Mina olen šokolaad ja sina vanilje ehk nädalavahetus Riias
Mõni päev on kohe selline, kus tunnen, et olen kasutu ja saamatu inimene. Näkku vaatab suur nimekiri asjadest ja tegudest, mis vajavad tegemist, aga motivatsiooni nendega tegelemiseks kusagilt ei leia. Selle asemel, et näiteks teha endale liiklusseadustik selgeks ja lõpuks ometi oma autokool ära lõpetada, mis on veninud nagu kaamlitatt, olen ma lihtsalt olesklenud oma uues ilusas korteris ja käinud mere peal tööl. Täna on ka leinapäev kuna möödub kaks aastat sellest päevast kui ma Hollandisse potsatasin oma suure kohvri ning veel suuremate unistustega. Kuna ma olen nii osav enda ja oma elu saboteerimises, siis oleks hea mõte ka lõpetada see Riia postitus, mis on olnud ootel juba septembrist saadik.
Oli viimane suvine nädalavahetus enne ülikoolide algust. Olin just lõpetanud oma suvetöö kontoris ja ees ootasid ajad kahe kõrgkooli vahel jooksmisel. Seda ma ka kaks nädalat tegin enne kui septembri keskpaigast võtsin Tartu Ülikoolist paberid välja. Õudne mõelda aga jah, vähem kui aastaga olin kahe ülikooliga lõpparved teinud.
Laupäeva hommik enne Riiat algas nagu ikka kella nelja ajal potitäie pudru söömisega saateks mingi veider 90ndate muusika, mis kostus läbi seina naaberkorterist. Oma kodinad koos ja liblikad kõhus möllamas asusingi bussijaama poole kõndima. Varahommikud enne reisi, olgu see minek Pärnu või Tuneesiasse, on minu jaoks alati olnud mõnusad. Kõndida mööda tänavaid, kus ainult mõni üksik hingeline sinuga koos liigub, selles on midagi. Eriti enne reisi on see tunne minule millegi pärast eriline. Võib-olla seepärast, et kui teised ümber minu tegelevad oma igapäevaste toimingutega lähen mina reisile. Teen midagi out of the ordinary, rutiinivälist ning millegi pärast tekitab see minus erilise tunde. Igatahes…
Bussis sain Professor X’iga kokku (ta ise oli nõus kandma sellist varjunime..) ning pikk sõit Riiga võis alata. Nagu kaks aastat tagasi oli ka seekordne Riia külastus sarnase plaaniga. Bussilt maha astudes ostsime rongijaama Rimist endale süüa ning asusime teele Vermanese parki, kus siis oma ostud ka alla kugistasime. Minul oli jälle võetud kaasa riisikoogid ning nii siis ma nosisin neid seal kuna koos nendega ei saanud ma oma kotilukku kinni panna. Enne pargi väravatest sisse jalutamist pidasid ka kaks naist mind kinni, et anda mulle väike paber, kus oli mingit informatsiooni immigrantidele. Miks mulle see anti ma ei tea. Ju siis ma nägin oma kodinate ja riisikookidega välja nagu mõni vaene pagulane.. Kui kõht oli täis riisikookidest kostis kõrvu tuttav viis ning selle allika juurde jõudes nägin, kuidas noored Läti piigad tantsisid flamenkot. Mingisugune väga oma moodi üritus oli tol laupäeva hommikul seal pargis. Kui olime näinud ka mingeid keskeakriisis vaevlevaid inimesi, fooliumist torbikud peas, kätest kinni hoides ringi ratast käies ja lauldes, teadsime, et on aeg lahkuda sealt.
Liikusime vanalinnas tuttava Peetri kiriku juurde, kus ka seekord alustasime oma tasuta Riia tuuriga. Enne seda näitasin Professor X’ile me hostelit, milleks oli jälle ulaka orava hostel, kus ma oma 18. aasta sünnipäeval ööbisin. Kui keegi enam ei mäleta, kuidas too nädalavahetus möödus, siis võib mälestuseks seda siia klikkides lugeda. Peetri kiriku ees peesitasime pool tundi enne tuuri ja ühe seal asuva maja viimaselt korruselt tuli mingi kurb viiulisoolo samal ajal kui selle avatud aknast liugles valge kardin tuule käes. See oli nagu mingi stseen mõnest vanast mustvalgest filmist ning kui ma hakkasin seda jäädvustama, tõmmati kardin ruttu sisse. Eks oma süü, et päris fotograafi kombel ei käitu. Kiriku ees seistes lootsin ma, et ka seekord oleks see tore beany seal, aga ei. Oli hoopis mingi ajaloolane Kaspars, kes oli ka isegi täitsa tore. Seekord oli ringkäik teistsugusema teekonnaga kui kaks aastat tagasi või siis iga giid teeb oma teekonnaga tuuri. Grupis oli ka kaks keskeale lähenevat eesti härrat ning ma mõtlesin terve ringkäigu, kas alustada nendega vestlust või mitte. Tavaliselt välismaal reisil olles teist eestlast nähes ju me kohe alustame nendega tutvust, sest ikkagi eestlane ju. Samas tegin ma endale selgeks, et me oleme Lätis, kodumaa piirist umbes 150 kilomeetri kaugusel ning teise eestlase nägemine nüüd küll nii eriline ei ole. Tuuri lõpp-punktiks oli seekord vabadusesammas, kus oli ka aeg tasustada oma giidi. Nagu varemgi mainitud ei meeldi sellised hetked mulle, sest tunnen, kuidas inimesed hindavad kui paljuga ma oma giidi tasustan. Seepärast andsingi oma viie eurose talle näppude vahel nii, et keegi teine ei näinud palju ma andsin, mille peale ütles lätlane naljatamisi: “Aa, sa tahad mulle altkäemaksu anda!”. Mina ei oskanud midagi muud teha ja öelda kui noogutada laia naeratusega nagu mingi pooletoobine ja öelda: “Yes yes”.
Jalutasime läbi vanalinna oma hostelisse, kus pakuti ka tervitavat shoti, milleks oli tuntud Riia palsam. Ma võtsin selle kangema, mida sekund hiljem kahetsesin, sest see kraam oli ikka palju vängem kui ma seni harjunud olin. Oma hostelitoas panime kodinad maha, rääkisime natuke ühe toakaaslasega ning läksime edasi Art Nouveou piirkonda. Kuna tegemist on minu lemmiklinnaosaga Riias, kus asub ka minu lemmiktoortoidurestoran, siis pidime kohe kindlasti ka sinna Riias oleku ajal minema. Palju oli kahe aastaga muutunud nagu restorani asukoht ja ka selle hinnad. Restoranis tellisin ainult mina “kogukamat” süüa, milleks oli siis üheksa eurot maksev salat, mis koosnes suvikõrvitsa spagettidest, mõnest salatilisest ning kaunistuseks oli üks võõrasema õisik. Kuna Professor X’i ostetud trühvlid nägid nii head välja, siis ostsin ka mina mõned endale, mis olid kõhtu täitvamad kui üheksa eurone võõrasema õisik.
Peale väikest jalutuskäiku juugendlinnaosas ja puhkust hostelis liikusime vanalinna avastama ning ka shoppama. Professor X, kes kõige rohkem soovis ostelda ei saanud midagi, aga mina sain endale uue kleidi koos Professori heakskiiduga. Kuna kätte oli jõudnud juba õhtu, siis otsustasime veeta tunni päikeseloojangu paistel ühes kohvikus, kus mõlemad ostsime endale kokteilid ja siis ka kohvi. Professor X Baileyse ja mina iiri ehk kohvi viskiga. Põsed alkoholist, soojast kohvist ja loojuva päikesekumast õhetamas, tegime oma ostud järgneva hommiku söögilaua jaoks ning minu ostude seas oli ka loomulikult Riia palsam, mille raviomadusi soovisin ka oma kodus katsetada.
Kell kümme õhtul ei olnud me Professor X’ga küll nõus oma päeva lõpetama ja seega asusime oma Riia kaardil ringitatud kohti külastama. Interneti avarustes oli mainitud ka mingit terrassi, kus kohast pidi hea vaade avanema Riiale. Küsisime selle kohta ka kohalikult vastuvõtu töötajalt, kes meid väga aidata ei osanud, sest see, mida ma talle kirjeldasin tundus utoopilise imena. Meid ja meie soove see ei peatanud ja seega asusime seda unistuslikku terrassi otsima.
Nagu teada olen ma veider inimene. Üks minu veidrustest on ka see, et ma ei saa seelikuid ja kleite kanda ilma sukapüksteta, sest ma tunnen end paksu hoorana nii. Ma tean, et ma peaks oma mõtteviisi parandama ning end armastama nii nagu ma olen, aga see selleks. Tol terrassi otsingu õhtul panin ma ka oma uue kleidi selga, aga sukapükse mul kaasa võetud ei olnud ja seega asusime mulle neid Riia öös ka otsima. Leidsime ühe Rimi oma terrassi lähedalt ning sealt sain ma ka endale sukapüksid, sest seni hostelist poeni kõndimisel oli mul küll tunne, et olin keiser, kellel uued rõivad seljas ning vastutulevate inimeste pilgud ja ütlemised seda tunnet ei leevendanud. Siidisukad käes oli mul järgmine katsumus ees nimega “Kus ma need endale jalga saan panna küll?”. Vastuse ja lahenduse oma küsimusele sain ma nurga tagant. Sattusime ühele inimtühjale, kergelt uriinihaisusele tänavale ning seal ma siis paari kaamera all sikutasin kuidagi need endale jalga. Loodan, et neid videosalvestisi vaatavatel turvatöötajatel oli vähemalt lõbus…
Lõpuks leidsime ka oma utoopilise terrassi, mis asus Galleria Riga kaubanduskeskuse katusel. Kui olime sõitnud liftiga kaheksa korrust taevale lähemale avanes maaliline vaade öisele Riiale. Mõnusa laupäeva õhtu kohta oli seal suhteliselt vähe rahvast elu nautimas, aga meile see sobis, sest üksteise ja paari kokteili seltskonnast piisas meile küll. Terrassilt avanevast vaatest meile jäi väheks ja seega seadsime oma sammud Radissoni hotelli poole, mille 22. korruse baarist pidi veel parem vaade avanema. Hotellis oli ka väike piinlik hetk kuna me ei teadnud, kus kohas liftid asuvad. Küsisin ma siis abi ühelt turvatöötajalt, kes meid kerge muige ja kahtlustava pilguga saatis liftide juurde.
Peale pikka liftisõitu avanes meile vaade hoopis ühele eriskummalisele peole, kus keskeakriisis vaevlevad inimesed tantsisid kantrimuusika saatel veidrat tantsu. Antropoloogilise vaatluse eest ei olnud me aga nõus maksma viite eurot ning seega saime nautida vaadet Riiale tagasisõidul maapinnale, mille kaaslasteks olid veidi vindised vanamehed, kes proovisid mingit tähenduslikku vestlust meiega alustada. Kui liftiuksed avanesid põgenesime kiirelt sealt hotellist saateks tuttavate hotellitöötajate naeruturtsatused.
Järgmiseks ringiks meie Riia kaardil oli Folkklubs ALA, mis sisseastudes meenutas kodulinna Püssirohu keldrit. Kõrged kividest laetud laed, seinad täis erinevaid õllesi ning keskaja söömingutele mõeldud lauad, mille taga noored lätlased suud mekkisid. Mina võtsin ka endale ühe kannu ning asusime omale kohta otsima, mille leidsime väljapääsu juurest, kus kõik meid kergelt nügides mööda kõndisid. Oma antropoloogiliste ja psühholoogiliste huvide tõttu meeldib mulle läbi viia ka väikseid katseid inimestega. Üheks katseks on inimestele otse silma vaatamine. Näiteks kui keegi tänaval minuga vastassuunas kõnnib, siis ma vaatan neile otse silma ning vahel ka kergelt naeratan, et näha, kuidas inimesed reageerivad. Mõni naeratab vastu, teine vaatab kuhugile mujale ruttu, aga enamasti vastatakse mu pilgule kortsus kulmu ja mossis suuga. Kuna ma olin tolleks hetkeks juba mõned klaasid erinevaid julgusjooke joonud, vaatasin ka seal oma õlleklaasiga endast mööduvaid inimesi, mis võis jätta inimestele mulje, et ma otsin midagi muud kui lihtsalt mingit emotsiooni ning ka seepärast potsatas minu kõrvale istuma üks india mees.
“Hello! My name is Ashiihfhjfiufhifgb and I’m from India!”
“My name is Paula and this is…” mille peale Professor X põgenes meie juurest, sest tema küll mingi india tegelasega rääkida ei tahtnud. Ega ma ka ei ihaldanud ligitikkuva tüübiga rääkida, aga kuna ma ei oska inimestele viisakalt seda öelda, siis jäin monoloogitsevat indialast kuulama.
“Do you know what is my favorite drink? It’s choclate milkshake. You know I am choclate and you are vanilla.”, mille peale ta oma kaelkirjaku ripsmeid minu suunas pilgutas ja puhmas kulme kergitas. Tema kurameerimispüüdlustele viisakalt ja keelduvalt vastates ütlesin talle, et pean oma sõbra üles otsima kuna ta eksib kergesti ära ja hakkasin püsti tõusma kuna õnneks oli mul õlu kruusis otsa saanud ning uut ma kohe kindlasti sealt ei soovinud võtta. Enne kui ma sain täiesti minema, haaras ta mu käest ja hakkas mu käejooni lugema ehk teisisõnu lihtsalt silitas mu pihku. “I can read it from your hand that you and I don’t have a long lasting future together but for tonight…”. Lõpuks sai ka mul mõõt täis ning soovisin talle kõike head oma elus, tõmbasin oma rüvetatud käe ära ning jooksin ruttu tualettruumi, kus Professor X mind juba ootas. Lühike ülevaade talle üle antud, tegime vehkat baarist ning jooksime mööda Riia vanalinna tänavaid kaugele sealt.
Lõpuks jõudsime kohta, kus oleks võinud terve oma õhtu veeta ning selleks oli loomulikult see rokibaar, mida viimati ma oma 18.nda aasta sünnipäeval külastasin. Keldrikorrusel naersime purjus kohalike üle, kes proovisid karaoket laulda ning teisel korrusel tantsisime mingi bändi saatel kuni saabus aega oma hostelivoodisse potsatada.
Järgmise päeva hommikul kell 9 istusime hosteliköögis ning sõime oma eelmise päeva Rimi oste. Mina mõtlesin, et proovin olla tervislik ja seega olin ostnud müslit ja enda arvates maitsetamata jogurtit, mis tuli välja oli hoopis hapukoor jogurtipurgis. Isu ja tuju hommikul rikutud pakkisime oma asjad ning lahkusime hostelist. Kuna Professor X soovis ka midagi endale osta, liikusime teisele poole jõge, kus kaardi järgi pidi asuma Olympia ostukeskus. Enne seda mõnulesime päikesega Peetri kiriku ees, kus üks kohalik kõuts tõmbas turistide tähelepanu ning nautisime oma hommikukohvi. Teisel pool jõge sellesse kaubanduskeskusesse sisse astudes olime pettunud, sest tegemist oli hoonega, kus asus suur Rimi hüpermarket, mõned väikesed poed ja paar kiirtoiduputkat. Oma olemuselt meenutas see pigem mõne Eesti väikelinna keskust, kus asub eluks vajalikud asutused nagu lemmikloomapood, kalastustarvete pood, prillipood ja Tele2 esindus. Kuna meid ei ootanud ees Zara, H&M’i ja teiste toredate kettide esinduspoed lahkusime sealt Olympia shopping mall’ist ainult ühe pudeliveega.
Lõpuks jõudsime ikka Galleria Riga keskusesse, kus sai raha kulutatud nii riietele kui ka pitsadele, mida siis kauni Riia vaate saatel nautisime kuni saabus aeg oma kodinatega bussi peale kobida ning tagasi rutiinsesse ellu minna.
Selle postituse kirjutamine on veninud nii pika peale kuna tegelikult ei olnud see nädalavahetus minu jaoks midagi nii erilist. Eks väikese vahelduse ja mõned piinlikud ning toredad mälestused ma sain, aga see ei olnud reis, mida ma veel aastaid hiljem mäletaks või kellegile pajataks. See peatükk vajas lõpetamist selleks, et ma saaks järgmistele lugudele keskenduda nagu Pihkva avastustele, Helsingi mõtisklustele ja ka tulevastele sünnipäeva seiklustele, mis mind paari nädala pärast on ees ootamas ning on loodetavasti palju huvitavamad kui eelmise aasta sünnipäev kahe ülikooli vahel joostes ja perega õhtul torti süües.
Kodust kaugele 