Külmad viinerid ja kuumad itaalia mehed ehk kuidas ma oma 21. sünnipäeva tähistasin (2. osa)

Vanaema: “Kuidas sul memuaaride kirjutamine edeneb?”
Mina: “Mis memuaarid?”
Vanaema: “No need reisikirjeldused, mis sul seal blogis on?”
Mina: “…”

Kui juba minu vanaema, kes ei oska arvutit kasutada ning veel vähem tuleb siia lehele, et näha, kas midagi uut on ilmunud, küsib, kas mingit uut juttu on oodata, on asi selge. 

Tuleb kirjutada need 21. eluaasta algused lõpule, sest praegu olen juba  22. aastane ning vahepeal on  juba palju juhtunud. 

 

Avan oma silmad hommikul päikeseküllases hostelitoas keset Milano kesklinna. Suunurgad tõusevad ülesse, sest ei oskaks kujutada ette paremat algust uuele aastale siin maamunal. Panen end kiirelt riidesse, et alustada oma sünnipäeva sisustamisega. Hostelis pidi juba hinna sees ka hommikusöök olema ja seega läksin otsima, kus kohast kõhutäidet saada. Jõudsin lõpuks omadega laudu täis ruumi, millest ühel oli kohvi, tee, piimad, müsli ja mõningad šokolaadisaiad. Söögiriistu, millega süüa, ja kruuse, millest hommikukohvi juua, ma kusagil enda lähedal ei näinud ning oma kartlikkuse tõttu ei julgenud ka kellegilt küsida. Seega võtsin paar šokolaadisaia ning läksin oma tuppa, kus ehtsa rotina nad ka kohe ära sõin.

Kurk kuivas, kõht korises ja kraanivesi maitses imelikult ehk nüüd oli kätte jõudnud aeg otsida ülesse see toidupood, millest vastuvõtutöötaja eelneval ööl rääkis. Pikad mustad püksid jalas ja paks pusa seljas astusin välja otse troopikasse. Itaalia on selles suhtes omamoodi riik. Kaks korda olen ma saanud seal käia ja mõlemal korral olen jõudnud alles öö pimeduses saades nii šoki ja halva esmamulje Itaaliast. Tänavad on mustad ja räpased, kahtlased inimesed kõnnivad vastu ning peab ette vaatama, et mõne junni või toidujäätme sisse ei astuks, sest prügikastidest lihtsalt voolab prügi välja. See eest hommikul ärkad nagu teises linnas. Päike paistab, teed on puhtad ning väikestes tänavaid ääristavates poodides elu käib ja sumiseb.

Esimesed päevased vaated Milanost

 

Supermarketist ostsin endale vett ja veel mingeid šokoloodisaiu, sest miks muretseda kaalu pärast. Oma ostlemise ja ümbruskonnaga tutvumisetuuri jooksul sain päris rõvedaks inimseks ja seega saabusin tagasi hostelisse, et oma edasist päevaplaani välja mõelda. Juuksed märjad duši all käimisest ja seljas viisaka preili seelik istusin oma voodis kuni järsku sisenes mu tuppa mingi mees. “Hello! My name is Paul. I’m from Philipines.” “Hi. I’m Paula from Estonia” vastasin talle kõhklevalt. “Oh, you’re from Australia. Do you live in Sydney?” Kuna ma ei tahtnud hakata talle seletama Eestist ja selle asukohast, siis lihtsalt läksin kaasa tema jutuga ning ajasin mingit umbluud talle. Tegemist oli ühe hosteli koristajaga, kes samal ajal minuga rääkides vetsupotti nühkis. Kui saabus juba teine kahtlase naeratusega filipiinimees nimega Paulo, teadsin, et on aeg lahkuda hostelist ja Milanot avastama minna.

Jalutasin Milano kesklinna poole ning esimest korda elus sain tunda seda tunnet, et liiklus jääb minu pärast seisma. Ootasin oma punase mehikesega tee ületamise korda kuni auto, millel oli eesõigus, jäi seisma ning mees selle sees meeldiva naeratuse saatel viibutas oma kätt, et ma teed ületaks, saateks teiste autode tuututamised. Tunne oli meeldiv ning tahest tahtmata tuli naeratus näole.

Ma ei tea, kuidas välismaal reisjana käituma peaks. Kui ma käin reisimas, siis proovin võimalikult vähe näida välja nagu mingi turist. Oma linnakaarti haaran kotist väga harva ning enamiku aja jalutan lihtsalt ringi kuni jõuan lõpuks omadega nö vaatamisväärse kohani, millele korra heidan pilgu ja siis liigun edasi. Minu jaoks on huvitavam jälgida kohalikke ja vaadata tavaliste majade arhitektuuri saateks meelepärane muusika. Tekib tunne nagu oleks filmis.

 

Keskpäeva paiku jõudsin Milano kesklinna nö rikkamasse osasse ning issand jumal! Tänavad olid täitunud erinevas vanustes ilusate itaalia meestega, kellel seljas hästi istuvad nende keha järgi õmmeldud ülikonnad, suundumas oma lõunale. Silm puhkas ja tundsin kuidas sülg jooksis, sest ausalt öeldes pole paremat vaatepilt kui kenad mehed ilusates ülikondades. Kerges itaalia meeste ja kõrgmoepoodide lummuses jalutades, leidsin end uhkest passaažist, mis oli täidetud turistimassiga. Sel ajal kui imetlesin klaaslage jõudis mingi mees Ugandast mulle lõngapaela ümber käe siduda, mille eest ka kahte eurot nõudis. Kuna ma ei tahtnud seda niidijuppi endale ja ka veel selle eest maksta, siis proovisin viisakaks jääda (minu suurim viga on see, et mis iganes endale kahjulikus olukorras ma olen, proovin ikka viisakas olla nagu teada eelnevatest lugudest) ning ütlesin talle, et sularaha pole. Õnneks paelamees jättis mu rahule, aga midagi ta mulle sõnas keeles, millest aru ei saanud. Tol hetkel lootsin, et peaasi halba õnne ei soovi.

Selle aja jooksul mil ma lõngatüübiga tegelesin jõudsid värvilistes kostüümides mehed koos lippudega täita passaaži keskosa ning trummilöökide saatel hakkasid lipud lendama. Raske oli jälgida kuna terve see turistimass mu ees blokeeris vaadet oma telefonidega ning mul endal ei jäänud ka muud üle kui käsi pikka tõsta ja filmida, et siis niimoodi näha seda, mis minust kümne meetri kaugusel toimus. See on naljakas, kuhu inimkond on jõudnud. Maailma vaadatakse läbi ekraani ja filtritega. Ilma selleta tundub kõik nii mahe ja tavaline. Eks fotograafia areng on süüdi turismi ja vaatamisväärsuste tekkes. Enne fotograafia teket olid reisikirjeldused nagu mingid fantaasialood. Paar sada aastat tagasi tavaline keskklassi esindaja ei teadnud, kes/mis asi on kaamel ja missugune see püramiid on. Tänu fotograafia arenguga on ka nüüd tekkinud vaatamisväärsused, mida inimesed käivad vaatamas, et siis sellest teha pilti. Kuna tarbijaühiskonnas ongi vajadus omada, siis nende fotodega omataksegi tükki sellest vaatamisväärsusest. Tegelikult pole ju vaja üldsegi neid pildistada, sest terve internet on täis professionaalide või vähemalt nende tasemel tehtud pilte, mille tasemini tavalise turisti oma ei küündi. Olgu. Kibestunud fotograaf ja väärtusetu loomeinimene proovib nüüd vait olla ja jätkab 22. aastane Carmel, kes proovib meenutada oma eelmise aasta sünnipäevaseiklusi.

 

Pika peale tüütas see lipuviskamine ära ning liikusin valguse poole kuni leidsin end Milano toomkiriku eest koos lendavate rottidega (loe tuvid) ja enekaid (loe selfie) tegevate inimestega. Ei saanud ma teistest halvem olla ja tegin endast ka autoportree, mida kellegi teise peale minu silmad kunagi ei näe. Olin lugenud, et toomkiriku otsas asub vaateplatvorm ilusa vaatega linnale, aga kuna ukse ees pilte klõpsutav saba oli liiga pikk minusuguse mitte kannatliku inimese jaoks, läksin hoopis shoppama, sest seda ma oskan kõige paremini. Kuidagi peab ju ka oma panuse andma tarbijaühiskonda ning kaasa võetud riietest ei kõnetanud miski mind piisavalt, et oma 21. sünnipäeva nendes veeta.

Sain vanast heast H&Mist endale odava särgi ja uued päikseprillid, sest vanad õnnestus mul Mango riietusruumis katki istuda, ning jalutasin tagasi hostelisse puhkama, kaaslaseks sünnipäeva frappucino. Hostelis tänasin virtuaalselt õnnitlejaid, pikutasin ja sõnasin paar viisakusväljendit toakaaslasega, kes oli päeva jooksul välja ilmunud. Õhtul panin oma uue pluusi selga ja asusin õhtuhämaruses linna avastama.

Jalutada mööda ajalugu täis tänavaid, kuulata head muusikat, jälgida pargis jooksjaid ja triumfikaare ees kätega vehkivat paari vaidlemas ning pistaatsia gelatot nautida Milano pilvelõhkujate all – selline oli minu 21. sünnipäeva õhtu üksi Milanos ning mul oli väga hea meel, et see niimoodi möödus. Ma olin õnnelik ning sain aru mis on elu mõte. Elu mõte on süüa, juua ja rõõmu tunda ning oh kuidas ma seda Itaalias kogeda sain.

Kuidas ma kogemata valele rongile istusin ning Alpide jalamile sattusin- sellest juba järgmises osas, mille kirjutamisele kulub vähem kui kaks aastat..

Lõpetuseks laul, mis meenutab igat hetke 21. aastase Carmeli ajast Itaalias.

 

 

 

 

Advertisements

Külmad viinerid ja kuumad itaalia mehed ehk kuidas ma oma 21. sünnipäeva tähistasin (1. osa)

Nagu teada, siis mulle ei meeldi oma sünnipäeva tähistada või vähemalt sel ajal kodus olla. Ma tahan olla kusagil mujal, eemal kõigest tuttavast ja kogeda midagi uut, sest ainult nii saan kätte tunde, et peaks veel ühe aasta siin maamunal veetma. Ma tean, et olen väga veider inimene, kes enne oma isiklikku aastavahetust hakkab mõtlema ja analüüsima seda, mis viimase aasta jooksul juhtunud ja toimunud on. Sel eluaasta täitumise puhul tahtsin kohe eriti põgeneda kuna 5. septembril sai leping ja töö laeval läbi ning ma ei olnud valmis kohe kunstitudengi ja ülikoolilinna ellu sukelduma. Mul oli vaja mingit vahepealset ettevalmistusaega ning seepärast läksingi ma Itaaliasse.

Enne kui ma alustasin oma viimast vahetust laeval mõtlesin, et ma ei lähe kuhugi kuna kool hakkas 4. septembrist ja mina saan alles viiendal laevalt maha. Kui ma tahaks kuhugi minna, siis ma peaksin terve nädala puuduma koolist ning reisile minema otsekohe, sest oma sünnipäeva ainult bussides ja lennukites ka päris veeta ei taha. Pole ikka piisavalt suur vaheldus minu jaoks. Peale pikka mõtlemist ütlesin persse kah koolile ja oma kohustustele ning ostsin viimasel hetkel endale lennupiletid Milanosse ja tagasi.


Viies september algas kell seitse hommikul viimased kaks nädalad koduks olnud kajutis. Silmad olid paistes ja pea käis ringi, sest öösel oli möllanud tugev tuul merel ning ma olen kerge merehaigeks jääma. Mul oli veider tunne, nimelt selline kus tead, et sinuga juhtub varsti midagi halba. Tolle nädala horoskoopi lugedes (kerge meelelahutuse mõttes mitte et ma seda sada protsenti tõe pähe võtan) hakkasin just eriti igale asjale haiglaslikult tähendust otsima ja mõtestama.

Algavat nädalat iseloomustab ülempreestrinna. Sind ootab ees põnev aeg, kus kasutad eelkõige oma tunnetust ja intuitsiooni, et teha õigeid valikuid. Õpid paremini tundma oma hinge sügavusi ja tunned tugevat tõmmet müstika ja vaimsete teemade vastu. Puutud kokku ka sarnaste huvidega inimesega, kellega saad mõtteid ja kogemusi vahetada. Kindlasti tasub ka tähele panna märke, mida universum sulle saadab.

Esimeseks märgiks oli see, et ma ei saanud lahti lukustatud kappi, kus sees olid mu tööriided ja ka kohver asjadega. Õnneks peale pikka punnitamist avas võti luku ja ma ei pidanud oma pidzaamades klientidele hommikul naeratama ja viinapudelit müüma. Lisaks sellele jõudsin ma oma pead mitu korda igale poole lüüa, uksega vastu nina saada ja näppe plaasterda, sest küll oli ühel pöidlal küüs natuke lahti tulnud ja teisel lõikehaavad oma kassa koristamisest. Töökaaslane ütles mulle ka, et kui mul on selline veider tunne, siis ma pigem ei peaks minema. Mõni võib öelda, et mul oli lihtsalt väike reisiärevus ning kujutan endale kõike ette, aga varem on sarnane kogemus enne reisi mul juba olnud, mis ei lõppend nii hästi nagu oleks võinud. Nimelt seitse aastat tagasi Iisraeli reisilt naasin ma ilma emata, sest tema pidi jääma haiglasse oma eluohtlikku trombi lahustama. Enne seda oli ka igasugu märke alates sellest, kuidas päev enne reisi oli minu toa sein märg, sest toru oli lõhkenud ning minu toa all asuvas keldris ujutas kuni selleni, et Tallinnas meie öömaja kohalik kass kuses kõigi kingad täis.

Kuna mul olid piletid ostetud ning kõigile juba suure suuga räägitud, et lähen Itaaliasse, siis oleks ikka väga narr olnud kõigest loobuda lihtsalt ühe veidra tunde pärast. Kui tööpäev oli läbi saanud, siis kihutasin bussiga Tartusse, et kohver maha panna ja seljakott algavaks seikluseks täis pakkida. Bussis tegin endale ka esimest korda igaks juhuks tervisekindlustuse, sest pigem karta kui kahetseda. Eriti kui veel veider tunne on. Bussijaamast sõitsin taksoga kiirelt koju, viskasin kohvri maha, lugesin ema jäetud sünnipäevakaarti ja sõin oma õe sünnipäevast ülejäänud jääke, sest minu külmikus olid ainult hallitavad köögiviljad, mis lihtsalt ajasid südame pahaks. Kiirelt kõmpisin mäest ülesse vanaema juurde, kus printisin endale tervisekindlustuse välja, tühjendasin vanaema külmikut enda kõhtu ning jooksin tühja seljakotiga minema, et seda järgnevate paarikümne minutiga ees ootavaks reisiks täita. Kott koos ning kaks tundi hiljem olin jälle bussis vuramas Tallinn-Tartu maanteel.

Sõidu Tallinnasse veetsin esimest Tasujate filmi vaadates, et mitte mõelda mind eesootavatest seiklustest, aga seda oli raske teha muretseva isa pärast, kes ei saanud aru sellest, et ma ei ole endale ühtegi ööbimispaika bronneerinud ega ka sellest, et mul ei ole aimugi, kuidas Bergamo lennujaamast Milanosse saada. Tegelikult olin ma uurinud küll, aga bronneerinud mitte, et jätta teatud vabadust oma reisiplaani. Lisaks sellele teadsin, et mul on enne lendu aega, mida saaks kasutada efektiivselt reisi jaoks. Lennujaamas maha minnes soovis bussikaaslane mulle ka head reisi, mis tegi südame soojaks ja vähendas natuke mu ärevust.

Kuna mul oli kaks tundi aega lennuni ja check-in juba tehtud, siis ei näinud ma mingit põhjust passida niisama lennujaamas ja oodata. Lisaks sellele olin ma mõningad vajalikud esemed nagu näiteks rätiku maha unustanud ja seega mõtlesin minna Ülemistesse ostlema. Helistasin vanaemale, kuna olin tema eelnevat kõnet ignoreerinud ning samal ajal kui temaga rääkisin tuli ka number kaks buss, mille peale ka kobisin ja pileti maksin. Samal ajal kui veel vestlesin sain aru, et olin istunud valele bussile, sest kesklinna asemel leidsin end sellest aina kaugenemast. Ennast kirudes astusin bussilt maha ja hakkasin tagasi mööda Tartu maanteed lennujaama poole kõndima. Nii palju siis minu lennueelsest ostuleevendusest. Lennujaamas istusin itaallaste vahel, kellest üks eakam paar arvas, et ma olen teel koju, sest minuga alustati vestlust itaalia keeles. End inglise keeles vabandades oma puuduliku itaalia keele pärast küsis härra mult perfektselt arusaadavas keeles, et ega mind ei häiri nende koti koht minu oma kõrval..

Esimene lennureis Ryanair’iga möödus kahe mehe vahel istudes ja oma muusika saatel tukkudes. See lennureis oli minu jaoks väga veider, sest ma ei ole kunagi lennanud lennukiga, kus pilvede vahel hõljudes hakkab üks itaalia mees itaalia keeles mikrofonisse karjuma, et kuulutada kogu seal olijatele loteriipiletite müügist. Taevas ei tulnud appi ning ma sain miniinfarkti kui oma mõnusast uinakust selle pärast üles ärkasin koos mõnede imikutega, kes kohe oma paha meelt näitasid välja.

Bergamo lennujaama jõudsin kohaliku aja järgi kell kaksteist. Sealt kobisin Milano bussi peale, mis oli täidetud teiste uniste backpackeritega. Sõit möödus mul Itaalia autobahn’i imetledes ja ema tehtud külmasi viineneripirukaid nosides. Nendest mõtlemine toob juba külmavärinad, sest elu sees ei taha ma viinereid enam süüa. Öösel kell pool kaks Milano keskrongijaama juures bussist maha astudes sain kerge šoki, sest kõik minu ümber tundus nii räämas, must ja kole. Seda tunnet ei leevendanud ka kodutud pagulased, kes rongijaama erinevates orvades magasid ja elutsesid. Klapid peas, asusin oma rongijaama hostelit otsima, millel nimeks Koala Hostel. Seal maksin 50 eurot kahe öö eest ainult naised toa eest, kus ma ka esimese öö sain üksi olla. Laes propellertavat ventilaatorit jälgides sain aru, et täna ongi üks aasta jälle mu elus läbi ning suunurgad tõusid ülesse, sest teadsin, et uue aasta algus on juba palju lubav.

Kuidas ma veetsin oma 21. sünnipäeva Milanos ning, mis minuga seal juhtus, sellest juba varsti.