Ma ei armasta sind enam ehk tagasi Hollandisse (1.osa)

6h pärast tõuseb Tartu lennuväljalt õhku väike lennuk suunaga Helsingisse ning 7h pärast kohtun oma isaga Vantaa lennujaamas. Praegu istun oma armsas voodis ning kardan järgmise kümne päeva pärast. Alates homsest kuni kolmapäevani peaksin ma elutsema Anna juures, kellega ma pole mitu nädalat suhelnud ega tea tema täpset aadressigi. Kolmapäevast kuni laupäeva õhtuni passin Amsterdamis, kus seni olen ainult üks kord käinud ning väga ei tea, mida ma seal tegema hakkan.

Miks ma siis sinna ikkagi lähen kui ma ei tea, mida ma seal tegema hakkan ja keegi nagu väga ei oota ka?

Kui ma oma sealsetele inimestele oma lahkumisest rääkisin, siis ma lubasin ka, et tulen tagasi maikuus. Mina olen üks neid erilisi inimesi, et kui ma midagi luban, siis seda ma ka teen. Oma lubadusi ma ei murra. Peale mõne sõbra korduvate “Millal sa siia tuled?” küsimustele vastamist otsustasin märtsi lõpus pileteid vaatama hakata ning kõige odavamad, mis ma leidsin olid 160 euroga Tartust Helsingisse, kust 14h pärast Amsterdami ja tagasi nädala pärast. Pagasit see pakkumine ei sisaldanud ja too hetk mõtlesingi, et saan huvitava eksperimendi läbi viia, kus ma pean kümme päeva hakkama saama ainult käsipagasiga.

Kui ma Hollandist lahkusin, siis ma siiralt uskusin, et olen saanud sõbrad endale terveks eluks ja me jätkame pidevalt suhtlemist jne. Praegu ma saan aru, et reaalselt asjad nii ei käi. Kui enam igapäevaselt kokku ei puutu, siis aja jooksul kaotabki oma suvaliste piltide ja mõtete jagamine omavahel tähtsuse. Inimesed hakkavad ununema ning harjutakse oma igapäevaelu ilma nendeta elama. Hollandis elades olid jah nad mu parimad sõbrad, aga ma ei ela enam seal. Nad on inimesed tänu kellele on mul palju häid mälestusi oma viiest kuust seal, aga pikemas perspektiivis saavad nendest inimesed, keda võib sildistada kui somebody that I used to know.

Peale paari nädalat omas voodis välja magamist hakkasin ma igatsema Hollandit või õigemini seda inimest, kes ma seal olin. Ma ei pea selle all silmas inimest, kes öösel vahtis magavat linna sigarett käes, mõtles elu mõttest ja unistas, et saaks sel ööl vähemalt paar tunnikestki koos linnaga magada või toda, kes ostis toidupoest igasugust toitu, mida nimetaks rämpsuks, ja siis sõi neid omas voodis kuni süda oli paha ja liigutada ei suutnud või toda, kes arvas, et peab igal nädalavahetusel jooma ja väljas käima ning solvus kui keegi teine ei tahtnud kaasa tulla tuues põhjuseks koolitöid, väsimust või midagi muud.

Ma igatsen seda inimest, kes suutis olla iga tühiseima hetke peale õnnelik. Ma igatsen seda Carmelit, kes oli avatum, kes tundis, et tal on õigus jagada oma mõtteid ja vaateid võhivõõrastega. Kes julges kanda riideid, mis talle meeldisid, lõigata endale veidraid soenguid hoolimata sellest, mida arvab mingi tädike tänavalt. Ma igatsen seda inimest, kes nautis oma elu ja suunda, milles liikus. Ma igatsen seda õnne ja tänu tunnet, millega koos üles ärgata, mõelda kui tänulik ma olen, et saan veel ühe päeva elada, mis tuleb veelgi parem kui eelnev oli.

Mõned näited minu omapärastest töödest kääridega Hollandis:

Liigne muretsemine ja üle analüüsimine on mu loomuses ning ma ei saa midagi parata, aga ma saan muuta seda, kuidas ma asjale lähenen.

Kas klaas on pooltühi või pooltäis? 

Saates sõbrannale tema blogi postituse, mida võib siit lehelt vaadata, inglise keelsed tõlked, vastas ta peale minu hädaldamist: “Naudi kallis, et sul on selline võimalus reisida.”See lause tõi mu kuidagi maa peale tagasi. Vanaema lehe tagant ütles ka: “Selline lause nagu “Ma kardan” unusta kohe ära. Ise sa oled endale sellise tule teinud ning nüüd on vaja sellest pea püsti läbi minna.” See viimane lause jäi mulle ka segaseks, aga üldine mõte tuli vähemalt kohale. On aeg teki alt välja ronida, viimased asjad kotti toppida, emaga korra linnas üks eine süüa ning siis juba avatud südame ja hingega seiklustele vastu astuda.

Asotsiaalsus ehk elu kodumaal

Processed with VSCO with hb2 preset

Varsti on juba 4 kuud möödas kui ma oma kottidega Hollandist lahkusin ning viimase poole aasta sisse jäävad väga õudsed ja masendavad nädalad, mida ma kunagi ei taha enam elus läbi elada. Enda väikses ullikeses peakeses kujutasin ette oma kodus olekut kui järgmist eluetappi, kus ma saan end omas kallis voodis puhates lahti unehäiretest, asun tööle, et ei peaks vanematest sõltuma, saan paari kuuga endale juhiload, lähen tagasi põrandat trampima nimetades seda oma flamenko tantsu esituseks, võtan kaalust alla ning olen üks rõõmus inimene, kes naudib elu.

Tegelikult veetsin oma esimesed nädalad voodis lugedes päevad ja ööd läbi oma pubeka romaane (peenema nimega noorsooromaanid või siis young adult novels ) haldjatest, neelajatest, inglitest ja kes teab millistest elukatest, mis peaks puberteetikutele peale minema. Need seni tolmukogunud raamatud minu riiulites said minu kaaslasteks voodis elamisel kuna ma tahtsin olla eemal oma segasest elust ja lugeda midagi mõttetut, mis ei paneks mind mõtlema elu üle. Kui ma oleksin tahtnud midagi intellektuaalsemat oleksin vabalt võinud võtta näiteks “Parma kloostri” või “Consuelo” oma riiulitelt, mis samuti kahjuks seni tolmukogunud. Minu algseteks väljaskäimisteks olidki tantsutrennid, kus pidin mitu uut koreograafiat selgeks õppima, et esinemiseks valmis olla.

Kuskil veebruari lõpus andsin oma hinge kuradile ning allkirjastasin aastaselepingu spordiklubiga, sest kodus trenni tegemisest ja dieedi jälgimisest, mille iga eine sisaldas, kas mingi imetaja lihast või rinnapiimast valmisatud toodet, ei olnud mingit kasu ega ka naudingut. Kaalust alla pole võtnud, vaid pigem juurde, aga ma lohutan end sellega, et olen väga palju tunde veetnud jõusaalis, minu käed jalad ei võdise nii nagu neil päevil Hollandis, kus ma oma söömisorgiatega sõin ennast koomasse, ning lihas kaalub rohkem kui rasv…

Veebruari lõppu jääb ka omamoodi nädalavahetus isaga ning see oli midagi uut, sest ma pole väga kaua aega temaga 48h järjest koos olnud. Oli tore kuna sain esimest korda elus ööbida Eestis hotellis ning käia Kopli liinidel (ma põline tartlane seega see oli minu jaoks suur sündmus).

Eesti sõpradega olen suhteliselt asotsiaalne olnud, paar korda kokku saanud ning ega midagi nendega nagu rääkida ka oska, sest minu elus väga muutusi pole olnud. Õhtusi väljaskäimisi pea üldse ei ole kuna peale Rotterdami öid on Tartu ööelu raske nautida. Positiivne on see, et nende 4 kuu jooksul olen tarbinud sama palju alkoholi, mida ma tarbisin näiteks Hollandis 2 nädala jooksul…  Samas Tartu on ka väga väike linn ning mida vähem ma väljas käin, seda väiksem on tõenäosus, et ma kedagi tuttavat kohtan. Ülikoolist paberite välja võtmine ja tagasi koju vanaema juurde kolimine ei ole päris asi, mida tahaks iga oma lõustaraamatu nö sõbraga jagada.

Nüüd pean ma aga teki alt välja ronima ja riided selga panema, sest on aeg suunduda majja, millesse ma lubasin mitte iialgi enam siseneda alates eelmise aasta juuni lõpust ehk ma valisin pea 15 Tartu autokoolist sellise, mille teooriatunnid toimuvad minu vanas gümnaasiumis.

Praegu veel olen kahevahel, kas jagada terve maailmaga siin oma ühte halvimat päeva elus, mälestusi ida- eurooplaste peost Hollandis ja hüvastijättu oma Rotterdamiga, aga üks asi on kindel. See nädal ja järgmine saavad huvitavad olema, sest saan taaskohtuda oma kalli Hollandiga.

Seniks jätan siia oma algelise video oma ühest septembrikuu reedest seal: