Bonjour Jamaika… oot, kuhu me küll sattunud oleme? ehk 5 päeva Vilniuses (2.osa)

Kella kümneks määratud äratust ei jõudnudki kuulda kuna olin juba enne üheksat üleval tänu varajasele toanaabrile kõrval voodis, kel oli vaja hakata otsima midagi minu pea kõrval asuvast kilekotist, aga selline see ongi see hostelielu 🙂

Hommikusöögiks moosisai, pakist valatud puder, Leedu kohuke ja mandlipiimast, mis oli odavam kui Eestis, kakao ning mõnikümmend minutit enne keskpäeva lahkusime hostelist, sihtkohaks raekojaplats. Tuleb välja. et ka Leedu on saanud Aasia turistidele tuntud kohaks ning kuna oli aega, vahtisin ja tegin neist millegi pärast pilte, kuigi nad poseerisid teistele kaameratele.

Eriti äge oli see roosa jopega tädi, kes laskis oma mehel igas asendis ipad’iga pilte teha.

Lõpuks saabus ka kollase kohvriga giid ning kui tema ümber olid mõned juba kogunenud, otsustasime ka meie aeglasel sammul ja suunurgad ülespoole nendega liituda. Kuna eilne ilm oli jube ning hommikul veel pilvine, ei olnud meie grupp päris suur. Kohal olid: 2 hollandlast, hispaanlane, kelle nimeks ma kaks nädalat pidasin Jeesus olevat, abielupaar Austraaliast ja Austraalia gnoom ehk Sam, Liam UK’st ja üks Aasia tüüp.

Alguses tuiasime vanalinnas ringi ja ühe maja ees ütles meie giid meile: “I have to put this thing away (vehkis oma käes kollast kohvrit) but you make friends now!” ning jättis meid üksi tänavale omavahel sõbrunema. Minule kahjuks sellised värgid väga ei meeldi, kus järsku peab mingite tundmatutega BFFdeks saama, kuigi ma tahaks küll sellest hirmust või ma ei tea mis asjast üle saada. Sel ajal kui mu aju jooksis kokku, astus minu ette Austraalia gnoom ja viskas oma käe mulle ette, et omavahel tuttavaks saada. Sain nii tema kui Jeesuse, kelle tegelik nimi oli, kes teab mis, aga väidetavalt tema sõbrad kutsusid teda Hezus’iks (mul pole aimugi, kuidas see kirjapildis välja näeb, aga umbes nii seda hääldati), aga ma jätkan tema nimetamist Jeesuseks. Sam’i ei nimeta ma halva pärast niimoodi, aga lihtsalt oma mütsi ja habemega meenutas ta väga aiapäkapikku, kes kellegi maja ees asuvat aeda kaunistab oma olemusega. Teine küsimus, mida ta mult peale mu nime küsis, oli mu vanus. Seal kaugel maal käivad asjad vist teisiti ehk naise vanuse kohta pole kunagi viisakas küsida, eriti veel kui ta on vana…

Kuna ma näen räigelt vanem välja tänu oma pikkusele ja suurele kondile (teisisõnu ülekaalule), ei küsita mult isegi dokumenti alkoholi ostes. Paljudele on see arusaamatu, aga mina solvun sellest, sest kes ikka tahaks 18a näha välja vanem kui tegelikult on. Tavaliselt ma luiskan ennast natuke vanemaks nt esimese aasta tudengiks, sest see kõlab paremini kui keskkooliõpilane…

Millegi pärast vastasin ma seekord: “18. It’s my last year in high school…” ning oli kummaline näha, kuidas inimese ilme suutis mõne millisekundiga nii palju muutuda. Peale veidrat vaikuse hetke küsisin tema vanust (23) ning tema küsis ka Jeesuse vanust (26). Nad olid omavahel pea veerand tundi suhelnud ja vanus ei tulnud jutuks, aga minult oli see teine küsimus….

Käisime meie hostelile lähedal olevas II MS juutide getos, kus asus ka ühele tolle aja arstile pühendatud kuju, kelle nina hõõrudes pidi tol hetkel peas olev soov täide minema. Kui mina olin oma näpu kuju ninal ära hoidnud, küsis gnoom mult, et kas ma soovisin häid hindeid. (Tegelikult jah, sest viimane aasta, ning kes ei tahaks lõpetada abituuriumit heade hinnetega?)

Järgmisena suundusime nö teisse riiki, mille eesti keelne nimi oleks Teisel Pool Jõge. Užupis oli nõukogude ajal narkarite ja muu eluheidikute räämas rajoon kuni üheksakümnendatel ostis kamp kunstnikke sealseid kortereid ja maju ning tegid need korda riigis, mille nad nimetasid Užupiseks. (Sarnane Christianiale Kophenhaagenis.) Oma ilusate tänavate ja meeldiva õhkkonna poolest on see saanud nüüd ka uusrikaste elukohaks, mille üle kunstnikud ja teised loomingulised olendid väga õnnelikud ei ole. Nagu ikka, on alati kahe riigi piiril silt sisenevasse riiki, aga Užupisel olid ka mõned reeglid:

  • Naerunägu- riiki sisenedes ja seal olles peavad suunurgad kogu aeg taeva poole olema
  • 20- ei tohi liikuda kiiremini kui 20km/h
  • Mona Lisa- tegemist on kunstnike ja nende maailmaga ning seega oodatakse ka vastavat vabameelsust sinna sisenejatelt
  • “Kaldapealne”- oma tegudele on ka vastav karistus ehk kui üldine populatsioon pole kellegi käitumisega rahul, lükatakse tema auto jõkke

Ingli monumendi ees, kus me saime erinevaid küpsetisi põske toppida pagari käsul, asus huvitav kraan. Nimelt Užupise iseseisvuspäeval (1.aprill) sai iga peoline/külaline panna oma kannu kraani alla, kust voolas välja head Leedu õlut. Peale Masut see tähtsa päeva osa enam kahjuks ei ole. Užupises tutvusime veel ka backpacker Jeesusega, sest tema oli ikkagi esimene seljakotirändur,  21 erinevasse keelde tõlgitud, millest üks oli ka eesti keel, Užupise põhiseadusete seinaga, Tiibeti väljakuga, mille tõttu ei ole ka Leedu suhted Hiinaga head.

 

Peale ägedat Užupist külastasime veel pildil olevat kirikut, kuulsate kirjanike ja neid sümboliseerivate objektide tänavat ja siseõud, kus filmiti klipp Argentiinat kujutava nõukogude filmi jaoks. Oli kätte jõudnud ka aeg maksmiseks ning kuna euro-liti kurss oli mulle segane, andsin toredale giidile vähem kui need 2h tegelikult väärt olid (umbes alla kahe euro). Tore giid soovis teada, kas leidub veel kedagi, kellega minna ühte baari, kus saab kohapeal pruulitud (nimelt baari keldris) õlut osta. Kuna Saksamaal sai minust suur õlle sõber, olin esimene, kes yes hõikas ning seega ei jäänud ka H’l muud üle. Baaris jõin mina pool liitrit tumedat õlut, sõin kellegi kuivatatud leiba ning kuulasin endast vanemate ja rohkem rännanute vestlust mõeldes, et mul ei avane enam iial võimalust neid inimesi näha. Baarist tuikuvalt ja punapõsksena nagu näärivana väljudes kallistasime üksteisi ning asusime igaüks oma teed edasi. Meie H’ga plaanisime vallutada Gediminase torni ning teel mäest üles laskus meie ette ootamatu isik. Nimelt Jeesus tuli mööda meie kõnnitavat teed alla, inimene, kelle mitte kunagi nägemisega me proovisime mõnikümmend minutit varem harjuda. Mõned laused Jeesusega vahetatud ning meetrid kõrgemal, avanes imeline vaade Vilniusele.

Epic vaadet nautisin endale omasel kombel ehk suvalises kohas istudes ning kui H minust pilti tegi, ilmus järsku kohale ka seesama aasialane, kes lahkus linnatuurilt maksmata.

Mina oma happy Buddah olekus

Oma happy Buddah olekus

Koriseva kõhuga lõpetasime sooja päiksese nautimise seal künkal ning asusime teele taimetoidurestorani. Väike armas söögikoht asus vanalinna peidetud tänaval ning selle kohal joogastuudio ehk ideaalne koht minule. Tellisin endale mõnusad spinatipallid ehk taimse versiooni lihapallidest ning nautisin veel ka head kooki seal mõnusa atmosfääriga hämaras ruumis.

Oma sööki on alati imelik nautida kui vastas istub inimene igavleva ja tuima näoga ning seega soovitasin H’l minna Vilniust üksi avastama, sest ega me ei pidanud kogu aeg ka koos olema. Tegelikult oli selle soovituse taga isekam tagamõte. Ma ei ole erak, aga mulle meeldib vahepeal üksinda olla ning ise avastada maailma enda seltsis.

Kõht head sööki täis, hüppasin korra veel läbi ka lähedal asuvast Humanast, kust ma soetasin ka 80-ndate kampsuni. Mõned koguvad külmkapimagneteid, teised kaardipakke, aga mina kogun kampsuneid! Ma tõesti loodan, et see kampsun oli viimane kudum, mille ma lähimate aastate jooksul ostsin, sest kui palju kampsuneid kellegil ikka vaja läheb? Ainuke sõbralik hing seal poes oli puuris vidistav papagoi, kellega ma vestlesin proovikabiini järjekorras olles. Poodi hakati, siis kinni panema kui mina olin pool alasti vanade kardinate taga riideid proovimas ning ega ma nii osav võõrkeeltes ei ole, et teiseks päevaks uus keel suus ehk ma ei ei saanud aru kui kurjad müüjad pahandasid. Kui oma riietega välja tulin, ütles tigeda näoga klienditeenindaja mulle midagi, millele vastasin sorry what näoga ning sellega see lõppeski. Sain euroga oma kampsuni kätte ning lahkusin sealt nii kiiresti kui võimalik ebasõbraliku müüja silmad mind jälgimas.

Hostelisse jõudsin enne H’d ning seega käisin oma nahka Vilniuse veega kastmas ning köök-elutoas inimesi jälgimas ja teed joomas. Kui taevas sarnanes sinise asemel mustale värvile, asusime me endale baari otsima. Hosteli lähedal oli üks briti baar, aga kuna see oli täis, läksime baari, kus mõned tunnid varem sai head tumedat õlut joodud. Baaris jõin ma veel 0,3l õlut ja vaatasin jalgpalli kui samal ajal H jõi oma oranži mahla. Joonud oma klaasid tühjaks, läksime tagasi koduks saanud hostelisse kuna meil omavahel millestki eriti rääkida ei olnud ning kellegi võõraga ei julgenud ka juttu alustada. Peale väsitavat päeva oli päris mõnus magama jääda norskava toakaaslase kõrval kui magu sisaldas mõnusat õlut.

Kõige külmemal ja tuulisemal päeval läksin loomulikult rattaga sõitma, tegin enda ainukesed püksid katki, käisin ringi nagu püksata hoor, kes ei osanud isegi mäkki vetsu siseneda ning palju muud, aga sellest juba järgmises osas.

 

Advertisements

Bonjour Jamaika… oot, kuhu me küll sattunud oleme? ehk 5 päeva Vilniuses (1.osa)

Ma ei oska täpselt öelda, miks ma olen Vilniuse postituste kirjutamist pea kaks kuud edasi lükkanud.  Võib-olla on see sellepärast, et kuigi see oli tore trip, jäi midagi ikka puudu. Midagi oleks võinud veel juhtuda, midagi põnevat ja ootamatut. Ausalt öeldes on mul olnud rohkem elamusi ühel ööl Rüütli tänaval ja seal kohatud inimestega kui viiel päeval Vilniuses. Teisisõnu olid need viis päeva minu jaoks võib-olla liiga turvalised kui nii võib öelda ja sellepärast olengi vist kirjutamist edasi lükkanud, aga kuna Vilnius ei olnud ikkagi mõtetu ja seal juhtus ikka päris palju, siis kirjutan need mälestused ka siia ka, et ikka meelest ei läheks.

Oodates oma lendu Frankfurdi lennujaamas, hakkasin mõtlema, mida vaheajal teha. Samal ajal kui arvasin, et sünnipäeva tähistan Pariisis, uskusin ka seda, et vaheajaks lähen Barcelonasse — veel üks linn, kuhu olen ammu tahtnud minna. Kuna lennupiletid on ka sinna kallid ning värsked muljed ja elamused Riiast olid positiivsed, otsustasin, et lähen Vilniusesse. Leidsin ka mõnusa välimuse ja nimega odava hosteli, millel nimeks Hostel Jamaika, kus 1 öö oli 8 eurot ja mõningaid sente peale. Kuna samal ajal oli ühel sõbrannal 18. sünnipäev, kutsusin ta kaasa, sest enda 18. sünnipäev oli veel värskelt meeles ning tahtsin, et tema saaks ka selle imelise tunde, vabaduse, osaliseks.

Hommik

 

Viimase minuti pakkijana ärkasin kell kolm ülesse, et ennast uueks seikluseks valmis seada. Vaatasin üle, kuidas bussijaamast hostelisse saab ja üldsegi hosteli kohta veel informatsiooni. Keegi oli nende facebooki lehele jätnud üleval oleva laulukese, mille saatel ma siis ülejäänud hommiku kodus tegutsesin, näol lai naeratus, sest ma teadsin, et tulemas on tore päev. Wannabe backpacker’ina asusin kell 6 kodust jalgsi teele bussijaama, seljas ebamugav 9-kilone seljakott.  Bussijaamas H’ga kokku saades panime kotid ära ning asusime oma istmetele, kus siis ülejäänud neli tundi rääkisime, magasime ning vaatasime masendavalt bussiakent, sest see oli kaetud vihmapiiskadega.

Riia bussijaamas sai ennast pooltundi kotletitädi kõrval pilvede vahelt piiluva päikese käes soojendatud ning nina kirtsutatud, sest minu kui taimetoitlase jaoks oli ninna tungiv lihakäki hais õõvastavalt jube. Järgnevad 4h sai imetletud Euroopa Liidu poolt rahastatud ilusaid teid, vihmast aknaklaasi vahitud ja ka Leedu raadiojaamu kuulatud, sest telefoni playlist oli peale mitmendat ringi lihtsalt ära tüüdanud ning peab mainima, et Leedu muusika oli päris mõnus.

Esmamulje Vilniusest oli võrreldav Riia omaga. Hiiglaslikud klaasehitised ümbritsemas nõukogude aja arhitektuuriimesi ning bussijaam, mis vajas hädasti kaasajastamist. Kuna Eestis ei jõudnud, siis vahetasime bussijaamas oma valuuta kohaliku vastu ära, kuigi oleks otse pangaautomaadist saanud litid kätte, sest samad Rootsi pangad olid ka siin. Bussijaama poes, kus sai ostetud mingeid saiakesi, mille best before oli juba ammu möödas (sellest sain aru alles peale mitmendat ampsu), sain teada, et aastast 2015 on kõik Balti riigid euroalas. Bussijaamast väljudes oli suuna taju kadunud ning taevas ei olnud ka päikest, mille järgi suuna määrata. Kusagil suvalise hoone ukse ees seistes suurendasin oma telefoniarvet, et koos GPSi abiga õige tee hostelisse leida. Suund käes, tatsasime mööda Vilniuse tänavaid, nähes õige veidrad välja. Mina oma suure seljakoti ja vanaema väikse lillelise nõuka vihmavarjuga olin küll üks omapärasemaid inimesi tol masendaval päeval noil tänavatel. Lõpuks läbimärgadena astusime sisse oma hostelisse, kus kohe nõuti raha ning siis tutvustati ringkäigul tervet hostelit. Esmamulje oli hea ning mõne toa tundsin ka varem nähtud piltidelt ära. Kuni kella kaheksani õhtul tutvusime hosteli elu ja elanikega, sest alles siis asendusid vihmapilved taevas tähistaevaga. Enamiku aja veetsime nö hosteli elutoas/köögis/söögiruumis, kus enamik elanike ka oli. Seal oli nt seksijuut ehk teisisõnu viiekümnendates vanades Adi dressides ringi tatsav iisraelane, kellel oli armuafäär ja väga hea seks, mida talle meeldis kogu aeg rõhutada, kohaliku 30a leedulannaga, kes muidu oli ka väga ilus.

Peale ei tea mitmendat nö tasuta moosisaia otsustasime õhtust Vilniust avastama minna. Tegelikult me lihtsalt kõndisime suvaliselt ringi, käisime toidupoes ja jõime mingit nö alkohoolset jooki, mis maitses rohkem nagu halvaks läinud limonaad, kui selline asi on üldse võimalik. Saksmaal nägin kuidas sakslased igat moodi pudeleid avasid ning korgiavaja puudumisel mõtlesin, et mis see hammastega pudeli avamine ära ei ole. Peale natuke kangutamist tundsin tugevat valu hambas, mis andis lollakale märku, et see oma lolluse kohe ära lõpetaks.

Kuna oli väsitav päev seljataga, läksime juba enne kahteist magama, sest ees ootas uus päev mil sai Vilniust päevavalguses nähtud, Poolas elava hispaania Jeesuse, austraalia gnoomi ja leedukaga õlut joodud, epic 360 kraadist vaadet imetletud ning palju muud tehtud, aga sellest nagu ikka juba järgmises osas.