Nädal Saksamaal ehk elu hülgepojaga (6.osa)

Peale kahe tunnisest uinakust ülesärkamist teatab I mulle, et magab veel ühe tunni. Mina seda ei suutnud ning seega hakkasin esitluse jaoks infot ja pilte otsima. Esitluse, mille me nelja tunni jooksul nelja inimesega kokku tegime, ei tulnud ideaalne, aga antud olukorras tuli sellega leppida.

Kuna meie esitlus oli alles neljanda tunni ajal, saime seda natuke õpetaja abiga lihvida ning väiksematele nende lauseid õpetada. 10.45 saabus see hetk kui me pidime klassi ette minema ja oma vigase saksa keelega saksa keelset esitlust Eesti kohta esitama. Kuna õpetaja, kelle tundi me tungisime polnud eestlaste invasioonist teadlik, saime viis lisaminutit juurde, et ukse taga närveldada. Lõpuks, kui saime klassi ette, tuli välja, et häält polnud, ning kuna me tundsime väga vajadust näidata sakslastele videosi laulu-ja tantsupeost, läks õpetaja kõlareid otsima. Samal ajal, kui õpetaja kulutas liiga palju aega kõlarite otsimiseks, seisid lollid eestlased klassi ees sakslastele vahtimiseks kuni mees saabus kõlaritega.

Esitlus läbi, lahkusime klassist nii ruttu kui võimalik. Teised olid õnnelikud, et vähemalt nüüdseks oli see rõve osa möödas, aga mina olin šokiseisundis, sest esitlus läks veel hullemini kui ma oleks eales osanud arvata… Mina peedistusin klassi ees (läksin näost punakas-lillakaks), unustasin suurema osa oma tekstist ja ei osanud enam isegi kahekohalisi arve öelda. Kohalikud õpilased küsisid küsimusi, aga kuna eestlaste keele oskus oli nii halb, pidi meiega kaasas olnud õpetaja küsimustele ise vastama.

Plaani järgi pidime minema oma sakslaste tundi, aga kuna mul oli vaja sukkpükse osta ning samas midagi paremat leida ja selga panna kui kohvris kortsu läinud matusekleit, läksin ma koos KLga linna. Raha oli vähe alles, mingi 30 euri, ning  kooli poolt lubatud “õppereisi toetust” meile veel ei antud, pidin leppima 10 euroste H&Mi lootsikutega (vanad lootsikud, millega sai ka Riias tatsatud olid kämiskõlbmatud juba Riiaski) ning supermarketist ostetud sukkpükstega. Linnast tagasi tulles, ikka veel šokiseisus, kuulsime erinevaid sireene, nende helisemise põhjuseid tol hetkel teadmata. Sööklas eestlasega rääkides, kes ka meie juures ööbis, sain teada, et Lüneburgi linnale on tehtud pommiähvardus, mille kohta ma koduteel hülgepojalt täpsemalt küsisin. Kuna sain teada, et linnast välja sõitmiseni oli veel kaua aega, küsisin oma sakslaselt võimalust korraks koju minna, et riideid vahetada. Põhjamaalase jaoks oli ilm liiga soe, et teksastega ringi uimerdada pluss oli õhtul veel teatrisse minek, kus teadavasti peab viisakas välja  nägema.

Riided vahetatud ning tagasiteel kooli, rääkis hülgepoeg pommiähvardustest ja Lüneburgist. Kui eestlaste jaoks oli olukord hirmutav, siis kohalike jaoks tavaline nähtus, mida juhtub neil aastas tavaliselt 4 korda. Koolis saime me õpetajalt ka oma kooli poolt raha kätte ning olin veits pahane, et seda mõned tunnid varem kätte ei saanud, sest siis oleks saanud endale midagi viisakamat selga panna (õhtul ikkagi teatrisse minek ju) kui kohvris kortsu läinud riided. Kooli juurest sõitsime pooltundi linnaliini bussiga, mis oli nii täis, et pidin terve aja seisma ning hoidma tasakaalu, et kellelegi otsa ei kukuks. Teel olevaid silte nähes kirjaga Neuhaus- Elbe läksin natuke elevile. Nimelt minu vanaema on sündinud Lüneburgis ning oma esimesed eluaastad elas ta Neuhaus-Elbes kuni pidi koos ema ja õega Eestisse tulema, et siis venelased saaks neid Siberisse küüditada, mida õnneks ei juhtunud. Meie sihtkohaks oli aga vanaema kodukohast 20km eemal asuv bio-midagi-keskus. Seal üks tädi jälle rääkis loomadest ja taimedest jne, aga mina ei kuulanud eriti kuna puhkasin taburetil bussist seismisest kangeks jäänud jalgu. Liigesehaige asi noh.

Saime näha ka suurtes akvaariumites kalu, mida eesti kalamehed jõest või järvest või kes teab millisest lombist püüavad ning lõpuks saabus see hetk, mida me kõik oodanud olime, näha lähedalt elusat kobrast. Pimedas koopataolises ruumis pidime pettuma, sest kobras tukkus ja seega saime ainult tema selga imetleda. Oma vabat aega veetsime torni otsas Elbe jõge vahtides, all kastanitega mängides, ja lauldes

“I said a hip hop the hippie the hippie to the hip hip hop, a you dont stop the rock it to the bang bang”

 

Lüneburgi tagasi jõudes läksime me neljakesi kohe Hamburgi edasi. Rongisõidu ajal magamisest ei tulnud midagi välja ning siis mängisime mingit aju sassi ajavat mängu, kus kahele esimsele küsimusele oli sama vastus, aga kolmanadale teine (parim mängureeglite seletus eales!). Sõidu ajal jõudsid sakslased ka meie riietust kommenteerida, mis nende arvates oli liiga pidulik teatri jaoks. Seega pidimegi neile eestlaste teatrikombeid seletama, mille peale nemad ütlesid, et Saksamaal käiakse teatris casual attire ehk tavariietega nagu teksased jne. Rongijaamast metro peale ja sellega siis ägedasse St.Pauli piirkonda või linnaossa.  Tegemist on sellise mõnusa kunstiinimeste rajooniga, kus kohvikutes istuvad inimesed ning räägivad võõraste inimestega juttu endal lai naeratus näol. Asi, mida Eestis iga päev ei kohta.

Saime kokku N’i vennaga, kes meid oma väikse autoga teatrisse viis. Teatris sain jälle üllatuse osaliseks kuna tõesti olin ma oma 4.95e maksnud (ei olnud alekaga ostetud) H&M’i seeliku ja New Yorkerist ostetud topiga üks kõige nö pidulikumalt riides inimene ning samas ka üks noorimaid, sest keskmine vanus oli üle 40.

Etendust oli raske jälgida kuna:

  1. nagu juba teada pole minu saksa keele oskus hea
  2. ma olin ainult mingi poolteist tundi maganud sel päeval ning kui peab istuma pimedas soojas ruumis, kus ümberringi kõneldakse saksa keeles ehk keeles, mille kuulamine teeb mu uniseks, siis oli mul väga raske oma silmi avatuna hoida.

Terve poolteist tundi, mis etendus kestis, ma põhiliselt püüdsin kõigest väest oma silmi lahti hoida, aga siis korraks sulgesin nad ja ärkasin mõni minut hiljem ülesse kuna tundsin ennast mingile poole vajumast. Peale etenduse lõppu oli nii mõnus minna välja külma värske õhu kätte, kus ma proovisin küll mingeid pilte teha, aga väsinud silmad ja värisevad käed pole just kõige parem kombinatsioon ning seega häid pilte ilusast õhtust ei tulnud. Pressinud end viiekesi väikesesse autosse, hakkasime Hamburgi punaste laternate tänavale sõitama. Mööda väikest tänavat sõites kukkub järsku oma rattaga kapoti peale natuke kodutu välimusega meesterahvas, aga kui N’i vend hakkas selle mehega sõbralikult rääkima saime aru, et tegemist oli nende isaga, kes oli veel oma etenduseriietes. Juhatused, kuidas punaste laternate tänavale saada, kätte saadud, sõitsime edasi, jättes nende isa keset tänavat kohmitsema. Tegemist oli nö hullu vennaga ning seega sõitsime mingil hetkel vastassuunavööndis saateks vastu tulevate autode signaalid. Kuna oli aega vähe, ei jalutanud me punaste laternate tänaval, vaid lihtsalt sõitsime läbi ja makkist tuli samal ajal ABBA “Dancing queen”. Sobivamat laulu poleks olnudki …

Kui me olime kuskil tanklast endale õlut ostnud suubusime edasi Lüneburgi poole. Erinevus Eesti maantee ja Saksamaa maantee vahel oli tuntav. Polnud mingeid auke ning sõita oli lausa nii mõnus, et jäin korraks magama. Lühikesest uinakust üles ärgates vaatasin korra spidomeetrit ning uni kadus kohe ära, sest see näitas 160km/h. Pole täpselt kursis Saksamaa liiklusreeglitega, aga selline kiirus pole vist isegi selliste teedega okei.

Lüneburgis autost välja ronides oli kuulda sireene ja ruuporist kõlavaid käsklusi. Hülgepoeg teatas, et umbes 2000 inimest on kesklinnast evakueeritud ja mõned ööbivad nende koolis ning seega oli olemas võimalus, et järgmisel päeval meil kooli ei ole. Oma pudelitega liikusime edasi nende nö majakesse, mis paiknes suvilarajoonis. Tegemist oli meie mõistes kuuriga, kus elektri puuduse tõttu täitsid ruumi valgusega küünlad ning sooja saamiseks pidi end tekkidega katma. Seinad olid kaetud erinevate posteritega ning väikesest ukseavasusest oli kuidagimoodi kolm diivanit sisse taritud. Koha legend oli selline, et kunagi olid hülgepoja ja N’i vanemad vennad selle koha leidnud ja siis seda kasutanud oma peopaigana või siis niisama sõpradega koos olemiseks. Kuna vennad said suureks ning kolisid minema, said koha omanikeks meie sakslased ning peale neid pärandub kuurike edasi nende noorematele vendadele. See legend oli veits pikem ja sisukam, aga kuna ma olin väsinud ja näppisin samal ajal dinosaurust (tegemist oli plastikust mänguasjaga), läks jutt ühest kõrvast sisse ning teisest välja.

Tagasiteel koju möödusime mingist teelõigust, kus tehti kaevetöid ning autode ohutuseks oli sinna pandud kollane vilkuv tuluke, mille hülgepoeg ära kiskus. Ta mõtles, et võtab selle koju kaasa ja paneb oma tuppa rippuma, aga kui mõistis, et see ei lõpeta vilkumist, viskas ta selle kellegi aeda, kus see võib-olla siiamaani vilgub. Kodus ütles ta, et ei pea temaga esimeseks tunniks kooli kaasa tulema, kuna ma juba tegin esitluse ära, ning seega võisin kauem magada.

Viimane päev sakslastega oli suhteliselt sündmuste vaene ning päeva tipphetkeks osutus kusagil ohtlikul kriidikaljul istumine, aga sellest nagu ikka juba järgmises pildivaeses osas.

 

Advertisements

Nädal Saksamaal ehk elu hülgepojaga (3.osa)

Pühapäevad on mõeldud puhkamiseks ning seega sain kell kaksteist süüa hommikusöögiks hülgepoja tehtud imehäid pannkooke (mulle pole vist keegi teine peale vanaema ja ema pannkooke teinudki…) ning kahjuks peab tunnistama, et tema taina praadimise oskused on paremad kui minu omad. Tund aega hiljem läksime kolmekesi (mina, hülgepoeg ja N eestlane KL) raudteejaama teisi ootama, et koos soodsamalt Hamburgi sõita.

Viie inimese grupipileti soodsuse tõttu pidime rongijaamas ühe teise sakslase ja tema eestlasega kokku saama, aga kuna minu tüübi telefoniaku andis otsad ning eestlase telefon oli katki, ei jäänud muud üle kui sõita kolmekesi viie inimese piletiga Hamburgi. Tuttavast rongijaamst väljudes ning kaks päeva tagasi linna nüüd päevavalguses nähes leidsime ennast Starbucks’ist liiga kalleid ja üle hinnatud jooke ostmas. Metrooga (U-Bahn või S-Bahn ega vahet ei ole, sest kui sõidab maa all nimetatakse U-Bahniks, aga kui maa peal, siis S-Bahniks) sõitsime mõned peatused ning siis avanes Elbe jõe mingile kanalile ja temas sõitvatele laevadele ilus vaade.

Meie sihtkohaks oli Hamburgi Dungeon, kus, nagu ka Londoni omas, jutustatakse linnaajalugu ajastule vastavalt  riides näitlejatega. Lõpuks jõudis sinna ka vihane paar, kellega pidime rongijaamas kokku saama ning ka nemad olid ostnud grupipileti, aga kallima kui meie. Poolteist tundi enne sulgemist läksime  kohalikku turismiväärtusesse sisse ning minu jaoks tundus see rohkem naljakamana kui õudsena (eelmisel päeval olid kõik hoiatanud, et see on õudne ja hirmus koht, aga millegi pärast nägin enda ümber rohkem naerusuil kui hirmust kangeid nägusi). Jäin alati rivi lõppu ehk viimaseks ruumist lahkujaks, lootes, et keegi kargab kusagilt välja, aga seda kahjuks ei juhtunud… Kindlasti oleks see olnud huvitavam kui mu saksa keele oskus parem oleks, aga kuna ei olnud, siis jäin pimedates tubades ringi kolades uniseks. Lõpus oli veel veega pritsimist ja kõrgelt alla laskumist, aga kahjuks ei saanud piletihinna eest (23 eurot täiskasvanu vist) sellist elamust/kogemust, mida oleks lootnud piletit ostes. Kuna sakslane oli eelnevad päevad minu eest maksnud, ostsin seekord ise pileti. Alguses punnis vastu, aga lõpuks andis järele (tegelikult oli tal hea meel, et ei pidanud maksma või ma vähemalt arvan nii).

Kuna meie kolmekesi ei tahtnud minna 18 euri maksvale paadisõidule, kõndisime metroopeatusesse, et sõita metrooga raekojaplatsi lähedusse (saime kasutada seda sama 5 inimese grupipiletit ka siin).Teel sinna avanes jälle ilus vaade laevadele ning sai tutvuda ka kodutute igapäevaste tegevustega. Paljud sarnases olukorras inimesed müüvad Hamburgi tänavatel ajakirju, mille ostusummast mõni sent ka nende taskusse kukub.

Kanali äärses restoranis lõunat süües (kell oli tegelikult juba seitse läbi) ja sukelduja seiklusi vaadates möödus tund kuni otsustasime tagasi Lüneburgi sõita. Lüneburgi rongijaamas/bussijaamas võtsime takso, sest vihma sadas nii hullult ning me suhkrust tehtud, ja sõitsime N koju, et tema eestlane ära viia. Kuigi me KLga (teine eestlane) olime väsinud, ei tahtnud me oma päeva enne südaööd veel lõpetada ning seega sundisime oma sakslasi vihmaga (enam ei olnud vihm nii hull kui linna saabudes) Oktooberfestile minema. Sõitsime neljakesi sellel atraktsioonil, kus on nagu sõidukid, mis on ülevalt traadijupiga ühendatud traataiaga (ausalt paremini ei oska seletada 😀 ) ja siis pidi üksteisele sisse sõitma.

Ei tea, kas asi oli kehvas ilmas või pühapäevaõhtus, aga inimesi oli seal väga vähe. Me olime noorimad “peolised”, sest ülejäänute vanus oli vähemalt +30. Kohalikke ja välismaised hittlaule, näiteks “Get lucky” (Daft Punk) või “Mr. Saxobeat”, esitas neljaliikmeline koosseis, vist on kõige parem sõna nende jaoks, kelle üle sai naerdud ja filmitud (kuna peegelkaamera video pole kõige parem, siis minu Instagram’is on ka üks video neist olemas, kui avalehel lõpuni alla kerida, siis peaks näha olema). Samas kõige huvitavama etenduse pakkus 10-liikmeline publik, kes oli lava ette kogunenud puusi hõõrutama. Alates vanast papist, kes endast poole noorema naise tagumikku näppis kuni kujutletava paarilisega tantsijateni.

 

Igatahes nädal lõppes huvitavalt, aga uus nädal algas kooliga tutvumise, ebameeldiva tunde, abilinnapea tervituse, linnas ära eksimise, sõprade solvamise ja õhtuse kolamisega.