Ma ei armasta sind enam ehk tagasi Hollandisse (3.osa)

Peale kahte nädalat töövestlustel käimist, end oma sõiduõpetaja ees lolliks tegemist, haigeks olemist ja Vanemuises linnarahvale esinemist oleks õige aeg taasmeenutada ning jagada neid päevi Hollandis.


2. päev ehk pühapäev

Ärkan kell seitse hommikul sosina peale üles ning unisena tuigerdan välisukse juurde, mille siis võtmetega kuidagi kinni saan. Tagasi voodis olles und ei saabunud ja seega otsustasin endale hommikusööki teha. Mingit hõivamata potti ma köögist ei leidnud ja seega sõin kuumas vees natuke ligunenud kaerahelbeid, mis mitte kusagilt otsast pudrumoodi välja ei näinud ega maitsenud. Korter oli ainult minu päralt ja seal siis ma oma muusika saatel taidlesingi kuni kella üheteistkümneni, mil lubasin Annale ta korterivõtmed tagasi viia. Kuigi mul oli OV-kaart alles (kohalik ühistranspordi kaart, millele laed raha peale ja siis saad kasutada seda igas linnas ning nende vahel rongidega sõitmisel) ostsin ma endale metroopeatuses 2x1h pileti, mis maksab kuus eurot. Nii on odavam, sest põhimõtteliselt sain ma suvalisest Rotterdami nurgast Haagi kesklinna kolme euroga ja siis hiljem sama piletit kasutades ka tagasi. Haagi rongijaamast Rotterdami rongijaama rongiga sõites on ainuüksi üksots üle viie euro. Enne reisi leidsin taas oma ipodi ülesse ja siis ma pühapäeval käisingi ringi nii Haagis, kuus aastat vanad mixid tuju hoidmas.

See laul kõlas mul kogu aeg kõrvus ning väga hästi kirjeldab mu tuju ja olekut Haagis:

Haagis elab mul hiinlane, kes oli üks mu parimaid sõpru seal. Vähemalt siis oli kui ma veel Hollandis elasin. Temaga olin ma seni ka kõige tihedamini suhelnud sealsetest sõpradest nüüd tagasi kodumaal olles. Kohe kui ma olin oma lennupiletid ostnud teatasin sellest talle. Kaks nädalat enne tulekut küsisin talt üle, et kas ta ikka on ka samal ajal seal. Paar päeva enne Hollandisse minekut mainisin, et pühapäeval olen Haagis, et saaks kokku või nii. Enam ta mulle ei vastanud. Pühapäeva hommikul enne Haagi minekut kirjutasin talle uuesti, et kas tal oleks aega minuga kokku saada, kasvõi näiteks ühiseks lõunaks. Paar tundi hiljem vastas ta, et ta ei saa kuna peab esseed kirjutama.

Metroos vajus mul suu lahti ning ütlesin kõva häälega: “Nagu päriselt vä!”, saateks moslemimeeste veidrad pilgud. Inimene, keda ma pidasin oma heaks sõbraks ja kellele ma olin mitu korda teatanud, et ma tulen Hollandisse, ei vaevunud minuga kohtuma tulla. Võib-olla on see rahvuste või isiksuste erinevus, aga kui tuleb näiteks Eestisse ainult nädalaks ajaks inimene, kellega olid mul viimased kaheksa kuud väga head suhted (vähemalt minu arvates), siis ma viskaks oma koolitööd ja muud kohustused aknast välja ning saaks nii ruttu kui võimalik temaga kokku, sest ma ei tea ju, kas ma teda enam kunagi näen. Ju siis ma ei olnud talle nii oluline kui tema mulle.

Sellest ebameeldivast üllatusest ei lasknud ma end heidutada kuna olin jõudnud oma lemmiklinna Hollandis. Kolme suurlinna seas on Haag mu lemmik kuna seal on kõik, mis minu jaoks iseloomustab ideaalset suurlinna: vanalinn, aga samas ka pilvelõhkujad, suured pargid, meri, rand ja rannapromenaadid ning toredad inimesed. Selle kirjelduse järgi võiks arvata, et mu ideaallinn oleks Tallinn, aga ei. Tallinnat ja Haagi ei hakka ma detailsemalt võrdlemagi, vähemalt praegu mitte. Peamine erinevus minu jaoks on õhkkond. Pealinnades on seda närvilisust tunda igal tänavanurgakesel, aga Haagis mitte, kuigi seal asuvad Hollandi valitsus, parlament, Rahvusvaheline Kohus ning isegi kuningas elab seal. Inimesed on palju rahulikumad ja sõbralikumad ehk chillimad. Võib-olla ongi väiksemates linnades selline teistsugune õhkkond nagu ka Eestis, kus näiteks Tartul ja Raplal on erinev linnaatmosfäär ja elu. Eesti linnadest oleks minu silmis Haagile kõige sarnasem Pärnu.

Tavaliselt sõitis metroo Haagi rongijaama (Den Haag Centraal), aga enam mitte. Nüüd on lõpppeatus millegi pärast Laan van NOI, kust ma lihtsalt suvaliselt hakkasin enda arust lääne loode põhja suunas liikuma. Kui mul on aega ja konkreetsed plaanid puuduvad, siis mulle meeldib niisama linnades kõndida ning jälgida ümbritsevat keskkonda. Mulle meeldib nii öelda meelega ära eksida ja siis kuidagi ikka õigesse lõpppunkti jõuda, saateks huvitavad kohtumised inimestega, arhitektuuri imetlused ning käesolevas hetkes elamine, kus on tunne, et miski enam paremaks minna ei saa, mille tõttu suunurgad tahest tahmata eiravad gravitatsiooni.

Oma pooleteisetunnise ja mõningate peatustega suvalistes parkides, mis oma rahu ja looduse poolest meenutavad kõnniteedega metsasi, jõudsin ma Põhjamere äärde. Nii kaugele kui silmad seletasid oli rannajoon paksult inimesi täis, meres mõned üksikud hulljulged. Õnnistasin oma jalgu ka merega, mis niipea inimesi oma jahedusega ujuma ei kutsu, saateks kohalike tõstetud kulmud. Korjasin rannalt karpe, mida ma olen seni igal sealsel rannakülastusel teinud, et neid kodus siis kuhugile suvalistessse kohtadesse sokutada mälestusi meenutama. Praegu vaatab näiteks mulle raamaturiiulilt vastu munakujuline karp, täidetud kilo Türgist Kleopatra rannast tassitud värviliste kividega, mida ma ükshaaval viis aastat tagasi lakkisin, et neil oleks ka nüüd siin seesama läige juures, mil tol päeval kui ma nad seal lõõmava päikese alt ja vahutava mere äärest korjasin.

Mööda promenaadi hakkasin tasapisi tagasi linna suunas kõndima, sattudes ühele tänavale, kuhu oli riputatud erinevate riikide lipud ning loomulikult ainuke lipp, mis neist tagurpidi oli, osutus kalli Eestimaa omaks. Tegelikult oli terve see rida, koos Portugali ja Prantsusmaaga tagurpidi, aga kedagi need lipud ei huvita. Tagasiteel sattusin jälle Rahupalee ette, mille ees Hiina turistid poosetasid oma uusimate tehnikavidinatega. Teele jäi ka üks söögikoht, mida muidu üks Haagis pesitsev lätlane kunagi soovitas, kust ma siis tellisingi endale porgandisõõriku hummuse ja päikesekuivatatud tomatitega ning matcha soja latte, mis oli isegi täitsa nauditav kõhutäide ilusal pühapäeval. Hiljem sain teada, et tegemist on suure ketiga, mille kohvikuid nägin ka Rotterdamis ja Amsterdamis. Nimi on Bagles&Beans, kus pakutavad taldrikumäärijad on orgaanilised, mahepõllundusest jne, mille eest võib seaduse järgi rohkem raha küsida, aga samas on nad ka kõhtu täitvad ja maitsemeeli paitavad.

Enne kui päris ära vajusin, jõudsin aasia supermarketist häid mochisi ka osta, mis on lihtsalt nii mõnusad. Jalad tuikasid valust, õlad kuumasid, sest mul õnnestus oma kuue tunnise jalutuskäiguga endale kodutupäevituse saada ning seega puhkasin mõnikümmend minutit ümbritsetud suurtest pilvelõhkujatest ja pannes paika teekonna Laan van NOIsse oma tühjaks saava telefoniga. Kuskil tund hiljem olin juba metroos trükkimas oma viimaste protsentidega Annale teavitust oma saabumiset. Ukse taga passisin mõned minutid kuna kella ei kuuldud ja ei jäänud muud üle kui helistada talle, et ma siis sisse saaks. Anna oli istunud ja joonud veini rõdul koos oma korterikaaslasega, kellega oli mul siis nii öelda ka esmane ametlik tutvumine.

Saanud oma väsinud jalad diivanile puhkama teatas Anna mulle, et ta tahab välja jalutama minna ning loomulikult olin ma ka sellega nõus, sest küll ma hiljem Eestis puhkan. Praegu välismaal sellisel sõnal tähendus puudub vähemalt minu jalgade jaoks, kes olid sel päeval juba 19km läbinud. Jalutasime lähedal asuva nii öelda kanali äärde. Võiks arvata, et kõik Hollandi linnad on täis kanaleid, mida mööda siis kohalikud oma paadikestega sõidavad, aga mitte Rotterdamis. Teise maailmasõja käigus pommitati linn täitsa maatasa ning kui linna hakati ülesehitama täideti kanalid ja ehitati uued tänavad peale. Seepärast on Rotterdam kõige uuenduslikum ja modernseim oma arhitektuuri poolest Hollandi linnade seast. Tänaval kanali poole kõndides tervitas Anna kohalikke hollandi keeles. Neid inimesi ta ei tundnud ning seepärast ta selgitas mulle sellisest kombest, mille mõni kohe rassistlikuks tembeldaks. Nimelt kui kohalik kõnnib tänaval ning näeb valget inimest, siis ta ütleb talle tere. Kui talle vastatakse terega hollandi keeles, saab inimene endale kinnituse, et tegemist on hollandlasega/kohalikuga. Kui vastuseks on “Hello!” või mingi omapärane ilme, siis on tegemist immigrandiga. Ning mina veel arvasin, et hollandlased on lihtsalt sõbralikud ja viiskad inimesed, kes tänaval üksteist tervitavad mitte ei testi minu rahvust ega päritolu…

Kanali ääres oli kõrvuti kaks linnupesa, mida me jälgisime tükk aega. Ühes pesas haudus oma mune uhke luik ja teises kantseldas must emalind oma väikseid armsalt häälitsevaid poegi. Musta linnu liigi nime ei tea kuna kohtumine selliste isenditega oli esmakordne ning Eesti veekogudes kohanud pole. Kanali äärest tulime koju kulli mängides kuna viisime lõpule selle, mis eile alustaud sai, ning vähemalt mina olin natukene bake like a cake.…. Kodus rääkis Anna mulle, kuidas ta üldse ei õppinud kuigi järgnevaks päevaks oli vaja palju teha ja siis passis oma tahvlis, samal ajal mina juba voodis unemaadele seilamas.


3. päev ehk esmaspäev

Algus sama, mis eelneval päeval. Ärkan ülesse, keeran ukse Anna järel kinni ja kobin tagasi voodisse proovides ebaõnnestunult uuesti magama jääda. Köögis hakkasin endale jälle vettinuid kaerahelbeid hommiksöögiks tegema muusika saatel, mis klappidest tuli kuni järsku tuleb kuri venelane, kes karjub midagi vene keeles, millest kuulsin ainult davai kui köögiuks suure pauguga kinni löödi. Vene keelt ma ei oska ja seega meie tutvus/suhe oligi selline jaheda võitu. Muidu pidi ta esmaspäeviti ka tööl olema, aga ma arvan, et ta kauples endale paar vaba hommikutundi, et siis 9.mail kodumaa paraadi vaadata, mida oli läbi seinte igasse tuppa kuulda. Oman nüüd väga omapärast mälestust ühest vetsus käigust saateks Venemaa hümn…

Tegin endale ostupäeva kuna enne Hollandisse minekut öeldi/ kirjutati mulle nagu mingile jõuluvanale, et palun too mulle mustad püksid Primarkist, kanepiõli ja kes teab mis ime asju veel. Õnneks olid kõik need samas piirkonnas saadaval, kus Anna elas, ja seega väga pikka ning kulukat retke ette võtma ei pidanud. Kodus kirjutasin mõnele klassikaaslasele, et kas neil oleks aega kokku saada lähipäevil. Peale eelnevat päeva hiinlases pettumist mõtlesin, et ei teata rohkem kellegile oma olekust Hollandis kuni üks jõudis mu Haagi pilti kommenteerida ning niisama ilma kohtumata enam ei saanud. Nii kohalik kui ka itaallanna olid nõus minuga juba sel õhtul kohtuma ning kaasa tuli ka üks mu kohalik geisõber, kelle peol sai ka aastavahetus vastuvõetud. Annaga leppisime kokku, et ta tuleb ka kella kaheksaks sinna butt plugiga (anaaltapp?) päkapiku juurde. Päriselt, selline kuju on Rotterdami kesklinnas olemas ning kohalikud kutsuvad seda nii, sest mingit muud moodi ei oska kirjeldada seda, mida see päkapikk oma käes seal hoiab.

Kodust lahkusin kuskil pool seitse, sest midagi seal teha ei olnud ning seega sain jälle mõnusalt jalutada üle Erasmuse silla, mis nagu Kaarsild Tartus, on Rotterdami sümbol. Kuju juurde jõudes nägin Kate’i, kes kohe minu juurde tormas ja tugevalt kallistas. Ta on väga jutukas inimene ning kui teel pitsakohta küsis mult, kuidas mul läinud on, ei jõudnud ma suud avadagi, sest kohe hakkas ta juba mingist muust asjast rääkima. Paari minutiga jõudsid ka teised järgi, millele järgnesid tugevad kallistused ja noomimised, et ma oma tulekust juba varem teada ei andnud. Restoranis või rohkem nagu pubis, kus pakutakse häid sööke, sõime pitsasi, jõime õlut ning lihtsalt olime. Ma väga ei rääkinud kuna mul on veider komme lasta inimesel oma jutt lõpetada enne kui ma oma vaated/ arvamused/ mõtted vestlusele lisan. Tihti juhtubki nii, et ma midagi jagada ei jõua, sest juba on uus teema võetud arutamiseks. Tegelikult väga hullu ei olnud, sest millest ikka mul neile rääkida? Sellest, kuidas paar esimest nädalat tagasi kodus olles olin ma sügavas masenduses? Tänan ei. Ma pigem olen vait ja naudin nende inimeste seltskonda, kellega mõned kuud tagasi tihedalt läbi käisin.

Peale pitsasi tekkis kellegil jäätise isu ning loomulikult teadis Kate kohta, kust saab häid gelatosi. Nii see pitsa koht, mille pitsasi itaallane kiitis, kui ka gelato putka asuvad sellest “siivutust” päkapikust mõnekümne meetri kaugusel. Beursis (nö Rotterdami ühistranspordi keskkohas, kus on ka palju ostuvõimalusi) meie teed lahknesid. Lulut (itaallane), Kate’i ja Lesliet lubasin kunagi tulevikus jälle külastada ning Kariemiga jäi kokkulepe, et paari päeva pärast näeme, sest tema ja Anna otsustasid reedel Amsterdami minna. Kuna ma olin ka sel ajal seal siis mõtlesingi, et oleks tore koos nendega, kes mind peamiselt veensidki tagasi tulema, veeta üks tore päev linnas, kus ma kedagi ei tundnud. Koju jõudes vajusin mina kohe voodisse loll naeratus näol ja hea tunne sees.


4.päev ehk teisipäev

Teisipäevaks oli mul plaanitud väljasõit Vlissingeni, mis peaks olema nagu selline väike rannalinn ja ma sain sealsesse ülikooli kõige esimesena sisse ehk ma oleks võinud seal oma järgnevad neli aastat veeta. Ilmateade näitas, et seal sajab vihma ning mul oli kergelt haiglane ka olla, otsustasin koos Annaga kooli minna, et siis seal arvutit kasutades tõlkida ja 2.osa ära trükkida. Koolis oli veider olla. Kariem nimetas seda oma eksi kodu külastamiseks, aga ma kirjeldaks seda üleüldse kui oma eksi nägemisena, sest siis meenuvad kõik need ilusad hetked, ühised tulevikuplaanid ja kõik mis juhtuma pidi. Samas meenusid ka kõik need pisarais näod, pettumused ja lahkuminek, mis tihti mõtteis läbi käib. Kuna Anna täpselt veel ei teadnud kauaks ta kooli jääb, läksin ma kesklinna tuigerdama. Seal pidasin ma paar tundi vastu, sest ka minul ja mu rahakotil on teatud piirid ostlemisega. Tagasi koolist haarasin Annalt võtmed ning läksin koju passima, sest magama ei jäänud ning muud ma teha ei osanud kui siis järgnevad neli tundi teha ristsõnu ja lugeda ohutu sõidu raamatut, mis seni oli mul veel Hollandis puutumata. Mingil hetkel kuulsin läbi avatud akna Anna häält ning läksin välja. Nii temal kui ka mul olid kõhud tühjad ja seega läksime kebabiputkasse, kust ostsime koju kaasa kebabisarnase saiarulli ilma selle lihata, ning nii see viimane päev minu endises Hollandi kodulinnas läbi ka sai.


Kuidas ma mingi brasiilia doktoriga Amsterdami kanali ääres jointi tegin- sellest juba järgmises osas, mis loodetavasti ilmub varsti. Seniks ilusaid ilmasi ja meeldejäävaid mälestusi suve hakul 🙂

Carmel

PS: Pilte ma näidata ei saa kuna mu telefon otsustas end pildituks jooksutada ja neid tuhandeid meenutusi oma mälestustest ma enam tagasi ei saa… 😦

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.