline teistsugune õhkkond nagu ka Eestis, kus näiteks Tartul ja Raplal on erinev linnaatmosfäär ja elu. Eesti linnadest oleks minu silmis Haagile kõige sarnasem Pärnu.

Tavaliselt sõitis metroo Haagi rongijaama (Den Haag Centraal), aga enam mitte. Nüüd on lõpppeatus millegi pärast Laan van NOI, kust ma lihtsalt suvaliselt hakkasin enda arust lääne loode põhja suunas liikuma. Kui mul on aega ja konkreetsed plaanid puuduvad, siis mulle meeldib niisama linnades kõndida ning jälgida ümbritsevat keskkonda. Mulle meeldib nii öelda meelega ära eksida ja siis kuidagi ikka õigesse lõpppunkti jõuda, saateks huvitavad kohtumised inimestega, arhitektuuri imetlused ning käesolevas hetkes elamine, kus on tunne, et miski enam paremaks minna ei saa, mille tõttu suunurgad tahest tahmata eiravad gravitatsiooni.

Oma pooleteisetunnise ja mõningate peatustega suvalistes parkides, mis oma rahu ja looduse poolest meenutavad kõnniteedega metsasi, jõudsin ma Põhjamere äärde. Nii kaugele kui silmad seletasid oli rannajoon paksult inimesi täis, meres mõned üksikud hulljulged. Õnnistasin oma jalgu ka merega, mis niipea inimesi oma jahedusega ujuma ei kutsu, saateks kohalike tõstetud kulmud. Korjasin rannalt karpe, mida ma olen seni igal sealsel rannakülastusel teinud, et neid kodus siis kuhugile suvalistessse kohtadesse sokutada mälestusi meenutama. Praegu vaatab näiteks mulle raamaturiiulilt vastu munakujuline karp, täidetud kilo Türgist Kleopatra rannast tassitud värviliste kividega, mida ma ükshaaval viis aastat tagasi lakkisin, et neil oleks ka nüüd siin seesama läige juures, mil tol päeval kui ma nad seal lõõmava päikese alt ja vahutava mere äärest korjasin.

Mööda promenaadi hakkasin tasapisi tagasi linna suunas kõndima, sattudes ühele tänavale, kuhu oli riputatud erinevate riikide lipud ning loomulikult ainuke lipp, mis neist tagurpidi oli, osutus kalli Eestimaa omaks. Tegelikult oli terve see rida, koos Portugali ja Prantsusmaaga tagurpidi, aga kedagi need lipud ei huvita. Tagasiteel sattusin jälle Rahupalee ette, mille ees Hiina turistid poosetasid oma uusimate tehnikavidinatega. Teele jäi ka üks söögikoht, mida muidu üks Haagis pesitsev lätlane kunagi soovitas, kust ma siis tellisingi endale porgandisõõriku hummuse ja päikesekuivatatud tomatitega ning matcha soja latte, mis oli isegi täitsa nauditav kõhutäide ilusal pühapäeval. Hiljem sain teada, et tegemist on suure ketiga, mille kohvikuid nägin ka Rotterdamis ja Amsterdamis. Nimi on Bagles&Beans, kus pakutavad taldrikumäärijad on orgaanilised, mahepõllundusest jne, mille eest võib seaduse järgi rohkem raha küsida, aga samas on nad ka kõhtu täitvad ja maitsemeeli paitavad.

Enne kui päris ära vajusin, jõudsin aasia supermarketist häid mochisi ka osta, mis on lihtsalt nii mõnusad. Jalad tuikasid valust, õlad kuumasid, sest mul õnnestus oma kuue tunnise jalutuskäiguga endale kodutupäevituse saada ning seega puhkasin mõnikümmend minutit ümbritsetud suurtest pilvelõhkujatest ja pannes paika teekonna Laan van NOIsse oma tühjaks saava telefoniga. Kuskil tund hiljem olin juba metroos trükkimas oma viimaste protsentidega Annale teavitust oma saabumiset. Ukse taga passisin mõned minutid kuna kella ei kuuldud ja ei jäänud muud üle kui helistada talle, et ma siis sisse saaks. Anna oli istunud ja joonud veini rõdul koos oma korterikaaslasega, kellega oli mul siis nii öelda ka esmane ametlik tutvumine.

Saanud oma väsinud jalad diivanile puhkama teatas Anna mulle, et ta tahab välja jalutama minna ning loomulikult olin ma ka sellega nõus, sest küll ma hiljem Eestis puhkan. Praegu välismaal sellisel sõnal tähendus puudub vähemalt minu jalgade jaoks, kes olid sel päeval juba 19km läbinud. Jalutasime lähedal asuva nii öelda kanali äärde. Võiks arvata, et kõik Hollandi linnad on täis kanaleid, mida mööda siis kohalikud oma paadikestega sõidavad, aga mitte Rotterdamis. Teise maailmasõja käigus pommitati linn täitsa maatasa ning kui linna hakati ülesehitama täideti kanalid ja ehitati uued tänavad peale. Seepärast on Rotterdam kõige uuenduslikum ja modernseim oma arhitektuuri poolest Hollandi linnade seast. Tänaval kanali poole kõndides tervitas Anna kohalikke hollandi keeles. Neid inimesi ta ei tundnud ning seepärast ta selgitas mulle sellisest kombest, mille mõni kohe rassistlikuks tembeldaks. Nimelt kui kohalik kõnnib tänaval ning näeb valget inimest, siis ta ütleb talle tere. Kui talle vastatakse terega hollandi keeles, saab inimene endale kinnituse, et tegemist on hollandlasega/kohalikuga. Kui vastuseks on “Hello!” või mingi omapärane ilme, siis on tegemist immigrandiga. Ning mina veel arvasin, et hollandlased on lihtsalt sõbralikud ja viiskad inimesed, kes tänaval üksteist tervitavad mitte ei testi minu rahvust ega päritolu…

Kanali ääres oli kõrvuti kaks linnupesa, mida me jälgisime tükk aega. Ühes pesas haudus oma mune uhke luik ja teises kantseldas must emalind oma väikseid armsalt häälitsevaid poegi. Musta linnu liigi nime ei tea kuna kohtumine selliste isenditega oli esmakordne ning Eesti veekogudes kohanud pole. Kanali äärest tulime koju kulli mängides kuna viisime lõpule selle, mis eile alustaud sai, ning vähemalt mina olin natukene bake like a cake.…. Kodus rääkis Anna mulle, kuidas ta üldse ei õppinud kuigi järgnevaks päevaks oli vaja palju teha ja siis passis oma tahvlis, samal ajal mina juba voodis unemaadele seilamas.


3. päev ehk esmaspäev

Algus sama, mis eelneval päeval. Ärkan ülesse, keeran ukse Anna järel kinni ja kobin tagasi voodisse proovides ebaõnnestunult uuesti magama jääda. Köögis hakkasin endale jälle vettinuid kaerahelbeid hommiksöögiks tegema muusika saatel, mis klappidest tuli kuni järsku tuleb kuri venelane, kes karjub midagi vene keeles, millest kuulsin ainult davai kui köögiuks suure pauguga kinni löödi. Vene keelt ma ei oska ja seega meie tutvus/suhe oligi selline jaheda võitu. Muidu pidi ta esmaspäeviti ka tööl olema, aga ma arvan, et ta kauples endale paar vaba hommikutundi, et siis 9.mail kodumaa paraadi vaadata, mida oli läbi seinte igasse tuppa kuulda. Oman nüüd väga omapärast mälestust ühest vetsus käigust saateks Venemaa hümn…

Tegin endale ostupäeva kuna enne Hollandisse minekut öeldi/ kirjutati mulle nagu mingile jõuluvanale, et palun too mulle mustad püksid Primarkist, kanepiõli ja kes teab mis ime asju veel. Õnneks olid kõik need samas piirkonnas saadaval, kus Anna elas, ja seega väga pikka ning kulukat retke ette võtma ei pidanud. Kodus kirjutasin mõnele klassikaaslasele, et kas neil oleks aega kokku saada lähipäevil. Peale eelnevat päeva hiinlases pettumist mõtlesin, et ei teata rohkem kellegile oma olekust Hollandis kuni üks jõudis mu Haagi pilti kommenteerida ning niisama ilma kohtumata enam ei saanud. Nii kohalik kui ka itaallanna olid nõus minuga juba sel õhtul kohtuma ning kaasa tuli ka üks mu kohalik geisõber, kelle peol sai ka aastavahetus vastuvõetud. Annaga leppisime kokku, et ta tuleb ka kella kaheksaks sinna butt plugiga (anaaltapp?) päkapiku juurde. Päriselt, selline kuju on Rotterdami kesklinnas olemas ning kohalikud kutsuvad seda nii, sest mingit muud moodi ei oska kirjeldada seda, mida see päkapikk oma käes seal hoiab.

Kodust lahkusin kuskil pool seitse, sest midagi seal teha ei olnud ning seega sain jälle mõnusalt jalutada üle Erasmuse silla, mis nagu Kaarsild Tartus, on Rotterdami sümbol. Kuju juurde jõudes nägin Kate’i, kes kohe minu juurde tormas ja tugevalt kallistas. Ta on väga jutukas inimene ning kui teel pitsakohta küsis mult, kuidas mul läinud on, ei jõudnud ma suud avadagi, sest kohe hakkas ta juba mingist muust asjast rääkima. Paari minutiga jõudsid ka teised järgi, millele järgnesid tugevad kallistused ja noomimised, et ma oma tulekust juba varem teada ei andnud. Restoranis või rohkem nagu pubis, kus pakutakse häid sööke, sõime pitsasi, jõime õlut ning lihtsalt olime. Ma väga ei rääkinud kuna mul on veider komme lasta inimesel oma jutt lõpetada enne kui ma oma vaated/ arvamused/ mõtted vestlusele lisan. Tihti juhtubki nii, et ma midagi jagada ei jõua, sest juba on uus teema võetud arutamiseks. Tegelikult väga hullu ei olnud, sest millest ikka mul neile rääkida? Sellest, kuidas paar esimest nädalat tagasi kodus olles olin ma sügavas masenduses? Tänan ei. Ma pigem olen vait ja naudin nende inimeste seltskonda, kellega mõned kuud tagasi tihedalt läbi käisin.

Peale pitsasi tekkis kellegil jäätise isu ning loomulikult teadis Kate kohta, kust saab häid gelatosi. Nii see pitsa koht, mille pitsasi itaallane kiitis, kui ka gelato putka asuvad sellest “siivutust” päkapikust mõnekümne meetri kaugusel. Beursis (nö Rotterdami ühistranspordi keskkohas, kus on ka palju ostuvõimalusi) meie teed lahknesid. Lulut (itaallane), Kate’i ja Lesliet lubasin kunagi tulevikus jälle külastada ning Kariemiga jäi kokkulepe, et paari päeva pärast näeme, sest tema ja Anna otsustasid reedel Amsterdami minna. Kuna ma olin ka sel ajal seal siis mõtlesingi, et oleks tore koos nendega, kes mind peamiselt veensidki tagasi tulema, veeta üks tore päev linnas, kus ma kedagi ei tundnud. Koju jõudes vajusin mina kohe voodisse loll naeratus näol ja hea tunne sees.


4.päev ehk teisipäev

Teisipäevaks oli mul plaanitud väljasõit Vlissingeni, mis peaks olema nagu selline väike rannalinn ja ma sain sealsesse ülikooli kõige esimesena sisse ehk ma oleks võinud seal oma järgnevad neli aastat veeta. Ilmateade näitas, et seal sajab vihma ning mul oli kergelt haiglane ka olla, otsustasin koos Annaga kooli minna, et siis seal arvutit kasutades tõlkida ja 2.osa ära trükkida. Koolis oli veider olla. Kariem nimetas seda oma eksi kodu külastamiseks, aga ma kirjeldaks seda üleüldse kui oma eksi nägemisena, sest siis meenuvad kõik need ilusad hetked, ühised tulevikuplaanid ja kõik mis juhtuma pidi. Samas meenusid ka kõik need pisarais näod, pettumused ja lahkuminek, mis tihti mõtteis läbi käib. Kuna Anna täpselt veel ei teadnud kauaks ta kooli jääb, läksin ma kesklinna tuigerdama. Seal pidasin ma paar tundi vastu, sest ka minul ja mu rahakotil on teatud piirid ostlemisega. Tagasi koolist haarasin Annalt võtmed ning läksin koju passima, sest magama ei jäänud ning muud ma teha ei osanud kui siis järgnevad neli tundi teha ristsõnu ja lugeda ohutu sõidu raamatut, mis seni oli mul veel Hollandis puutumata. Mingil hetkel kuulsin läbi avatud akna Anna häält ning läksin välja. Nii temal kui ka mul olid kõhud tühjad ja seega läksime kebabiputkasse, kust ostsime koju kaasa kebabisarnase saiarulli ilma selle lihata, ning nii see viimane päev minu endises Hollandi kodulinnas läbi ka sai.


Kuidas ma mingi brasiilia doktoriga Amsterdami kanali ääres jointi tegin- sellest juba järgmises osas, mis loodetavasti ilmub varsti. Seniks ilusaid ilmasi ja meeldejäävaid mälestusi suve hakul 🙂

Carmel

PS: Pilte ma näidata ei saa kuna mu telefon otsustas end pildituks jooksutada ja neid tuhandeid meenutusi oma mälestustest ma enam tagasi ei saa… 😦