Nädal Saksamaal ehk elu hülgepojaga (7. ja 8.osa)

7.osa

Päikesepaistelisel hommikul ärkan ma kell 10 mõnusa muusika saatel/tõttu ülesse. Selleks mõnusaks muusikaks osutus Planet Funki laul ehk minu telefonihelin ning helistajaks KL, kellega ma pidin koos kooli minema, sest meie sakslased olid juba koolis. Plaanis oli mul ärgata mitu tundi varem, et pesemas käia ja muid toimetusi teha, aga kuna ma eelneval päeval oma telefonit väga ei näppinud, ei näinud ma ka magama minnes vajadust seda laadima panna. Tavaliselt pidin igal hommikul äratuse kinni panemiseks voodist välja ronima ning vasatasseinas asuva pistiku juurde tormama, aga kui seekord mõnus muusika pea juures äratada püüdis, ei teinud ma sellest loomulikult välja. Vannitoas hambaid kiirelt harjaga nühkides leidsin hülgepoja jäetud kirja, mis tundus/tundub mulle millegi pärast armas? ning seepärast on see mul siiani alles.

IMG_6731

Kuna oli üsna vähe huvitavaid/kirjutamistväärt sündmusi, kirjutan lühidalt, mis sai tehtud.

  • koolis ja kodus passitud
  • linnas lutsukomme ja H&M’i kvaliteetset kaupa ostetud
  • kusestel linnakividel istutud (ma alati oskan valida kohti, kuhu oma suur tagumik istutada…)
  • suu lahti vaadatud, kuidas hülgepoeg ultrakiirusel köögivilju hakkis
  • koolisööklas toimunud grillfestil osaletud, kus sai teiste eestlaste saksa-emade sööke nauditud (minu puhul salateid)
  • alkot Eestisse kaasa ostetud. Lapsepõlves sai alati paketireiside näol turistiriikidest lahkudes alkot kaasa tassitud (mina neid ei ostnud!) ning millegi pärast olid kanged joogid alati minu kohvris.  Näiteks Tuneesiast tagasi tulles olid mitu veinipudelit lennujaama töötajate viskamistega katki läinud ning minu kohver, mille ma samal päeval oma raha eest ostsin, haises hullemini kui bussipeatuses jõlkuv kodutu. Tuneesiast sai ka püksitaskus kilpkonn siia smuugeldatud, aga see juba on teine lugu…

Oma viimast õhtut Saksamaal sai tähistatud N’i pool väikse koosviibimisega ning taustaks mängivat omapärast lemmikbändi BONAPARTE, mis sai ka minu kuulatavate bändide listi lisatud, kuulatud. Kuna hämaras toas oli igav, läksime edasi tehisjärve juurde, kus roniti üle aia ja tuigerdati järsust nõlvakust alla, et siis niisama veepinnast 20m kõrgusel kriidikaljul kuud vahtida. Ega peale kriidikalju midagi muud ei juhtunud, sest sakslastel algas mõne tunni pärast koolipäev, meil tagasisõit Eestisse. Elutoast haarasin lösutava Max’i kaenlasse (sõbralik perekass), kellega siis veetsin oma viimased tunnid Saksamaal koos magades.

 

8.osa

Kuna olen viimase hetke pakkija, siis olin selles majas esimene, kes zombina ringi kolama hakkas. Viimast päev selle maja elanikuna, otsustasin nautida dušši nende keldrikorruse luksvannitoas. Luksvannituba=vannituba, kus asub mullivann (olen vaene rott ikkagi). Peale mõnusat viimast dušši oli vaja särgi ja pükstesse mähkida 5 Becks’i (0.3sed pudelid), 1 0,5l Krombacher, mis oli isale sünnipäevakingiks mõeldud ja 1 pudel veini-siidrit, mille ma üksi  ühel masendaval päeval ära jõin (ei olnud hea mõte).  Kui samal päeval isale õllepudeli üle andsin, hakkas teine naerma selle üle kui ullike ta tütar on, sest sama kraami on ka siinpool Läänemerd võimalik osta. Vähemalt Soomes, kus tema elab.

Rongijaamas olime me esimesed ning seega sain ainult paari silmapaari saatel oma vanad lootsikud prügikasti visata. Ajajooksul tuli punaste silmadega eestlasi sakslasi juurde. Oli neid, kes nutsid ja neid kellel polnud sooja ega külma. Mina sain sakslaselt ka oma kingi kätte, milleks osutus veel 1 soolakott, pildike Lüneburgist ja termostass, ning täitsa kahju oli lahkuda. Viimased päevad proovisin harjuda mõttega, et ma ei näe neid toredaid inimesi iial, ning kuigi endaarust olen üsna südametu inimene, oli see minu jaoks paganama raske. Kella 6 ajal lahkus siis rong rongijaamast, saateks meie sakslaste kurvad näod.

Ametlikult pidi meie lend minema kell 10, aga kuna seal oli mingeid apsakaid tehtud, pidime juba poole üheksase lennuga lahkuma. Järgnes igasuguseid apsakaid veel, aga need olid nii mõttetud, et minu aju ei suuda neid isegi enam meenutada.

Frankfurdi lennujaamas hängisin ma põhiliselt S’iga, kellega sain nädal tagasi Frankfurt-Hamburg lennul tuttavaks. Tema ja mõne teisega võtsime Lufthansa kohvimasinate juurest tee-ja suhkrupakke kaasa (mina võtsin kuskil 6 teepakki) ning siis nautsime eskalaatoritega sõitmist. Lõpuks leidsime need pakikärud ning oumaigaad kui mõnus oli neid lükata! Ausalt tegemist oli parima tundega maailmas ning jah, ma olin kaine tol hetkel.

Tallinna lennujaamas avastasin, et kotti topitud Lufthansa võileib, mida ma ei söönud liha sisaldamise tõttu ära ning plaanisin kodus vanaemale anda (ausalt ei tea, miks nii lolle asju teen), oli veits laiali läinud ning kotisisemus kurgivedelikuga koos. Hoolimatu inimesena oli kottis ka sülearvuti, millel tuli emaplaat ära vahetada kurgivedeliku hävitusjõu tõttu. Oma mobile data sisse lülitanud nägin, et paari tunniga oli mitu uut e-kirja saabunud ning üks neist oli ka hülgepojalt. Tuimale eestlasele kohaselt ei ole ma emotsionaalne inimene, aga peale kirja lugemist, hakkasin ma nutma. Kurvameelse bussisõidu jooksul sai Saksamaa muusikute loomingut kuulatud ning masendavalt aknast välja vahitud. Kuigi heites pikali maailma parimale voodile, milleks on minu voodi, ei kadunud tühi tunne mu seest ning kätte oli jõudnud aeg, mida ma lootsin, et kunagi ei saabuks — aeg tagasi reaalsusesse tulla.

Untitled

Õudne tekst inglise keele õpetaja ja grammar nazi jaoks

Arusaamatu on see, kuidas 1 nädalaga (ta oli küll eelmine aasta minu juures) sai võõras inimene mulle nii lähedaseks. Minu jaoks oli/on ta vend, keda mul kunagi pole olnud ning mul on hea meel, et sain oma elus hülgepojaga tuttavaks 🙂

PS! Kui sul on võimalus minna välismaale, osaleda õpilasvahetuses või hoopis midagi kolmandat ja neljandat, siis haara võimalusest kinni, sest need mälestused jäävad igavesti meelde ning lõpus on väärt rohkem kui________(mõtetu asi, mida pead olulisemaks kui see).

 

 

 

Advertisements

Nädal Saksamaal ehk elu hülgepojaga (6.osa)

Peale kahe tunnisest uinakust ülesärkamist teatab I mulle, et magab veel ühe tunni. Mina seda ei suutnud ning seega hakkasin esitluse jaoks infot ja pilte otsima. Esitluse, mille me nelja tunni jooksul nelja inimesega kokku tegime, ei tulnud ideaalne, aga antud olukorras tuli sellega leppida.

Kuna meie esitlus oli alles neljanda tunni ajal, saime seda natuke õpetaja abiga lihvida ning väiksematele nende lauseid õpetada. 10.45 saabus see hetk kui me pidime klassi ette minema ja oma vigase saksa keelega saksa keelset esitlust Eesti kohta esitama. Kuna õpetaja, kelle tundi me tungisime polnud eestlaste invasioonist teadlik, saime viis lisaminutit juurde, et ukse taga närveldada. Lõpuks, kui saime klassi ette, tuli välja, et häält polnud, ning kuna me tundsime väga vajadust näidata sakslastele videosi laulu-ja tantsupeost, läks õpetaja kõlareid otsima. Samal ajal, kui õpetaja kulutas liiga palju aega kõlarite otsimiseks, seisid lollid eestlased klassi ees sakslastele vahtimiseks kuni mees saabus kõlaritega.

Esitlus läbi, lahkusime klassist nii ruttu kui võimalik. Teised olid õnnelikud, et vähemalt nüüdseks oli see rõve osa möödas, aga mina olin šokiseisundis, sest esitlus läks veel hullemini kui ma oleks eales osanud arvata… Mina peedistusin klassi ees (läksin näost punakas-lillakaks), unustasin suurema osa oma tekstist ja ei osanud enam isegi kahekohalisi arve öelda. Kohalikud õpilased küsisid küsimusi, aga kuna eestlaste keele oskus oli nii halb, pidi meiega kaasas olnud õpetaja küsimustele ise vastama.

Plaani järgi pidime minema oma sakslaste tundi, aga kuna mul oli vaja sukkpükse osta ning samas midagi paremat leida ja selga panna kui kohvris kortsu läinud matusekleit, läksin ma koos KLga linna. Raha oli vähe alles, mingi 30 euri, ning  kooli poolt lubatud “õppereisi toetust” meile veel ei antud, pidin leppima 10 euroste H&Mi lootsikutega (vanad lootsikud, millega sai ka Riias tatsatud olid kämiskõlbmatud juba Riiaski) ning supermarketist ostetud sukkpükstega. Linnast tagasi tulles, ikka veel šokiseisus, kuulsime erinevaid sireene, nende helisemise põhjuseid tol hetkel teadmata. Sööklas eestlasega rääkides, kes ka meie juures ööbis, sain teada, et Lüneburgi linnale on tehtud pommiähvardus, mille kohta ma koduteel hülgepojalt täpsemalt küsisin. Kuna sain teada, et linnast välja sõitmiseni oli veel kaua aega, küsisin oma sakslaselt võimalust korraks koju minna, et riideid vahetada. Põhjamaalase jaoks oli ilm liiga soe, et teksastega ringi uimerdada pluss oli õhtul veel teatrisse minek, kus teadavasti peab viisakas välja  nägema.

Riided vahetatud ning tagasiteel kooli, rääkis hülgepoeg pommiähvardustest ja Lüneburgist. Kui eestlaste jaoks oli olukord hirmutav, siis kohalike jaoks tavaline nähtus, mida juhtub neil aastas tavaliselt 4 korda. Koolis saime me õpetajalt ka oma kooli poolt raha kätte ning olin veits pahane, et seda mõned tunnid varem kätte ei saanud, sest siis oleks saanud endale midagi viisakamat selga panna (õhtul ikkagi teatrisse minek ju) kui kohvris kortsu läinud riided. Kooli juurest sõitsime pooltundi linnaliini bussiga, mis oli nii täis, et pidin terve aja seisma ning hoidma tasakaalu, et kellelegi otsa ei kukuks. Teel olevaid silte nähes kirjaga Neuhaus- Elbe läksin natuke elevile. Nimelt minu vanaema on sündinud Lüneburgis ning oma esimesed eluaastad elas ta Neuhaus-Elbes kuni pidi koos ema ja õega Eestisse tulema, et siis venelased saaks neid Siberisse küüditada, mida õnneks ei juhtunud. Meie sihtkohaks oli aga vanaema kodukohast 20km eemal asuv bio-midagi-keskus. Seal üks tädi jälle rääkis loomadest ja taimedest jne, aga mina ei kuulanud eriti kuna puhkasin taburetil bussist seismisest kangeks jäänud jalgu. Liigesehaige asi noh.

Saime näha ka suurtes akvaariumites kalu, mida eesti kalamehed jõest või järvest või kes teab millisest lombist püüavad ning lõpuks saabus see hetk, mida me kõik oodanud olime, näha lähedalt elusat kobrast. Pimedas koopataolises ruumis pidime pettuma, sest kobras tukkus ja seega saime ainult tema selga imetleda. Oma vabat aega veetsime torni otsas Elbe jõge vahtides, all kastanitega mängides, ja lauldes

“I said a hip hop the hippie the hippie to the hip hip hop, a you dont stop the rock it to the bang bang”

 

Lüneburgi tagasi jõudes läksime me neljakesi kohe Hamburgi edasi. Rongisõidu ajal magamisest ei tulnud midagi välja ning siis mängisime mingit aju sassi ajavat mängu, kus kahele esimsele küsimusele oli sama vastus, aga kolmanadale teine (parim mängureeglite seletus eales!). Sõidu ajal jõudsid sakslased ka meie riietust kommenteerida, mis nende arvates oli liiga pidulik teatri jaoks. Seega pidimegi neile eestlaste teatrikombeid seletama, mille peale nemad ütlesid, et Saksamaal käiakse teatris casual attire ehk tavariietega nagu teksased jne. Rongijaamast metro peale ja sellega siis ägedasse St.Pauli piirkonda või linnaossa.  Tegemist on sellise mõnusa kunstiinimeste rajooniga, kus kohvikutes istuvad inimesed ning räägivad võõraste inimestega juttu endal lai naeratus näol. Asi, mida Eestis iga päev ei kohta.

Saime kokku N’i vennaga, kes meid oma väikse autoga teatrisse viis. Teatris sain jälle üllatuse osaliseks kuna tõesti olin ma oma 4.95e maksnud (ei olnud alekaga ostetud) H&M’i seeliku ja New Yorkerist ostetud topiga üks kõige nö pidulikumalt riides inimene ning samas ka üks noorimaid, sest keskmine vanus oli üle 40.

Etendust oli raske jälgida kuna:

  1. nagu juba teada pole minu saksa keele oskus hea
  2. ma olin ainult mingi poolteist tundi maganud sel päeval ning kui peab istuma pimedas soojas ruumis, kus ümberringi kõneldakse saksa keeles ehk keeles, mille kuulamine teeb mu uniseks, siis oli mul väga raske oma silmi avatuna hoida.

Terve poolteist tundi, mis etendus kestis, ma põhiliselt püüdsin kõigest väest oma silmi lahti hoida, aga siis korraks sulgesin nad ja ärkasin mõni minut hiljem ülesse kuna tundsin ennast mingile poole vajumast. Peale etenduse lõppu oli nii mõnus minna välja külma värske õhu kätte, kus ma proovisin küll mingeid pilte teha, aga väsinud silmad ja värisevad käed pole just kõige parem kombinatsioon ning seega häid pilte ilusast õhtust ei tulnud. Pressinud end viiekesi väikesesse autosse, hakkasime Hamburgi punaste laternate tänavale sõitama. Mööda väikest tänavat sõites kukkub järsku oma rattaga kapoti peale natuke kodutu välimusega meesterahvas, aga kui N’i vend hakkas selle mehega sõbralikult rääkima saime aru, et tegemist oli nende isaga, kes oli veel oma etenduseriietes. Juhatused, kuidas punaste laternate tänavale saada, kätte saadud, sõitsime edasi, jättes nende isa keset tänavat kohmitsema. Tegemist oli nö hullu vennaga ning seega sõitsime mingil hetkel vastassuunavööndis saateks vastu tulevate autode signaalid. Kuna oli aega vähe, ei jalutanud me punaste laternate tänaval, vaid lihtsalt sõitsime läbi ja makkist tuli samal ajal ABBA “Dancing queen”. Sobivamat laulu poleks olnudki …

Kui me olime kuskil tanklast endale õlut ostnud suubusime edasi Lüneburgi poole. Erinevus Eesti maantee ja Saksamaa maantee vahel oli tuntav. Polnud mingeid auke ning sõita oli lausa nii mõnus, et jäin korraks magama. Lühikesest uinakust üles ärgates vaatasin korra spidomeetrit ning uni kadus kohe ära, sest see näitas 160km/h. Pole täpselt kursis Saksamaa liiklusreeglitega, aga selline kiirus pole vist isegi selliste teedega okei.

Lüneburgis autost välja ronides oli kuulda sireene ja ruuporist kõlavaid käsklusi. Hülgepoeg teatas, et umbes 2000 inimest on kesklinnast evakueeritud ja mõned ööbivad nende koolis ning seega oli olemas võimalus, et järgmisel päeval meil kooli ei ole. Oma pudelitega liikusime edasi nende nö majakesse, mis paiknes suvilarajoonis. Tegemist oli meie mõistes kuuriga, kus elektri puuduse tõttu täitsid ruumi valgusega küünlad ning sooja saamiseks pidi end tekkidega katma. Seinad olid kaetud erinevate posteritega ning väikesest ukseavasusest oli kuidagimoodi kolm diivanit sisse taritud. Koha legend oli selline, et kunagi olid hülgepoja ja N’i vanemad vennad selle koha leidnud ja siis seda kasutanud oma peopaigana või siis niisama sõpradega koos olemiseks. Kuna vennad said suureks ning kolisid minema, said koha omanikeks meie sakslased ning peale neid pärandub kuurike edasi nende noorematele vendadele. See legend oli veits pikem ja sisukam, aga kuna ma olin väsinud ja näppisin samal ajal dinosaurust (tegemist oli plastikust mänguasjaga), läks jutt ühest kõrvast sisse ning teisest välja.

Tagasiteel koju möödusime mingist teelõigust, kus tehti kaevetöid ning autode ohutuseks oli sinna pandud kollane vilkuv tuluke, mille hülgepoeg ära kiskus. Ta mõtles, et võtab selle koju kaasa ja paneb oma tuppa rippuma, aga kui mõistis, et see ei lõpeta vilkumist, viskas ta selle kellegi aeda, kus see võib-olla siiamaani vilgub. Kodus ütles ta, et ei pea temaga esimeseks tunniks kooli kaasa tulema, kuna ma juba tegin esitluse ära, ning seega võisin kauem magada.

Viimane päev sakslastega oli suhteliselt sündmuste vaene ning päeva tipphetkeks osutus kusagil ohtlikul kriidikaljul istumine, aga sellest nagu ikka juba järgmises pildivaeses osas.

 

Nädal Saksamaal ehk elu hülgepojaga (5.osa)

Hommikul vara ülesse, krõbinaid ja Nutella saiu jälle hommikusöögiks söödud ning liikusime siis rongijaama poole, sest täna oli päev mil läksime Põhjamere äärde. Hülgepoeg käskis ennast soojalt riidesse panna ning seega nägingi oma Nike’i pusa ja jopega nagu ehtne ida-eurooplane välja. Kui rongijaama kohale jõudsin tabas mind üllatus. Kõik teised olid, kas nahktagide ja/või lühikeste pükstega, sest õhutemperatuur tõusis ja päike säras aina soojemalt taevas. Kuna ma veetsin viienda päeva I’ga, siis kirjutab I edasi selle päeva mälestustest, sest vahelduseks võib ju.

Meie päev algas väsinud nägudega Lüneburgi rongijaamast, kust suundusime edasi Põhjamere äärde Cuxhaven’isse. Rongisõit sinna läks kiiresti kuna puhkasime välja eelnevast päevast ja ööst. Kuna minu sakslane väljasõidule kaasa ei tulnud, sain terve päeva Carmeli ja hülgepojaga jõlkuda, mis oli ainult positiivne.

Kohale jõudes sõitsime bussiga randa, kus pidime mõnda aega oma giide ootama. Cuxhaven on umbes nagu meie Pärnu. Heas vormis penskarid ratastel, ranna äär igasuguseid restorane täis jne. Randa jalutades möödusid meist suured hobused, kes olid juba eelnevalt tee peale endast maha jätnud oma bioloogilise jälje (u know what i mean), nägime suurt vaeva, et mitte ponyscheiße‘sse (nagu hülgepoeg seda nimetas) sisse astuda. Niisiis veetsimegi oma aega sumotades, bikiinivormi näitavaid vanureid (keda oli seal jube palju) nautides, sakslastele eesti keelt õpetades ja mõttetuid pilte klõpsides.

Lõpuks, kui tuur algas, alustasime seda üldsegi ühes hoones, mis tegeles ilmselt selle piirkonna keskkonna kaitsega. Kuna ka minu saksa keel pole just kiita, ei kuulanud ma, mida meile räägiti. Teiseks põhjuseks oli ka muidugi see, et mul oli tükk tegemist enda pulsi alandamisega, sest olin sattunud oma crushi kõrvale istuma.

Oli aeg jätkata tuuri väljas. Kuna tegemist oli rannaga, kus tõusu ja mõõna vahel olid ainult loetud tunnid, saime tutvuda veealuse maailmaga (liivaaluse maailmaga). Meile organiseeriti mõned punktid, kus saime tutvuda erinevate tegelastega, keda kõiki ma enam ei mäleta, sest alguses tegelesin oma sammude jälgimisega kuna ei tahtnud kanusside (nõnda hakkasime kutsuma kaanile sarnanevaid ussikesi, kes tekitasid liiva pinnale sitajunne meenutavaid kuhjasi) meistriteosete peale astuda. Lõpuks  sain aru, et see on võimatu ning tegelikult oli see lihtsalt liiv. Ka järgmisest punktist mälestusi pole, kuna siis juba jälgisin krabisid. Eestlasena ma neid iga päev ei näe. Või oli see punkt, kus näidati meile imepisikesi merekarpe?! Need olid nii pisikesed, väiksemad kui karusmarja seemned.

Ainuke punkt, kus ma tegelikult ka kaasa tegin, oli merekarbi elukate piinamine. Esiteks tampisime ühe koha peal, kuni see pehmeks läks ja sinna järjest sügavamale jalgadega sisse vajusid; siis astusime sissetambitud kohast välja ja otsisime sealt mõnda klaaskommi suurust merekarpi, mille panime päikese kätte liivale, et jälgida, kuidas nad ennast liiva alla keerutavad. Kõige toredam osa oli muidugi tampimise osa, sest mõnusa märja liiva lirtsumist varvaste vahel ei saa sisemaal elades igapäev kogeda.

Pärast tutvumist Põhjamere eluga, oli meil vaba aeg. Me ei kasutanud seda muuks kui ainult söömise jaoks, kuigi Carmel ostis endale sealt ka ühe hülgepoja mälestuseks (hülgepoeg tegelikult ise ei teadnud/tea, et me teda eesti keeles hülgepojaks kutsusime/kutsume). Selleks ajaks, kui olime bussipeatusesse jõudnud, mäletasid sakslased ainult ühte õpetatud sõnadest – ’laks’ ning olid suutnud sellega seoses mängu välja mõelda, mis kiirendas pea poole tunnist bussi ootamist. Tagasiteel Lüneburgi tegime Carmeliga paar kabe roundi, aga peale ühe korra kaotamist, keeldus ta mängimast.

Lüneburgi jõudes, ootas juba rongijaaamas mind mu sakslane. Tema juurde minnes (ta elab 5-6 km linnast väljas) ja seal olles ei tundunud ma kohe üldse, et tahaksin magama minna ja päevale lõpp teha. Kuidagi suutsin pere nõusse saada, et nad mind Carmeli ja hülgepoja juurde viiksid. Ettekäändeks tõin esitluse, mis meil oli vaja järgmiseks päevaks ära teha (tegelikult oli ka vaja ära teha). Minu väsinud sakslane ei tulnud kaasa ning kuna hülgepoeg on väga külalislahke ja ka ta isa, polnud ma ainus eestlane, kes oli linna pidutsema jäänud ning hiljem tema juures silmi puhata sai.

Läksime koos, neli eestlast ja kaks sakslast, N’i lemmikusse baari Lüneburgis, millest sai ka minu lemmik baar. Sisse astudes tekib kohe tunne nagu oleks teises ajastus, mida eriti võimendas hubases ruumis küünlavalguse mahe kuma. Seal sai ka TASUTA maapähkelid koorega! Küsides, et kuhu me koored peaksime viskama, vastati: ’’maha ’’. See ei olnud mingi nali. Eeskujuliku (kkhmkhm) eestlasena oli seda nii raske teha. Võttis ikka mitu peotäit koori kuni julgesin ise koori põrandale maha visata (enne lasin ikka, kas N’il või hülgepojal töö enda eest ära teha). Tunne, mis selline ebamoraalne käitumine kaasa tõi oli nii vabastav ning ma siiamaani igatsen seda tunnet, kus mingisugune suur ja raske koorem seljast langeb. Baaris tellisime veel grupi peale kaks suurt kannutäit õlut ja kaks pitsat ning nagu ikka läks jutustades aeg kui linnulennul.

Kui olime otsustanud, mis teed pidi koju (hülgepoja juurde) tagasi lähme, arvasime Carmeliga, et teeme oma esitlust hommikul. Koju jõudes pidimegi kohe magama minema, sest paari tunni pärast oli oodata äratuskella lärmi, millega algas uus päev, milles me feilisime oma esitlusega, saime kopra selga vahtida, nautida pommiähvardust väikelinnas, teatris käia Hamburgis (Carmel), sõita  160km/h ja sakslaste hurtsikus juua (Carmel), aga sellest kõigest järgmises osas, mis loodetavasti näeb ilmavalgust varsti 😀