Ma ei armasta sind enam ehk tagasi Hollandisse (5.osa)

Nagu ma kahtlustasin, tekitas Hollandist mõtlemine, meenutamine, mälestuste jagamine minus masendust, mille tõttu proovisin vältida kirjutamist. Samas võis seda ärevust minust tekitada ka ülikoolidesse kandideerimine ning aastaga olen suure ringiga, mis läbis ka Hollandit, jõudnud ikka samasse puntki, kus ma olin peale gümnaasiumi lõpetamist. Ma ei tea, mida kuradit ma oma eluga küll peale hakkan. No teatud areng on olnud, näiteks minu suviste karjääridega. Enne Hollandisse minekut töötasin terve suve Tartu ühes kõige läbi käidavamas toidupoes, kus ma pidin tavaliselt päevas küsima tuhandelt inimeselt: „Kas te tšekki soovite?“. Nüüd olen ma tootmisettevõtte personaliosakonnas nö abis, kus mul on oma laud, arvuti ja isegi firma meil ehk areng missugune.

Plan in decades. Think in years. Work in months. Live in days.

Lugesin mingit artiklit, kus üks kolmekümnendates mees tõi välja punktid, mida ta oleks juba oma kahekümnendates tahtnud teada ning kuna mul kuu pärast esinumber vanusel vahetub, siis lugesin ise ka seda artiklit igaks juhuks. Peamiselt oli seal kirjas, et ära tööta mingis firmas, mõtle välja oma mingi (business)idee, usalda inimesi, isegi siis kui saad haiget, ära ole naiivne ning punkt number 1 oli loomulikult reisimine. Kuna kõiki punkte ma läbisin neil paaril päeval Hollandi pealinnas, siis oleks nüüd viimane aeg alustada ka teise päeva kirjeldamisega Amsterdamis.


Enne magama minemist leppisin kokku aruubalasega, et kui ma kell 9 üleval ei ole, siis toksaku ta mind voodist maha kuna tüüp pidi varem ärkama, et tööle minna. Ärkasin hoopis hiina poisi kilekoti krõbinamängu peale ülesse ning kui sööma läksin nägin, et aruubalane ikka veel magas. Hosteli sööklasse hiilisin ning hindasin ümbrust nagu mingi James Bond missioonil. Kui õhk oli puhas kiimasest brasiilia kääbusest jäin lahtise suuga ning oma uniste silmadega pakutavat vahtima. Ma ei tea, mida ma küll ootasin. Vist rootsi lauda, mida olen harjunud nägema teistes H-tähega algavates majutusasutustes, aga tegelikult ajas asja ära küll. Sai oma erinevatele saiadele või kuklikule määrida võid, moosi, mingit pruuni kreemi ning katta need vorsti või juustu viiluga. Kausi sai täis valada maisihelvestega, mida siis piima või jogurtiga alla kugistada. Klaase täita mingite mahladega ning kruuse kohvimasinast erinevate kohvijookidega. Ma sõin maisihelbeid jogurtiga, kuklit selle pruuni kreemiga ja jõin kohe mitu tassi cappucinot ning ära täitis küll mu tühja mao. Terve seal oleku aja hoidsin end valvsana, sest ma ei tahtnud oma päeva algust mingi kiimase kääbuse pärast rikkuda lasta.

Oma kodinad päevaseks Amsterdamiks valmis, lahkusin ma hostelitoast, kus hiina tüdruk oma alukaid riputas kuivama. Hosteli receptionis vaatasin voldikuid ning leidsin päris mitmeid kuponge, mida mõtlesin oma Amsterdami oleku ajal kasutada. Näiteks ühega sai 3 eurot soodsamalt Van Goghi muuseumis pileti osta, teisega 10% soodsamalt kanali paadisõidult, kolmandaga…… igatahes pataka ma neid kaasa võtsin. Niimoodi ma siis tasapisi astusingi minema hostelist linna poole, uudistades ringitatud kohti kaardil. Päike soojendas, tuul jahutas, nina täitsid erinevad aroomid pagariäridest ja lillepoodidest ning kõrvu kostusid erinevad helid.

Tegelikult oli see mu Haagi laul, aga ainsad sõnad selles laulu versioonis kirjeldavad väga hästi mu teist päeva Amsterdamis.

 

Teel Museumpleini (muuseumiväljak, kus asuvad kolm peamist kunstimuuseumi Hollandis) külastasin ma turgu, kus ühe naise peaaegu surnuks ehmatasin, kõndisin vaese rotina vanas trammidepoos, kus asuvad nüüd luksuspoed, imetlesin saksa pensionäri paariga hobusetallis peeretavaid hobuseid ning palju muud. Mida lähemale ma kesklinnale jõudsin, seda õudsemaks läks. Selles mõttes, et tänaval asendusid jalgrattaga kihutajad ja popsutajad turistidega. Kes vehkis oma endlikepiga, kes lärmas üle teiste, kes vahtis suu ammuli ja oli nö keset sittumist ees ehk saate aru küll mida ma mõtlen. Museumpleinile kauemaks ma ei jäänud kui maaaluse WC külastamiseks ja banaani söömiseks, sest tahtsin kella kahesele tuurile ikka jõuda. Järgmiseks sihtkohaks oli mul Spui väljak ning kui sinna jõudsin, nägin, et kell on kohe kaks ja soovitud tuuri leht ei lasknud telefonis registreerida. Ilma oma Amsterdami tuurita ei tahtnud ma ka jääda, sest minu arust on just hea teha see linnatuur esimesel või kui õhtul jõuad, siis teisel päeval ära. Nii saab parema vaatepildi linnast, selle ajaloost ja omapäradest ning on parem nautida ka oma aega seal. Sellised tuurid on ka hea võimalus uute inimestega kohtumiseks, eriti “tasuta” tuuridel kuna seal käib igasugust rahvast alates vaesest eesti wannabe backpackerist kuni austraalia pensionäri paarini ning kõigest, mis sinna vahele jääb. Õnneks leidsin teise tuuripakkuja ja nendel hakkas tuur ka kell 16.00 ning seega oli mul kaks tundi aega nautimaks hilislõunat Amsterdami kesklinnas. Käisin mõnes H&Mis ning siis lõpuks jõudsin ka vabaduseväljakule, kus siis tuvide ja turistide keskel peesitasin päikese all.

15  minutit enne nelja saabus pikk hollandlane koos valge vihmavarjuga oma pea kohal vabadussamba ette higistama ning tema ümber hakkasid inimesed tasapisi kogunema. 10 minutit hiljem hakkasin ka nende poole lonkima kuni mingi mees ja naine muu tee takistasid. Nimelt viisid nad läbi mingit küsitlust ja palusid viisakalt ka mul oma panus sellesse anda. Ma vaatasin korra toda higistavat hollandlast seal vihmavarju all ja siis nõustusin nende küsimustele vastama. Liigikaaslast peab ju ikka aitama ning tuuri alguseni oli veel mõned minutid aega. Kui olid nad oma jah sõna saanud, tõmbas mees taskust oma õuna ja asus mind filmima samal ajal kui vastasin ma mingitele küsimustel online shoppingu kohta, heites kahtlustavaid pilke kaamerasse. Paar vastust neile antud, lahkusin ma juba suurenenud grupi juurde ning jäin kuulama, kes minuga siis tuuril jõlkuma hakkavad. Lõpuks kui oli meid piisav arv kohal, kõndisime natuke edasi kuni oli see tutvustav ring, kus kõik ütlevad oma nime ja riigi, mida nad kodumaaks peavad. Kui saime oma kaaslastega tuttavaks, liikusime edasi kondoomipoe (jah, Amsterdamis on pood, mis on spetsialiseerunud ainult kondoomi müügile) ette, kus meie giid hakkas prostitutsiooniärist rääkima. Nüüd on see legaalne äri, kus naised on põhimõtteliselt ettevõtjad ja oma enda bossid. Ühe kähkuka eest küsitakse 50 eurot, tunni eest kuskil 150 eurot ja arvake ära kui palju kliente külastab ühe naise voodit tunnis? Keskmiselt kolm meest ehk kaheksa tunnise tööpäeva jooksul teenib Eesti keskmise kuupalga ära küll. Tavaliselt need naised peavadki oma ametit paar kuud, koguvad raha ja siis lähevad kõigi võimaluste maale, et siis seal näitleja või modellina läbi lüüa. Kui keegi on huvitatud mõne sellise teenusepakkuja külastamisest siis jätke üks asi meelde. Need aknad/uksed, kust paistab punane tuli, sealt leiab naise, aga kui sinine tuli, siis seal on naine mehe kehaosadega ehk igal ühel oma maitse….

Nii me seal siis käisimegi kaks tundi põhilisemad kohad läbi nagu punaste laternate tänavad, juudikvartal, Rembrandti muuseum jne ning mul pole väga mõtet kõike siia ülesse kirjutada. Kirjutan, mis mulle meelde on jäänud:

  • Punaste laternate kvartalis on ka vana kirik. Amsterdami kui sajandite jooksul teada tuntud kaubavahetus punkti, külastas palju meremehi, kellel pikk merel olemine oli teatud isusi/vajadusi suurendanud, aga see oli ju patt olla võõra naisega ja veel eriti raha eest. Seega kavalad hollandlased mõtlesid, et ehitavad sinna kiriku, kus siis meremehed said, loomulikult raha eest, preestrile oma patud üles tunnistada ning jumala silmis taas puhta poisina koju naise juurde naasta. Aga kuna rohkem külastati neid võõraid naisi öösiti ja kirikud olid sel ajal kinni, siis leidsid hollandlased ka sellele lahenduse. Tule käi enne kirikust läbi. Räägi preestrile kõigist neist pattudest, mida kavatsed kohaliku naisega korda saata, ning Jumala silmis oled ikka lõpus puhas poiss.
  • Kui Amsterdami kaarti vaadata siis võib tähele panna, et kõik kanalid ümbritsevad vanalinna saart, kus asuvad ka punased laternad, nagu sibulakoored (ei oska paremini kirjeldada). See on sellepärast, et kui patustelt makse korjati, siis ehitati uus kanal, saare ümber, sest ega hollandlased ju kogu aeg ka rikkad polnud.
  • Aga milleks üldse nii palju kanaleid? Selleks, et kui kaup sadamasse jõudis, siis sai sealt paadiga otse omale maja ette selle sõidutada. Polnud vaja hobust ja ratsameest tüüdata.
  • Pea igalt poolt võib leida Amsterdamis kolm x. Nii maja seintelt, tänavalaternatelt kui ka teedelt. Ei, see ei sümboliseeri hollandlaste pornoarmastust ega midagi taolist. Tegelikult näitab see kolme õnnetust, mille Amsterdam on üle elanud: uputus, suur tulekahju, sest majad olid puust, ja must katk. Kõige ametlikum versioon on see, et need on püha Andrease (piiblitegelane) hõbedastest ristidest kujutatud, aga see selleks.
  • Hollandi üks kuulsaimaid maalikunstnikke Rembrandt, nagu ka kõik teised kunstnikud, suri vaesuses. Tema maja/ateljeest on tehtud muuseum, mida võib käia külastamas, kui kunst on südamelähedane. Seal lähedal on ka vist pea igapäev meie mõistes kirbuturg, kus siis hipsterid käivad endale ostmas kellegi kulunud pükse või mingi vanaema noorpõlve kleite. Loomulikult müüakse seal ka igasugust nänni eksinud turistidele nagu I love Amsterdam T-särke või Smoke weed everyday kohvikruuse.
  • Kõik Amsterdami vanalinnas asuvad majad on väga kitsad. See on sellepärast, et maalapp oli kallis ja seega prooviti võimalikult väheste ruutmeetritega hakkama saada. Kõige kitsam maja vanalinnas on natuke üle ühe meetri lai. Samas kehtis see ruutmeetriseadus ainult esimesele korrusele ja seepärast võib jalutades näha maju, mis iga korrusega laiemaks aina lähevad ja ka tänavale kalduvad.
  • Kus on palju kanaleid, seal ka palju sildu ning loomulikult on need sillad täis lukke, mida armunud ullikesed oma purunematu armastuse nimel sildade külge lukustavad. Kuna sildasi on teatud arv ja armulolle palju, siis iga nädal tulevad mehed suurte tangidega ning puhastavad sillad nendest lukkudest ära. Ikka selleks, et ka järgmistel armunutel oleks sillal koht, kuhu oma lukuke kinnitada.
  • Kanalitest soovitaks ma eemale hoida, eriti kui on tasakaalu hoidmisega probleeme. Aastas hukkub kuskil kakskümmend inimest kuna nad on kukkunud kanalisse, kus esimene meeter veepiirist on vesi ning ülejäänud muda ja jalgrattad, mida igapäevaselt sisse visatakse. Leian, et on paremaid viise suremiseks kui uppuda mudases kanalis, mida paljud kasutavad oma hädade rahuldamiseks.

Ega väga rohkem ma enam ei mäleta, millest giid rääkis, sest väga raske oli seal orienteeruda. Kõik kanalid ja majad nende kallastel on samasugused. Olgu, iga maja on unikaalne kuna omanik sai ise valida oma kujunduse, aga ehitusstiili poolest vajuvad nad ikka samasse kategooriasse. Samas olin ma ka väsinud juba, sest jalad tuikasid valust ja terve keha oli higiga kaetud, mida kuidagi delikaatselt grupilõpus lonkides proovisin ära aurutada. Tuuri ajal rääkisin kahe hollandlasega, kes olid mingist teisest linnast, millest ma kuulnud ei olnud, ning nad osalesid tuuril oma uurimuse eesmärgil. Nad tahtsid teada, kuidas ja miks inimestele sellised tuurid meeldivad ja seega nad siis pea meie kõigiga ka väikse intervjuu läbi viisid. Mingi kanali ääres tehti meist ka grupipilt, mille hollandlane lubas facebooki ülesse panna. Seni ma seda seal näinud ei ole ja arvatavasti on ka nii parem.

Tuuri lõpppunkt oli seal samas raeplatsil (Dam Square) ning kui sinna lähemale jõudsime mõtlesin oma peakeses, et kas alustada vestlust ameeriklasega, kes mu kõrval kõndis, või mitte. Samal ajal kui ma veel mõtlesin alustas tema minuga vestlust. Victoria oli pärit Pennsylvania osariigist, aga viimased kolm aastat oli ta elanud/töötanud Las Vegases ettekandjana kuna peale keskkooli lõppu ei teadnud ta, mida soovib oma eluga edasi teha. Ilma kraadideta ameeriklane tundus päris rahul enesega olevat ning algatas ka minu peas mõningaid mõtteid, mille üle arvatavasti kogu mu suguselts õnnelik ei oleks.

Raeplatsis asuvat kuningapaleed kasutatakse ainult lihtrahavaga suhtlemisel, sest kuninglik perekond ei taha keset linna käramüra ju elada. Eriti veel siis kui purjus seksinäljased turistid urineerivad su akna all nii, et vundament laguneb. Hollandi teadlased olidki leiutanud sellise materjali, millega katta kinni sein vähemalt kaks meetrit maapinnast, ja kui keegi urineerib vastu seina, siis see pritsib pritsijale endale peale. Jutt otsas, pani giid peopesad kokku nagu kerjus ja rääkis kurva häälega, et nüüd on see ebamugav hetk, mil on aeg meil oma rahakotte talle tühjendada. Minu arust on see alati hästi ebameeldiv nii kellegile raha anda, et kõik vaatavad palju keegi annab ja ka rahasaaja ise saadab sind kas sooja naeratuse või külma pilguga minema. Selle suhtes meeldis mulle Riia beany tüüp kõige rohkem. Võttis mütsi peast, tõstis selle enda ette, sulges silmad ning ootas kuni kõik olid ta juures ära käinud peale, mida tegi meile suure kummarduse ning tänas nagu mingi lavatäht.

Kui see piinlik hetk oli möödas jäime osad kuidagi eksinud näoga samasse ringi seisma. Mõned minutid tagasi olime möödunud ühest iiri pubist ning ameeriklane pakkus, et me võiks sinna minna. Kuna ma tagasi hostelisse, kus oleks võinud kiimast brasiilia kääbust näha, minna ei tahtnud, ühinesin ka temaga. Iiri pubi oli täitsa mõnus. Sõin suuri friikaid, loputasin neid endale alla klaasi Guinnessi õllega ja kuulasin, kuidas äge iirlasest baarman, kes nägi päris hea välja, pani oma mõnusa iiri aktsendiga ameeriklase paika. Nimelt Victoria hädaldas, et kesklinnast kaugemal piirkondades on sildid ainult hollandi keeles.

“Kuidas peaks mina ja paljud teised välismaalased aru saama?” küsis Victoria.

“Sa arvatavasti kuulud nende ameeriklaste hulka, kes peavad inglise keelt ja USAd maailma nabaks ja kõik muu ei ole nagu mitte midagi!”

“Loomulikult! Alati need iirlased panevad ameeriklasi paika!”, ütles kerge muigega Victoria mulle.

“Mida sa õhtul plaanid teha?”

“Erilisi plaane mul nagu ei ole. Ja sul?”

“Üks kelner rääkis, et Paradiso on hea koht, kus kohalikud oma öid veedavad. Mõtlesin seda vaatama minna. Mis arvad? Tahad ühineda?”

Kuna Rotterdami öid ma klubi/baari sarnases asutuses nautida ei saanud, siis olin kohe nõus. Selle auks tahtis ta juua viina shoti mingi likööriga ja ka seepärast, et tal pea valututas. Ega ma põline kirde eurooplane saanud mingile ameeriklasele alla jääda ja seega võtsin ka endale selle shoti. Ega suurem asi see polnud. Lihtsal viin segatud mustikalikööriga. Kui ma olin veel ühe õlle joonud, mis oli palju parem kui Guinness, otsustasime Paradiso ees 22.30 kokku saada ja enne seda oma hostelitest läbi käia, kus siis end valmis seada. Arve maksmisel jäi mul karp nimega suu jälle pikaks ajaks lahti. 20 eurone arve oli natuke üllatav mulle, aga kui teisti mõelda, siis sain selle eest friikatest kõhu täis ning alla kulistatud kaks klaasi õlut ja mingi viina shoti. Loomulikult kodus tuleks see odavamalt, aga mis teha. Ei tahtnud ameeriklase ees vaese ida-eurooplase stereotüüpi kinnitada.

Erinevates suundades läksime kuna mina elasin läänes ja tema idas. Ilm oli ilus ja tuju hea seega otsustasin koju kõndida oma vaistu järgi. Lihtsalt pidin loojuva päikese suunas kõndima ja lõpuks oleks ikka õigesse kohta jõudnud. Sellist seiklust päris igale ühele ei soovitaks. Mulle tuleb kasuks väga hea orienteerumisvõime, suunataju ja kaardilugemise oskused. Endine skaut ikkagi siin. Selline kergelt sihitu kõndimine meeldib mulle väga, eriti välismaal, kus kõik on uus ja huvitav. Nii jäi mul tee peale ka mingi joogahütt, kus pidi toimuma vegepidu ja hipireiv ehk minusugusele veidrikule täitsa loodud. Telefoniaku oli tühi ja seega vaatasin bussipeatuste kaartidelt, kus ma täpselt asun. Lihtsalt igaks juhuks kuna ma pidin õhtul ikka inimesega kokku saama ja hilineda mulle ei meeldi. Tee peale jäi ka park, kus sain oma lähkri täita Amsterdami veega, mille maitse oli palju parem kui see, mis mu hosteli vannitoakraanist tuli. Lõpuks peale tunni ajast kõndimist jõudsin tagasi hostelisse. Kell oli kümme ning pooletunni pärast pidin juba ameeriklasega kohtuma. Õnneks tahtis ameeriklane 23.30 kokku saada ning ma olin õnnejunni seisundis, sest vajasin hädasti dušši.

Keha puhas, juuksed kuivamas, kleit seljas asusin endale sukapükse jalga kangutama horisontaal asendis naril, sest alumistesse vooditesse olid mingid uued tüübid saabunud ja ma veider inimene, kes paljaste jalgadega käia ei saa. Kuna ma teadsin, et trammist hilineda ma ei tohi, lahkusin oma toast varem. Toa uks kinni ning lifti poole liikudes näen üht kogu seal ees seismas. Kogule lähemale jõudes tuvastas mu aju ka inimese ära ning loomulikult oli see eilne kiimane kääbuslane. Ütleme nii, et seekord nägin ma oma kleidiga parem välja kui pusa ja teksastega eelneval päeval. Täiskasvanud inimene oleks läinud sinna kõrval, öelnud tere või lihtsalt eiranud inimest, ning liftiga alla sõitnud nagu normaalne inimene. Aga mida mina tegin? Keerasin kohe ennast teises suunas, olin seina taga peidus ning kaalusin oma valikuvõimalusi, mille hulka kohe kindlasti ei kuulunud ühine lifti sõit. Kuna hirm trammist mahajäämise ees oli nii suur, siis ruttu tatsasin ümber nurga ning kihutasin treppidest alla, lootes, et jõuan kiiremini neljandalt esimesele kui tema liftiga. Esimesele korrusele jõudnud ei näinud ma teda ning olin rõõmus, et suutsin kiiremini treppidest alla lennata kui liftiga sõita. Kui möödusin liftist, siis avanesid uksed kust brasiilane välja astus. Sekundi ma seisin seal lolli näoga talle otsa vahtides kuni lihtsalt tormasin hostelist välja ilma taha vaatamata.

Trammisõit hiljem leidsin end öömeelolus inimestega Amsterdami kesklinnast. Natuke ekslesin kuni leidsin oma tee läbi inimmasside Paradisio ette. Minutid möödusid ja Victoriat ei näinud ma kusagil. Akut oli mul ainult 5% ja seega proovisin kusagilt mingit wifit leida. Kohe kui olin ühenduses sain ka teate talt: “Ugh, mu peavalu ei lähe üldsegi ära.” Esimene mõte mu peas oli: “Kas ta tõesti ei tulegi? Ja mida ma nüüd teen? Kas sõidan tagasi hostelisse kiimase päkapiku juurde või lähen üksi klubisse?” Õnneks paanikaks ei olnud põhjust, sest peale minu küsimist vastas ta, et on juba trammis ja lihtsalt hilineb. Kümme minutit hiljem seisime juba järjekorras.

“Hei! Kas te olete ühendriikidest?” küsib järsku Victoria kahelt meie ees seisvalt naiselt.

“Oh jaa. Sa ka või?”

“Jah, mis osariigist te olete?”

“Pennsylvaniast.”

“Oh jumal! Ma ka!”

“See on väga haruldane kohata reisides kedagi teist oma osariigist” teatas Vicki mulle hariva häälega.

Ma ei hakkanud talle ütlema, et teise eestlase kohtamine (väga suurelt ümardades on meid äkki maailmas mingi 1,5 miljonit) on palju haruldasem kui mingi ühise USA osariigi kaaslase nägemine. Kolme ameeriklasega ma siis klubisse sisenesin. Nii öelda tantsusaalis vajus mul karp veelkord lahti. Peale meie oli seal kuskil ainult kümme inimest. Kas selline ongi siis Amsterdami ööelu neljapäevaõhtul? Kell 23.45 ehk 15 minutit peale avamist jah. Inimeste pilkude saatel tellisime endale juua. Mina võtsin sama, mida Vicki tellis ning see oli mingi viin, apelsinimahla ja veega ehk väga omanäoline jook… Nende nimesi ma ei mäleta, aga õed Pennsylvaniast jõid õlut ja erinesid üksteisest nagu must ja valge koer. Üks oli blond, peenike, ilus, nägu meigiga kaetud ja tantsuoskustega, mida klubis iga ühelt jalale teisele tatsaja kadestaks. Tema tumedapealine õde aga seisis tantsupõrandal, lürpas õlut, jälgis inimesi oma paksude prilliklaaside tagant ja tõmbas oma väikseks jäänud tagi kokku poole. Tema oli isegi varem kuulnud riigist nimega Estonia ning paari kuu pärast pidi ta oma kihlatuga abielluma. Võib-olla on nad nüüd juba abiellunud seega palju õnne neile!

Paradiso (sel ööl klubi, kus ma ameeriklastega tantsisin) on vana kirik, mille hipid kuuekümnendatel ära skvottisid, sest nad tahtsid, et selleks saaks mingi vabaaja keskus. Nüüd ta ka midagi taolist ongi. Enamik suuri muusikakujusid on seal esinenud ja on väga pop konserti koht oma akustika poolest. Kui vitraažaknad välja arvata, siis ega väga rohkem vanast kirikust sinna alles ei olnud jäänud. Sel ajal kui ma Vickit väljas ootasin, nägin, et paari nädala pärast oleks seal ka Garbage esinenud. Vot seda oleks küll tahtnud näha!

Keldrikorrusel oli väiksem baar ja vaiksem tantsupõrand, kus paar inimest tantsisid indie ja alternatiivse roki saatel, mida kaks hipsterit vaheldumisi mängisid. Teisel korrusel oli suitsuruum, kus ma paar korda selle Eestit teadva õega käisin suitsetamas ja korra ka selleks, et ta mingite tüüpide juurest ära tuua. Kui ma sinna jõudsin keeras ta mingitele brittidele joint’i ja selline tunne oli küll, et need kahtlased vennad võivad igasugu õudusi talle teha.

Tasapisi kogunes inimesi juurde, maos segunes veider viina jook odavaima Heinekeniga ja ühelt jalale teisele tatsamine asendus palju vabastavama tantsuga. Muusika oli vahelduv: alates hip hopist, pop muusika kuni väga vanade tantsulugudeni välja. Ühel hetkel pidin ma endalt lihtsalt küsima: “Kas ma tõesti tantsin Amsterdami kesklinnas ameeriklastega, keda ainult paar tundi tundnud, Justin Bieberi muusika saatel?” Kui mul oleks mingi väga originaalne checklist, mis sisaldaks selliseid punkte nagu ameeriklastega Justin Bieberi saatel tantsimist ja kiimase brasiilia kääbuse eest põgenemist, siis saaksin nende punktide ette küll linnukesed teha. Kui tundsin, et enam paremaks see päev minna ei saa, teatab Eestit tundev ameerika õde, et ta on väsinud ja tahab tagasi hostelisse minna. Tema õde nõustas ja Vicki otsustas ka koos nendega minna, sest esiteks elasid nad samas hostelis ja teiseks pidi ta järgmisel hommikul Pariisi minema. Otsustav hetk oli saabunud: kas jääda üksi Amsterdami kuulsaimasse klubisse, kus inimesed vahtisid üksteist näljaste nägudega, aga samas oli mul seal mõnus olla, või minna tagasi hostelisse järgmise hommikuni magama? Ma valisin teise variandi. Enda arust oli mul juba piisavalt huvitav ja tegude rohke päev olnud ning seega panin õhtule punkti Paradisiost lahkumisega.

Vana kiriku ees jätsin hüvasti toredate ameeriklastega, keda ma arvatavasti kunagi oma elus ei näe. Ma teadsin, et lähedal asuvast Leidsepleini bussipeatusest peaks ka ööbuss minu Bos en Lommeri linnaossa sõitma, aga kuna sealsetest bussipaviljonidest ei suutnud ma õiget leida ega ka bussiaegu näha, otsustasin jalgsi koju minna. Mis see tund aega kõndimist Amsterdami pimedatel tänavatel kell kaks öösel ära ole! Niigi tol päeval juba kaks korda sarnane teekond läbitud. Kuna mul oli telefoni aku tühi seisin mingis nurgas kaart käes, et endale sobivat marsruuti välja valida. Järsku küsib mingi tibi mult tuld. Viisaka inimena hakkasingi kottist oma välgumihklit otsima, aga mida ei ole seda ei ole. Tibi oli sõbralik ja ütles, et ma ei muretseks. Küll ta leiab mingi tüübi, kellel see on, ja kes teab missuguse eluarmastuse ta nii leida võib. Viisaka naeratuse saatel lahkusin tuld või siis hingesugulast otsiva tibi juurest ja kärarikas Leidseplein (peamine Amsterdami ööelu toimub seal) asendus vaiksete tänavatega kanali ääres. Eks mul oli kerge hirm küll kõndida üksi tagasi hostelisse ilma töötava telefonita kui vastu tulid alko-, narko- ja kes teab mille uimas inimesed. Tundsin end turvalisemalt kui panin pähe kõrvaklapid ja teise otsa lihtsalt kotti, et näeks mulje nagu ma kuulaks muusikat. Nii sain ma mängida nagu ma ei kuuleks midagi, oleks omas maailmas ja poleks vaja mind tüüdata. Selle tunni jooksul tuli mulle paar inimest vastu, kellest ainult üks proovis vestlust arendada. Minu kiirest sammust ja omas maailmas olevast silmapilgust läks see katse tal luhta.

Mitmed korrad jäin kellegi maja ees asuvatele pinkidele oma väsinud jalgu puhkama. Sel päeval olid nad mind kõnnitanud 25 km ulatuses ning tol hetkel olin Hollandis kõndinud juba üle 150km. Kui ma poleks seitsmel korral ühistransport kasutanud, algaks see number juba kahega. Lõpuks peale kolme jõudsin oma väsinud jalgadega tagasi hostelisse. Valust piineldes ronisin mööda redelit oma narile, kus ma siis puhkasin paar tundi enne eelviimast päeva Hollandis.

Kolmas päev oli plaanis veeta oma parimate sõprade Anna ja Kariemiga Amsterdamis, aga tegelikult kondasin üksi mööda Leideni tänavaid ja mossitasin hostelis. Kuidas mu parimad sõbrad mind Hollandis alt vedasid ja miks küll mind mingi kodutu Amsterdami kesklinnas paitas- sellest nagu ikka juba järgmises osas.

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.