Ma ei armasta sind enam ehk tagasi Hollandisse (6.osa)

Kell kaheksa avanevad silmad ja aknast paistev soe päiksekiir toob naeratuse suule. Tuleb tegevusrohke päev. Teadsin, et Annal lõppeb töö kaheteistkümne ajal ning seega peaks ta Kariemiga kuskil ühe-kahe ajal Amsterdami jõudma. Enne nendega oma viimase õhtu veetmist Hollandis oli mul plaanis ära käia ka Leidenis, mida kõik olid kiitnud taevani.

Hommikusöögiks jälle maisihelbed jogurtiga, moosisai, tass cappuccinot ning nagu unelev kass peesitasin päikse käes. Vaatasin enda ümber einestajaid ja raputasin kerge muigega pead. Kuhu küll on maailm jõudnud? Kõik istusid küürus oma laua taga ja olid telefonides. Isegi need, kes istusid vastamisi oma sõbraga. Ma olin ainuke peale köögitööliste, kes suutis elada hetkes ilma seda kellegile jäädvustamata, sotsiaalmeedias jagamata, mingi lolli mänguga rüvetamata jne. Sellistel söömingutel oleks hea võimalus saada kellegiga tuttavaks, jagada oma kogemusi ja nõuandeid ning võib-olla isegi ühiseid plaane teha, aga kellega seal vestlust alustada kui kõigil on palju huvitavamad jutuajamised telefonidega? Ei osanud ma muud teha kui võtta endale veel üks cappuccino, keerata selg tehnikaorjadele ning näo vana kalli päikse ette.

Leidenit võiks nimetada Hollandi ülikoolinnaks kuna seal asub Hollandi vanim ülikool. Lisaks ülikooli asutustele on seal mõnede suurfirmade peakontorid, üks ammusest ajast ehitis künkal keset linna, mõned kirikud, vanalinn jne ehk täitsa nagu Hollandi Tartu. Minule andis Leiden rohkem Viljandi, Porvoo ja Tampere seguse linna tunde. Vanalinnas jalutades viisid mõned kohad mind mälestustesse, kus ma kõndisin Viljandis või Porvoos. Leideni ülikoolihooned aga meenutasid jälle Tamperet, kus ma viimati käisin küll 15 aastat tagasi ehk ma ei tea kust ma selle võrdluse välja võtsin. Tampere päevadest mäletan ainult seda, et mul jäi jalg jalgratta kodarate vahele ja siis mingid tänaval kõndivad hindud väänasid selle kuidagi välja. Korteris, kus me emaga ööbisime, oli Sai Baba pilt ning seda tüüpi ma millegi pärast väga kartsin, aga see selleks…

Kõndisin läbi elamurajooni, kus lapsed ratastel minust mööda kihutasid ja mingid kahtlased kujud silmi pilgutasid, aga õnnelikult jõudsin ma Sloterdijk’i rongijaama. Omale rongipiletit ostes tulid mingid kaks naist minu juurde ning üks pakkus oma piletit Haagi. Nimelt olevat ta valesti ostnud ja nüüd proovis ta seda kellegile teisele anda ning loomulikult ilma rahata. See oligi minu jaoks veider, sest mul oli varem ka midagi sarnast Hollandis juhtunud. Esimesel pühapäeval kui ma Haagis käisin tahtsin osta tagasisõiduks ühistranspordi piletit (see, mis kestab tund aega ja maksab kolm eurot) ning seal masina ees kohmitsedes tuli minu juurde üks naine, kes pakkus ka oma piletit mulle. Tal oli päevane rongipilet, mis kehtis üle Hollandi (see oli mingi paarikümne eurone pilet juba) ning kuna ta oli oma sõidud juba ära sõitnud pakkus ta oma kehtivat piletit kellegile teisele. Võtsin tema pileti lahkelt vastu ja olles õnnelik, et säästsin kolm eurot, istusin oma rongipiletiga metroo peale. Tol päeval olin ma üleüldsegi väga heas veidras tujus ning kui ma sellises seisundis olen, siis mu aju ei tööta väga hästi. Pool tundi hiljem kõndisin mööda treppe Rotterdami rongijaama metroopeatusest ülesse nii öelda turvaväravate poole, mille ees peab oma piletit vehkima, et läbi saada. Kui ma olin oma rongipileti taskust välja koukinud sain aru, et selle piletiga ma küll siit nüüd läbi ei saa. Turvaväraval minu ees helkisid punased tuled helkisid ning värava alt ei oleks ma ka kuidagi mahtunud roomama. Mingeid töötajaid ma seal ka ei näinud ja seega ei oskanud ma tol hetkel midagi muud teha kui sõita tagasi Haagi rongijaama. Tegelikult oleksin võinud sõita mõned peatused edasi sellisesse jaama, kus turvaväravaid poleks olnud, aga jah, minu aju ei töötanud korralikult. Kui ma Haagis oma rongipileti jälle selle lugeri vastu panin, siis kostus ka sealt imelik hääl ning oma segase ajuga viskasin selle pileti minema. Ostsin endale hoopis OV-kaardi (see üleriigiline ühistranspordi kaart, kuhu saab raha peale kanda), mis maksis seitse eurot ning tegelikult oli mul seda vaja ka. Selle asemel, et uuesti metrooga ja oma OV-kaardiga tagasi sõita, ostsin ma endale rongilpileti ning sõitsin hoopis rongiga koju ehk kui loll annab veel olla?

 

Leidenis ma lihtsalt jalutasin paar tundi vanalinnas, ronisin Leideni ringlinnuse otsa vaadet nautima, kuulasin muusikat, sõin Ben&Jerry jäätist kiriku ees jälgides uhke autoga kiriku juures parkivat preestrit ja noori teetöölisi nagu mingi pervert, tegin palju pilte, millest alles ei ole loomulikult midagi peale nende mille ma instagrami panin, ja lihtsalt nautisin neid hetki oma elus. Leiden on mõnus linnake küll oma rohkete kanalite, ilusa vanalinna ja väheste turistidega. Seal veedetud paari tunni jooksul nägin ma ainult mõnda üksikut turisti, aga Amsterdamis võib neid pooletoobiseid isegi rohkem kohata kui kohalikke. Kui kellegil on näiteks ümberistumine Schipoli lennujaamas ja aega palju, siis soovitaks küll võtta 15 minutiline rongisõit lennujaamast Leideni kesklinna. Mida ikka seal lennujaamas passida ja nii sama venivaid minuteid kokku lugeda. Pigem venitada jalgu ja jalutada Leidenis, sest rahulik Leiden annab parema pildi Hollandi kohalikust elust kui turismile üles ehitatud Amstredam.

Wifit oli seal raske leida ning seega läksin pool kaks rongile, sest seal on wifi enamasti olemas. Enne hostelist lahkumist küsisin Annalt facebookis: “Hei! Mis kella ajal te Amsterdami jõuate?”. Arvasin, et ta on paari tunni jooksul ikka vastanud, aga rongis oma sõnumeid uuendades näitas ikka, et ta pole minu teadet veel näinud. Igaks juhuks kirjutasin ka Kariemile, et äkki kui Anna ei näe, siis vähemalt tema näeb. Rongis sain ka teada, et mul oleks olnud järgmine päev väike esinemine Tartus ning tol hetkel olid mul süümepiinad, et olin nii paljudest tundidest puudunud enne suurt esinemist Vanemuises lihtsalt selle pärast, et mingit turisti Hollandis mängida. Amsterdami rongijaamas jalutasin igal pool, lootes, et äkki näen kusagil neid rõõmsaid nägusi, aga ei. Kuna ma olin plaaninud üle jäänud päeva nendega veeta, siis ei oskanud ma midagi muud teha kui tasapisi oma hostelivoodi suunas jalutada. Vabaduseväljakul istusin samale kivile, kus eelneval päevalgi, ning kogu aeg uuendasin oma facebooki sõnumeid, aga ei midagi. Kumbki polnud minu sõnumit näinud. Sama tegin ka Spui väljakul. Istusin morni näoga pingil samal ajal kui minu ümber kihas lõbus kirbuturu elu ja lootsin, et äkki nüüd on mulle vastatud midagigi. Läksin Albert Heinji. Ostsin endale mingeid rosinakukleid, vett, ühe smuuti ja ka siis Clif bar’i (hea energiabatoon mõnusa proteiini sisaldusega), mida olen näinud inimesi kiitmas ning kiidusõnu on need küll väärt. Järasin õnnetult oma energiabatooni seal samas poe ees, kus inimesed jälgisid mind veidra uudishimuga.

Kõndisin Westerkerki trammipeatusesse, istusin trammi peale ning sõitsin oma juba koduks saanud Bos en Lommeri linnaossa enam väga hoolimata, kas mulle on vastatud või ei. Hosteli ees tõmbasin mõned sigaretid, sest mul oli paha olla ning ma tahtsin, et mul oleks veelgi halvem. Minu veider enesepiinamise loogika… Ronisin redelit mööda ülesse oma narile ning seal kohe ka magama jäin. Kas see oli vähestest unetundidest eelneval ööl, Hollandis kõnnitud pikkadest vahemaadest või vaimsest väsimusest, aga ärkasin alles kell kuus õhtul, sest mingid uued inimesed olid tuppa tulnud. Tegemist oli neljaliikmelise hindu perega, kus figureerisid mees, tema vanemad ja siis ka ta naine. Ma pole päris kindel, kas pererollid olid seal sellised, aga võõrale narilt need nii vähemalt tundusid. Laamendada ja kõvasti  rääkida nad igatahes oskasid. Nad otsisid auke, kuhu oma telefonilaadijaid toppida, sest toa peale oli neid ainult neli ja loomulikult oli neil kõigil korraga vaja laadida. Peale uinakut oli mul enesetunne parem, seega loovutasin oma augu neile, et vaikse naise äiapapa saaks oma Samsungi laadida. Sõin oma rosinakuklit, lugesin  ohutu sõidu raamatut ning mõtlesin: kas ma tõesti veedan reede õhtu ehk oma viimase öö Amsterdamis mingit saia nosides ja liiklusreegleid lugedes? Kas ma tõesti tahan oma Hollandi reisi niimoodi lõpetada? Kas sellist elu ma olengi endale soovinud? Vastus kõikidele nendele küsimustele oli loomulikult ei. Vaatasin kuna järgmine tramm linna läheb (selline väga hea app on olemas, kus lisaks Amsterdami sõiduaegadele on ka ühistranspordiplaan), panin oma kodinad kokku ning teele ma asusin. Poest ostsin endale veel vett ning mõned Clif bar’id, et ka viimasel päeval oleks midagi süüa.

Trammipeatuses kõndis minu juurde mingi inimene (ma tema sugu ei suutnud välja selgitada, sest ta oli mõlemast nagu midagi), käekotis väike koerake värisemas ning hakkas minuga hollandi keeles rääkima. Meeldiva naeratuse saatel vastasin, et ma ei räägi kahjuks hollandi keelt. Selle peale vahtis ta mind ärritunud näoga, pritsis mõned tatipiisad suust ning jalutas edasi, koerake kotis niuksumas ja mina hämmeldunud lolli näoga peatuses seismas. Raeplatsis astusin trammist välja ning ega ma väga ei teadnudki, mida ma sinna otsima läksin. Teadsin ainult, et hostelis ma oma viimast ööd niisama mööda saata ei soovinud. Ühinesin suurte turistimassidega, mis kõik voolasid ühes voolus punaste laternate tänavale, kus ma siis nägin vaatepilti, mis siiamaani mul meelest ei lähe. Ühe väga eaka abielupaari meesesindaja lakkus üliaeglaselt jäätist, naisesindaja imes roosat piklikku pulgakommi ning nad mõlemad vahtisid seda siniselaterna naist (naine mehele omaste kehaosadega) tema akna ees, kes neile kutsuvalt vastu vaatas ja naeratas. Mõnele oleks see võib-olla jah erutav vaatepilt olnud, mida hiljem meenutada, aga mulle mitte. Siiamaani tekitab see külmavärinaid.

Eelneval päeval rääkis meie giid, et Spui väljaku lähedal asub restoran, kus saab parimaid friikartuleid (need hästi paksud ja suured, mida kutsutakse Belgia friikartuliteks) ja ka parim coffee shop. Kuna olin solvunud oma “sõprade” peale, siis mõtlesingi, et lähen ostan ühe jointi, tossan selle kuskil kanali ääres ära, siis komberdan friikaid ostma ning kuidagi kanepiuimas jõuan ka koju. Sellise eesmärgiga ma tuiasin Amsterdami kesklinnas ringi, sest kaarti ma kasutada ei tahtnud (oleks nagu mingi turist välja näinud ja ma olin liiga lahe selle jaoks) ning mul oli suva kõigest. Lõpuks peale mitmendat ringi seal ümbruskonnas leidsin coffee shopi ülesse ning jäin silmama selle aknal suurt silti, mis teatas, et siseneda saavad alles 21 aastased ja vanemad. Mina kui reeglitest üsna kinni pidaja ja kõigesse uskuja mõtlesingi, et see on kusagilt kõrgemalt märk mulle. Nüüd hiljem järele mõeldes ongi võib olla parem, et ma kusagil kanepiuimas üksinda mööda kanali ääri ei kolanud. Õliseid kartuleid ma ka ei leidnud seega läksin tagasi oma kallile Spui väljakule. Muidu see Hollandi parimate friikartulite koht asub siin.

Spui väljakul tossasin oma tavalisi sigarette ja kuulasin muusikat. Kuna mul oli masendav olla, siis lubasin endale ühe selle hea batooni, mille paar tundi tagasi ostsin. Järsku näen, et platsile ilmuvad nö kahtlased kujud ehk kodutud. Tuulavad seal prügikastides ja siis mööduvad minust, mulle midagi sõnades. Seekord ma küll ei öelnud, et vabandust, ma ei räägi hollandi keelt, vaid olin lihtsalt vait ja nosisin oma batooni edasi. Siis tuli üks neist sõbralikult minu juurde, vestis paar lauset ning paitas mu pead kuni järgnes oma kaaslasele. Kerges šokis ja hirmus tegin sääred sealt väljakult, mille käigus kukkus ka minu ülejäänud Clif bar tänavale. Merde

Üks tähelepanek: Hollandi kodutud ei ole mingit moodigi võrreldavad nende elu heidikutega, kes meil siin tänavatel kolavad, bussis haisevad jne. Nad olid puhtad, kasitud ja lihtsalt elu hammasrataste vahele jäänud inimesed, kes proovisid vastavalt oma võimetele elu elada. Võib-olla arvas paitada meeldiv kodutu, et olin nendega samas paadis, sest mul endal oli ka mu kodutu kampsun seljas ja kätte vahel nosisin mingit junni tühjal väljakul…

Väljakult põgenedes ja oma batoonikest taga nuttes mõtlesin, et äkki hüppaks korra sisse sinna iiri baari, kus ameeriklasega päev tagasi jõime, aga peale paitamisi ja lakkumisi oli mul kopp ees juba Amsterdamist ning sõitsin lihtsalt koju. Hosteli uksest sisse asudes nägin loomulikult esimesena brasiilast, aga kuna mul oli nii suva, siis lihtsalt tuiskasin reageerimata temast mööda.

Kuidas ma hingerahu kunstimuuseumist sain, oma viimaseid tunde Amsterdamis oma hingesugulasega veetsin ning mille pärast mu hollandi “sõbrad” küll minuga kokku ei saanud, sellest juba järgmises osas.

Advertisements