Ma ei armasta sind enam ehk tagasi Hollandisse (7.osa)

Ärkan ülesse kõva kolksatuse peale ning sekund hiljem taipan, et see oli minu telefon, mis narilt põrandale kukkus. Kiirelt oli mul uni läinud ja hüppasin redelist alla, et kontrollida telefoni seisundit. Tol hetkel tundus kõik korras olevat, aga nagu me kõik teame, siis viimased kolm kuud on telefon olnud täitsa audis. Oli viimane päev Hollandis ja seega pugisin kohe palju rohkem hosteli sööklas endale sisse. Kodinad koos, registeerisin end välja ja jätsin oma kotid hosteli pakihoidu. Tol päeval oli plaanis käia mingis kunstimuuseumis ja natuke linnas jalutada koos Zoe’ga.

Zoe on üks hästi tore tüdruk, keda ma kohtasin Leslie korraldatud aastavahetuse peol (sellest päevast on mul isegi mustand valmis kirjutatud, aga ma veel mõtlen, kas avaldan seda siin või mitte). Kohe me klappisime kuna meil oli nii palju ühist ja ka mõlemad olime just ülikoolist ära tulnud. Tegelikult peakski talle ja ühele teisele endisele klassikaaslasele kirjutama ja küsima kuidas neil uues koolis on, aga see selleks. Aastavahetusel leppisime kokku, et enne kui ma päriselt Hollandist lahkun, tuleme Annaga Amsterdami ning Zoe näitab meile ringi. Mineku päeval teatas Anna, et tal ei ole raha… ning ma ise tundsin end ka nii vaimselt kui ka füüsiliselt halvasti. Seega jäi meie külastus tol korral ära. Kuna nüüd oli mul plaanis veeta peaaegu neli päeva Amsterdamis, siis kirjutasingi nädala alguses talle: “Hei! Olen kolmapäevast kuni laupäevani Amsterdamis. Kui sul on aega, siis võib-olla saaks äkki kokku? :)” Päev hiljem sain talt vastuseks: “Hei ma olen praegu New Yorgis! Tagasi jõuan alles reede õhtul ning ei tea veel kas jõuab kokku saada.” Mina leppisin sellega kui ei-vastusega, aga reede õhtul olin meeldivalt üllatunud sõnumist, et ta saab minuga minu viimasel päeval koos olla. 

Pressisin end number 12 trammi peale, mis linnale lähemale jõudes aina rahvarohkemaks muutuks. Kindlasti oli selles süüdi laupäeva hommik ning esimene jahe ja vihmane päev Amsterdamis. Museumpleinilt välja astudes jooksin ruttu Stedelijk kunstimuuseumi suure katuse alla, sest trammisõiduga olid paar langevat piisakest muutunud räigeks padukaks. Katuse all vaatasin Van Gogh’i muuseumi ja selle sees looklevat saba ning otsustasin moodsa kunsti kasuks. Tegin ka viimase sigareti, viskasin tühja paki minema, tulemasina jätsin laua peale kellegile teisele kasutamiseks ning läksin muuseumiuksest sisse, lootes, et see oli viimane. Pilet oli Museumpleini muuseumite piletitest odavaim. Õpilastele tehti soodust (rahakotis oli veel mul Rotterdami ülikooli õpilasekaart, millega seal vehkisin) ja sain ka oma kupongiga 10% odavamalt ehk õnn missugune. Muidu pidi Hollandis olema ka selline muuseumikaart, mille eest maksad aastas või kuus (enam kahjuks ei mäleta kumb täpselt oli) 50 eurot ja siis saad käia kõikides muuseumites üle riigi lihtsalt oma kaardikest näidates.

Näitusi oli muuseumis mitmeid ja erinevaid: klassikalist maalikunsti hindavatele Gogh’i, Picasso ja teiste maalid, popkunsti armastavatele Andy Warhol, Roy Lichtenstein jt, fotokunstist huvituvatele Ukraina tänavaelust katkeid, moehuvilistele videod, mida sai karusnahkadega kaetud mannekeenidega koos vaadata ning palju palju muud. Siin kohal ongi eriti kahju, et mu telefon omadega p****s on, sest pilte tegin ma palju ja ka autorite nimesi kirjutasin ülesse, et siis nende loominguga kodus lähemalt tutvuda.

 

Muuseumis lendasid tunnid valgusekiirusel ning lõpuks jõudis kätte aeg sealt ilusast kohast lahkumiseks ja rongijaama jooksmiseks, kus veerand kaks sain Zoega kokku. Zoega jalutasime vanalinnas ringi, otsisime mulle magneteid, istusime kanali ääres ja lehvitasime turistidele paatides, uudistasime kirbukal, olime happening‘u osalised ja palju muud. Temaga oma viimaseid tunde Amsterdamis veetes olin natuke õnnetu, et Hollandist üle üldiselt lahkusin/lahkun, sest tema on küll inimene, keda igaüks oma ellu tahaks. Viimased kuud oli ta elanud oma vanematega kodulinnas, mis asub kahe tunni kaugusel Amsterdamist, ning minuga saigi ta kohtuda tänu oma vanematele, kes tulid pealinna suuremat kraami ostma ja perekondlikku päeva veetma. Üks asi on veel, miks ma temast nii hästi arvan. Ta jõudis alles eelneval õhtul tagasi New Yorgist ehk ajavahe väsimusest hoolimata sai ta ikkagi minuga kohtuma tulla. Samas minu head sõbrad Rotterdamist ei vaevunud mulle vastamagi. Anna pole siiamaani “näinud” minu saadetud sõnumit talle….

tõend Mida rohkem Zoe rääkis, seda tugevamini kiindusin temasse. Meil oli nii palju ühist: meie maailmavaated alates piima joomise õigsusest (lehmapiim ei ole inimese jaoks, vaid ikka vasikale mõeldud) kuni Euroopa poliitikani. New Yorgis ööbis ta kümme päeva hostelis, käis muuesumites, einestas parkides ning palju muud. Ja loomulikult käis ta seal üksi 18-aastasena. Rongijaamas jätsime hüvasti ning tema läks vanematega õhtust sööma ja mina tormasin tagasi hostelisse, sest raha olin oma ühistranspordi kaardilt ära kasutanud, ning varsti oli aeg lennujaama liikuda. Võtsin oma kodinad pakiruumist ning kõndisin jälle Sloterdijk’i peatusse, ostsin pileti Schipoli lennujaama ja aknast välja vaadates jätsin lõplikult hüvasti Hollandiga. Lennujaamas andsin oma seljakoti ära ning pidin tunnistama, et käsipagasi eksperiment kukkus mul küll läbi, sest neljandal päeval olin sunnitud ostma omale uue koti, kuhu siis sealsed ostud sisse lükkasin. Seni olin juba ostnud: kaks rasket raamatut, kaks paari pükse, kaks särki, pusa, kanepiõli ja kes teab mida veel. Schipoli lennujaamas kolasin soja cappuccino ja kubujussi välimusega ringi kuna olin sunnitud seljas kandma pusa ja oma kodutu kampsunit, mis eelneval päeva oli saanud ka päris kodutu poolt õnnistatud. Lennukis istusin mingi endavanuse douchebag’i kõrval, kes proovis õudsalt mingi business man olla oma ülikonnas ja mulle mingeid veidraid pilke heita. Võib-olla seepärast, et mul oli selline kodutu välimus, aga samas lõhnasin nagu roosinupp. Enne turvakontrolli leidsin oma kotist väikese lõhnaõli testripudeli, mida reisi ajal kasutasin, aga kuna mul oli vedelikukogus ületatud ja rinnahoidjasse ei tahtnud keset inimmasse seekord panna (Eestist Hollandisse lennates olid shampooni ja dušši testrid mul rinnahoidjas…). Seepärast valasin kogu ülejäägi endale peale ning lehkavalt läbisin turvakontrollid.

Hilisõhtul jõudsin isa poole, kus vaatasime igavat Eurovisiooni ning sain ka esimese vastuse ühelt oma sõbralt, kes minuga eelneval päeval ei tahtnud kokku saada.

j

Tema saadetud sõnumeid lugedes olin ma lihtsalt pettunud. Nagu mis mõttes ma ei andnud teada oma soovist nendega veeta päeva Amsterdamis? Kas see eelnev, mis ma kirjutasin, ei lähegi selle alla? Need kinnitavad laused, mis ma ütlesin talle ja Annale paar päeva varem? Sel hetkel ma ärritusin ning vastasin talle:

“No jah, ma ütlesin seda juba esmaspäeval ja kolmapäeval ütlesin Annale, et ta kirjutaks mulle, mis kella paiku te Amsterdami jõuate. Siis ma küsisin talt seda eelneval hommikul, aga ta pole siiani minu sõnumit näinud…Nagu kui te ei tahtnud, et ma teiega kaasas tolkneksin, siis oleksite võinud seda mulle lihtsat öelda.”

“Ei!!! Ma vannun jumala nimel, et arvasin, et sa ei tahtnud minna. Ma arvasin, et ma sunnin sind endaga aega veetma/ hängima. Sa tead. Mulle meeldib kui inimesed tunnevad ennast mugavalt.”

“Olgu, mis juhtus see juhtus ja võib-olla mõni teinekord siis.”

“Kuna sa tagasi tuled?”

“Arvatavasti mitte lähema viie aasta jooksul.”

“Mida? Miks sa mulle ei öelnud?”

“Öelnud mida? Lihtsalt tundub nagu mul ei ole seal enam midagi.”

“Ma tean seda tunnet. Aga kuidas oleks siis sõpradega?”

“No kui ma olin seal, siis tundus nagu ma ei läheks kellegile korda.”

“Ma hakkasin kirjutama pikalt, kuidas see on vale, aga siis sain aru. Ma olen täpselt sama. Igapäev.”

“Arvatavasti mõne aasta pärast. Lihtsalt ma arvasin, et ma veedan oma viimase päeva Hollandis inimestega, keda ma põhiliselt tulingi külastama. Siis kui see päev kätte jõudis, ei vastanud keegi mulle (kuigi fb näitas, et nad on sees). Ainult päev hiljem saan ma esimese vastuse milleks on: Oh, sa tahtsid ka tulla vä? Seega ma pidin veetma oma viimase päeva üksi linnas, kus ma kedagi ei tundnud. Seega jah, see pani mind tundma veits soovimatuna.”

“Nüüd ma tunnen end süüdlaslikult. Sa ei öelnud, et sa tuled ja kui ma kuulsin, et kõik saavad sinuga seal pitsa kohas kokku, siis ma mõtlesin, et tulen ütlen tere, isegi siis kui sa ei tahtnud, et ma teaks, et sa siin oled. Ma ikka lähen.. Seega ma otsustasin sul lasta teha seda, mida sa tulid siia tegema ja mitte olla sul ees. ma tean et inimestel on omad plaanid kui nad lähevad teise riiki ja mulle ei meeldi olla see, kes need tuksi keerab.”

“Ma tean, et see on minu süü, et ma ei andnud oma tulekust sulle teada ja ma vabandan sellepärast. Lihtsalt ma ütlesin Avale kuu, siis nädal enne ja küsisin talt reedel, et mida ta teeb pühapäeval kuna ma ise olin siis Haagis ja mõtlesin, et võiks nii tunniks temaga kokku saada. Ta ei vastanud ja seega kirjutasin pühapäeva hommikul talle uuesti ning siis alles päeva jooksul vastas ta, et ei saa kuna peab kooli asju tegema. Seega ma mõtlesin, et olgu. Ma ei ütle kellegile teisele, et siin olen kuna kõigil on ülikooli ja oma elu asjad seega miks peaks neil olema aega minu jaoks, ülikoolist äratulijale. Ma sain teistega kokku, sest nad kirjutasid mulle tol päeval või Anna teatas minu olekust siin. See on vist lihtsalt üks suur arusaamatus…”

” Me kõik armastame sinuga koos olemist. Lihtsalt see kõik on nii nagu ma mainisin eelnevalt. Võib-olla järgmine kord on meil kõigil parem aeg. Ahh ja siis kirjuta mulle, et oled siin :D. Ahh, mis juhtus see juhtus.”

Nüüd seda vestlust üle lugedes olen ma ikka veel segaduses. Ma andsin mitemid korda teada, et ma tahan reedel nendega koos olla. Ma tunnistasin oma viga ja vabandasin tema ees, et oma olemasolust Hollandis ette teada ei andnud. Arvasin, et olin talle ka teatanud oma Hollandi külastusest, aga ju siis läks mul arvestus sassi. Aga ikkagi, miks tema ega Anna ei vastanud mulle tol päeval? Anna pole siiani vastanud ning ju see oli ikkagi nii, et ei tahetud mind. Miks Anna siiani pole minu sõnumit näinud, ma küll ei tea. Tema juures oldud ajal ma ei lõhkund ega rüvetanud midagi, sõin korra päevas tema kodus ja see oli niigi mingid vettinud kaerahelbed kausis. Tulles tõin ka külakosti Eestist kaasa talle, hoidsin puhtust, hommikuti tegin meie mõlema voodid korda jne. Ma ei sundinud teda endaga koos olema ja minuga taidlema seal, austasin tema privaatsust õppimiseks ja niisama olemiseks ehk jah. Ei tea mida ma siis valesti tegin.

Võib-olla oligi see situatsioon vajalik mulle, sest nüüd ma küll tagasi ei taha minna ja olen omamoodi otsuse üle isegi õnnelik. Loomulikult igatsen välismaal elamist, seda tugevat iseseisvuse tunnet, mis mul seal oli ja elevust, sest igapäev oli midagi uut teha, näha, kogeda, tunda mul.

Mul on hea meel, et Zoe, inimene, keda olin varem ainult korra näinud, sai tulla minuga viimast päeva veetma, kuigi ta oli eelneval õhtul jõudnud tagasi teiselt poolt maakera ja elas üldsegi teises riigi otsas. Samas inimesed, keda ma tundsin pool aastat ja arvasin oma headeks sõpradeks, ei vaevunud mulle isegi vastama. Ju siis igaüks õpib sellest midagi ning ka mina sain oma õppetunni sellest.

Pühapäeva õhtul lendasin tagasi Tartu ning Ülenurme lennuväljal maandudes mõtlesin:” Kas tõesti on Eestimaa nii ilus vä?”. Kui ma Hollandisse läksin, siis kevad alles jõudis kodumaale, aga nüüd oli terve maa roheline. Kodus õunapuu all istudes tundsin küll, et õige otsus oma elus on mul tehtud.

Enam Hollandist pole mul aega mõelda, sest järgmine nädal hakkavad ülikoolid ja homme samal ajal olen juba Riias. Mis juhtumised, mõtted, seiklused mind seal ees ootavad, sellest juba varsti.

 

Advertisements

Ma ei armasta sind enam ehk tagasi Hollandisse (6.osa)

Kell kaheksa avanevad silmad ja aknast paistev soe päiksekiir toob naeratuse suule. Tuleb tegevusrohke päev. Teadsin, et Annal lõppeb töö kaheteistkümne ajal ning seega peaks ta Kariemiga kuskil ühe-kahe ajal Amsterdami jõudma. Enne nendega oma viimase õhtu veetmist Hollandis oli mul plaanis ära käia ka Leidenis, mida kõik olid kiitnud taevani.

Hommikusöögiks jälle maisihelbed jogurtiga, moosisai, tass cappuccinot ning nagu unelev kass peesitasin päikse käes. Vaatasin enda ümber einestajaid ja raputasin kerge muigega pead. Kuhu küll on maailm jõudnud? Kõik istusid küürus oma laua taga ja olid telefonides. Isegi need, kes istusid vastamisi oma sõbraga. Ma olin ainuke peale köögitööliste, kes suutis elada hetkes ilma seda kellegile jäädvustamata, sotsiaalmeedias jagamata, mingi lolli mänguga rüvetamata jne. Sellistel söömingutel oleks hea võimalus saada kellegiga tuttavaks, jagada oma kogemusi ja nõuandeid ning võib-olla isegi ühiseid plaane teha, aga kellega seal vestlust alustada kui kõigil on palju huvitavamad jutuajamised telefonidega? Ei osanud ma muud teha kui võtta endale veel üks cappuccino, keerata selg tehnikaorjadele ning näo vana kalli päikse ette.

Leidenit võiks nimetada Hollandi ülikoolinnaks kuna seal asub Hollandi vanim ülikool. Lisaks ülikooli asutustele on seal mõnede suurfirmade peakontorid, üks ammusest ajast ehitis künkal keset linna, mõned kirikud, vanalinn jne ehk täitsa nagu Hollandi Tartu. Minule andis Leiden rohkem Viljandi, Porvoo ja Tampere seguse linna tunde. Vanalinnas jalutades viisid mõned kohad mind mälestustesse, kus ma kõndisin Viljandis või Porvoos. Leideni ülikoolihooned aga meenutasid jälle Tamperet, kus ma viimati käisin küll 15 aastat tagasi ehk ma ei tea kust ma selle võrdluse välja võtsin. Tampere päevadest mäletan ainult seda, et mul jäi jalg jalgratta kodarate vahele ja siis mingid tänaval kõndivad hindud väänasid selle kuidagi välja. Korteris, kus me emaga ööbisime, oli Sai Baba pilt ning seda tüüpi ma millegi pärast väga kartsin, aga see selleks…

Kõndisin läbi elamurajooni, kus lapsed ratastel minust mööda kihutasid ja mingid kahtlased kujud silmi pilgutasid, aga õnnelikult jõudsin ma Sloterdijk’i rongijaama. Omale rongipiletit ostes tulid mingid kaks naist minu juurde ning üks pakkus oma piletit Haagi. Nimelt olevat ta valesti ostnud ja nüüd proovis ta seda kellegile teisele anda ning loomulikult ilma rahata. See oligi minu jaoks veider, sest mul oli varem ka midagi sarnast Hollandis juhtunud. Esimesel pühapäeval kui ma Haagis käisin tahtsin osta tagasisõiduks ühistranspordi piletit (see, mis kestab tund aega ja maksab kolm eurot) ning seal masina ees kohmitsedes tuli minu juurde üks naine, kes pakkus ka oma piletit mulle. Tal oli päevane rongipilet, mis kehtis üle Hollandi (see oli mingi paarikümne eurone pilet juba) ning kuna ta oli oma sõidud juba ära sõitnud pakkus ta oma kehtivat piletit kellegile teisele. Võtsin tema pileti lahkelt vastu ja olles õnnelik, et säästsin kolm eurot, istusin oma rongipiletiga metroo peale. Tol päeval olin ma üleüldsegi väga heas veidras tujus ning kui ma sellises seisundis olen, siis mu aju ei tööta väga hästi. Pool tundi hiljem kõndisin mööda treppe Rotterdami rongijaama metroopeatusest ülesse nii öelda turvaväravate poole, mille ees peab oma piletit vehkima, et läbi saada. Kui ma olin oma rongipileti taskust välja koukinud sain aru, et selle piletiga ma küll siit nüüd läbi ei saa. Turvaväraval minu ees helkisid punased tuled helkisid ning värava alt ei oleks ma ka kuidagi mahtunud roomama. Mingeid töötajaid ma seal ka ei näinud ja seega ei oskanud ma tol hetkel midagi muud teha kui sõita tagasi Haagi rongijaama. Tegelikult oleksin võinud sõita mõned peatused edasi sellisesse jaama, kus turvaväravaid poleks olnud, aga jah, minu aju ei töötanud korralikult. Kui ma Haagis oma rongipileti jälle selle lugeri vastu panin, siis kostus ka sealt imelik hääl ning oma segase ajuga viskasin selle pileti minema. Ostsin endale hoopis OV-kaardi (see üleriigiline ühistranspordi kaart, kuhu saab raha peale kanda), mis maksis seitse eurot ning tegelikult oli mul seda vaja ka. Selle asemel, et uuesti metrooga ja oma OV-kaardiga tagasi sõita, ostsin ma endale rongilpileti ning sõitsin hoopis rongiga koju ehk kui loll annab veel olla?

 

Leidenis ma lihtsalt jalutasin paar tundi vanalinnas, ronisin Leideni ringlinnuse otsa vaadet nautima, kuulasin muusikat, sõin Ben&Jerry jäätist kiriku ees jälgides uhke autoga kiriku juures parkivat preestrit ja noori teetöölisi nagu mingi pervert, tegin palju pilte, millest alles ei ole loomulikult midagi peale nende mille ma instagrami panin, ja lihtsalt nautisin neid hetki oma elus. Leiden on mõnus linnake küll oma rohkete kanalite, ilusa vanalinna ja väheste turistidega. Seal veedetud paari tunni jooksul nägin ma ainult mõnda üksikut turisti, aga Amsterdamis võib neid pooletoobiseid isegi rohkem kohata kui kohalikke. Kui kellegil on näiteks ümberistumine Schipoli lennujaamas ja aega palju, siis soovitaks küll võtta 15 minutiline rongisõit lennujaamast Leideni kesklinna. Mida ikka seal lennujaamas passida ja nii sama venivaid minuteid kokku lugeda. Pigem venitada jalgu ja jalutada Leidenis, sest rahulik Leiden annab parema pildi Hollandi kohalikust elust kui turismile üles ehitatud Amstredam.

Wifit oli seal raske leida ning seega läksin pool kaks rongile, sest seal on wifi enamasti olemas. Enne hostelist lahkumist küsisin Annalt facebookis: “Hei! Mis kella ajal te Amsterdami jõuate?”. Arvasin, et ta on paari tunni jooksul ikka vastanud, aga rongis oma sõnumeid uuendades näitas ikka, et ta pole minu teadet veel näinud. Igaks juhuks kirjutasin ka Kariemile, et äkki kui Anna ei näe, siis vähemalt tema näeb. Rongis sain ka teada, et mul oleks olnud järgmine päev väike esinemine Tartus ning tol hetkel olid mul süümepiinad, et olin nii paljudest tundidest puudunud enne suurt esinemist Vanemuises lihtsalt selle pärast, et mingit turisti Hollandis mängida. Amsterdami rongijaamas jalutasin igal pool, lootes, et äkki näen kusagil neid rõõmsaid nägusi, aga ei. Kuna ma olin plaaninud üle jäänud päeva nendega veeta, siis ei oskanud ma midagi muud teha kui tasapisi oma hostelivoodi suunas jalutada. Vabaduseväljakul istusin samale kivile, kus eelneval päevalgi, ning kogu aeg uuendasin oma facebooki sõnumeid, aga ei midagi. Kumbki polnud minu sõnumit näinud. Sama tegin ka Spui väljakul. Istusin morni näoga pingil samal ajal kui minu ümber kihas lõbus kirbuturu elu ja lootsin, et äkki nüüd on mulle vastatud midagigi. Läksin Albert Heinji. Ostsin endale mingeid rosinakukleid, vett, ühe smuuti ja ka siis Clif bar’i (hea energiabatoon mõnusa proteiini sisaldusega), mida olen näinud inimesi kiitmas ning kiidusõnu on need küll väärt. Järasin õnnetult oma energiabatooni seal samas poe ees, kus inimesed jälgisid mind veidra uudishimuga.

Kõndisin Westerkerki trammipeatusesse, istusin trammi peale ning sõitsin oma juba koduks saanud Bos en Lommeri linnaossa enam väga hoolimata, kas mulle on vastatud või ei. Hosteli ees tõmbasin mõned sigaretid, sest mul oli paha olla ning ma tahtsin, et mul oleks veelgi halvem. Minu veider enesepiinamise loogika… Ronisin redelit mööda ülesse oma narile ning seal kohe ka magama jäin. Kas see oli vähestest unetundidest eelneval ööl, Hollandis kõnnitud pikkadest vahemaadest või vaimsest väsimusest, aga ärkasin alles kell kuus õhtul, sest mingid uued inimesed olid tuppa tulnud. Tegemist oli neljaliikmelise hindu perega, kus figureerisid mees, tema vanemad ja siis ka ta naine. Ma pole päris kindel, kas pererollid olid seal sellised, aga võõrale narilt need nii vähemalt tundusid. Laamendada ja kõvasti  rääkida nad igatahes oskasid. Nad otsisid auke, kuhu oma telefonilaadijaid toppida, sest toa peale oli neid ainult neli ja loomulikult oli neil kõigil korraga vaja laadida. Peale uinakut oli mul enesetunne parem, seega loovutasin oma augu neile, et vaikse naise äiapapa saaks oma Samsungi laadida. Sõin oma rosinakuklit, lugesin  ohutu sõidu raamatut ning mõtlesin: kas ma tõesti veedan reede õhtu ehk oma viimase öö Amsterdamis mingit saia nosides ja liiklusreegleid lugedes? Kas ma tõesti tahan oma Hollandi reisi niimoodi lõpetada? Kas sellist elu ma olengi endale soovinud? Vastus kõikidele nendele küsimustele oli loomulikult ei. Vaatasin kuna järgmine tramm linna läheb (selline väga hea app on olemas, kus lisaks Amsterdami sõiduaegadele on ka ühistranspordiplaan), panin oma kodinad kokku ning teele ma asusin. Poest ostsin endale veel vett ning mõned Clif bar’id, et ka viimasel päeval oleks midagi süüa.

Trammipeatuses kõndis minu juurde mingi inimene (ma tema sugu ei suutnud välja selgitada, sest ta oli mõlemast nagu midagi), käekotis väike koerake värisemas ning hakkas minuga hollandi keeles rääkima. Meeldiva naeratuse saatel vastasin, et ma ei räägi kahjuks hollandi keelt. Selle peale vahtis ta mind ärritunud näoga, pritsis mõned tatipiisad suust ning jalutas edasi, koerake kotis niuksumas ja mina hämmeldunud lolli näoga peatuses seismas. Raeplatsis astusin trammist välja ning ega ma väga ei teadnudki, mida ma sinna otsima läksin. Teadsin ainult, et hostelis ma oma viimast ööd niisama mööda saata ei soovinud. Ühinesin suurte turistimassidega, mis kõik voolasid ühes voolus punaste laternate tänavale, kus ma siis nägin vaatepilti, mis siiamaani mul meelest ei lähe. Ühe väga eaka abielupaari meesesindaja lakkus üliaeglaselt jäätist, naisesindaja imes roosat piklikku pulgakommi ning nad mõlemad vahtisid seda siniselaterna naist (naine mehele omaste kehaosadega) tema akna ees, kes neile kutsuvalt vastu vaatas ja naeratas. Mõnele oleks see võib-olla jah erutav vaatepilt olnud, mida hiljem meenutada, aga mulle mitte. Siiamaani tekitab see külmavärinaid.

Eelneval päeval rääkis meie giid, et Spui väljaku lähedal asub restoran, kus saab parimaid friikartuleid (need hästi paksud ja suured, mida kutsutakse Belgia friikartuliteks) ja ka parim coffee shop. Kuna olin solvunud oma “sõprade” peale, siis mõtlesingi, et lähen ostan ühe jointi, tossan selle kuskil kanali ääres ära, siis komberdan friikaid ostma ning kuidagi kanepiuimas jõuan ka koju. Sellise eesmärgiga ma tuiasin Amsterdami kesklinnas ringi, sest kaarti ma kasutada ei tahtnud (oleks nagu mingi turist välja näinud ja ma olin liiga lahe selle jaoks) ning mul oli suva kõigest. Lõpuks peale mitmendat ringi seal ümbruskonnas leidsin coffee shopi ülesse ning jäin silmama selle aknal suurt silti, mis teatas, et siseneda saavad alles 21 aastased ja vanemad. Mina kui reeglitest üsna kinni pidaja ja kõigesse uskuja mõtlesingi, et see on kusagilt kõrgemalt märk mulle. Nüüd hiljem järele mõeldes ongi võib olla parem, et ma kusagil kanepiuimas üksinda mööda kanali ääri ei kolanud. Õliseid kartuleid ma ka ei leidnud seega läksin tagasi oma kallile Spui väljakule. Muidu see Hollandi parimate friikartulite koht asub siin.

Spui väljakul tossasin oma tavalisi sigarette ja kuulasin muusikat. Kuna mul oli masendav olla, siis lubasin endale ühe selle hea batooni, mille paar tundi tagasi ostsin. Järsku näen, et platsile ilmuvad nö kahtlased kujud ehk kodutud. Tuulavad seal prügikastides ja siis mööduvad minust, mulle midagi sõnades. Seekord ma küll ei öelnud, et vabandust, ma ei räägi hollandi keelt, vaid olin lihtsalt vait ja nosisin oma batooni edasi. Siis tuli üks neist sõbralikult minu juurde, vestis paar lauset ning paitas mu pead kuni järgnes oma kaaslasele. Kerges šokis ja hirmus tegin sääred sealt väljakult, mille käigus kukkus ka minu ülejäänud Clif bar tänavale. Merde

Üks tähelepanek: Hollandi kodutud ei ole mingit moodigi võrreldavad nende elu heidikutega, kes meil siin tänavatel kolavad, bussis haisevad jne. Nad olid puhtad, kasitud ja lihtsalt elu hammasrataste vahele jäänud inimesed, kes proovisid vastavalt oma võimetele elu elada. Võib-olla arvas paitada meeldiv kodutu, et olin nendega samas paadis, sest mul endal oli ka mu kodutu kampsun seljas ja kätte vahel nosisin mingit junni tühjal väljakul…

Väljakult põgenedes ja oma batoonikest taga nuttes mõtlesin, et äkki hüppaks korra sisse sinna iiri baari, kus ameeriklasega päev tagasi jõime, aga peale paitamisi ja lakkumisi oli mul kopp ees juba Amsterdamist ning sõitsin lihtsalt koju. Hosteli uksest sisse asudes nägin loomulikult esimesena brasiilast, aga kuna mul oli nii suva, siis lihtsalt tuiskasin reageerimata temast mööda.

Kuidas ma hingerahu kunstimuuseumist sain, oma viimaseid tunde Amsterdamis oma hingesugulasega veetsin ning mille pärast mu hollandi “sõbrad” küll minuga kokku ei saanud, sellest juba järgmises osas.

Ma ei armasta sind enam ehk tagasi Hollandisse (5.osa)

Nagu ma kahtlustasin, tekitas Hollandist mõtlemine, meenutamine, mälestuste jagamine minus masendust, mille tõttu proovisin vältida kirjutamist. Samas võis seda ärevust minust tekitada ka ülikoolidesse kandideerimine ning aastaga olen suure ringiga, mis läbis ka Hollandit, jõudnud ikka samasse puntki, kus ma olin peale gümnaasiumi lõpetamist. Ma ei tea, mida kuradit ma oma eluga küll peale hakkan. No teatud areng on olnud, näiteks minu suviste karjääridega. Enne Hollandisse minekut töötasin terve suve Tartu ühes kõige läbi käidavamas toidupoes, kus ma pidin tavaliselt päevas küsima tuhandelt inimeselt: „Kas te tšekki soovite?“. Nüüd olen ma tootmisettevõtte personaliosakonnas nö abis, kus mul on oma laud, arvuti ja isegi firma meil ehk areng missugune.

Plan in decades. Think in years. Work in months. Live in days.

Lugesin mingit artiklit, kus üks kolmekümnendates mees tõi välja punktid, mida ta oleks juba oma kahekümnendates tahtnud teada ning kuna mul kuu pärast esinumber vanusel vahetub, siis lugesin ise ka seda artiklit igaks juhuks. Peamiselt oli seal kirjas, et ära tööta mingis firmas, mõtle välja oma mingi (business)idee, usalda inimesi, isegi siis kui saad haiget, ära ole naiivne ning punkt number 1 oli loomulikult reisimine. Kuna kõiki punkte ma läbisin neil paaril päeval Hollandi pealinnas, siis oleks nüüd viimane aeg alustada ka teise päeva kirjeldamisega Amsterdamis.


Enne magama minemist leppisin kokku aruubalasega, et kui ma kell 9 üleval ei ole, siis toksaku ta mind voodist maha kuna tüüp pidi varem ärkama, et tööle minna. Ärkasin hoopis hiina poisi kilekoti krõbinamängu peale ülesse ning kui sööma läksin nägin, et aruubalane ikka veel magas. Hosteli sööklasse hiilisin ning hindasin ümbrust nagu mingi James Bond missioonil. Kui õhk oli puhas kiimasest brasiilia kääbusest jäin lahtise suuga ning oma uniste silmadega pakutavat vahtima. Ma ei tea, mida ma küll ootasin. Vist rootsi lauda, mida olen harjunud nägema teistes H-tähega algavates majutusasutustes, aga tegelikult ajas asja ära küll. Sai oma erinevatele saiadele või kuklikule määrida võid, moosi, mingit pruuni kreemi ning katta need vorsti või juustu viiluga. Kausi sai täis valada maisihelvestega, mida siis piima või jogurtiga alla kugistada. Klaase täita mingite mahladega ning kruuse kohvimasinast erinevate kohvijookidega. Ma sõin maisihelbeid jogurtiga, kuklit selle pruuni kreemiga ja jõin kohe mitu tassi cappucinot ning ära täitis küll mu tühja mao. Terve seal oleku aja hoidsin end valvsana, sest ma ei tahtnud oma päeva algust mingi kiimase kääbuse pärast rikkuda lasta.

Oma kodinad päevaseks Amsterdamiks valmis, lahkusin ma hostelitoast, kus hiina tüdruk oma alukaid riputas kuivama. Hosteli receptionis vaatasin voldikuid ning leidsin päris mitmeid kuponge, mida mõtlesin oma Amsterdami oleku ajal kasutada. Näiteks ühega sai 3 eurot soodsamalt Van Goghi muuseumis pileti osta, teisega 10% soodsamalt kanali paadisõidult, kolmandaga…… igatahes pataka ma neid kaasa võtsin. Niimoodi ma siis tasapisi astusingi minema hostelist linna poole, uudistades ringitatud kohti kaardil. Päike soojendas, tuul jahutas, nina täitsid erinevad aroomid pagariäridest ja lillepoodidest ning kõrvu kostusid erinevad helid.

Tegelikult oli see mu Haagi laul, aga ainsad sõnad selles laulu versioonis kirjeldavad väga hästi mu teist päeva Amsterdamis.

 

Teel Museumpleini (muuseumiväljak, kus asuvad kolm peamist kunstimuuseumi Hollandis) külastasin ma turgu, kus ühe naise peaaegu surnuks ehmatasin, kõndisin vaese rotina vanas trammidepoos, kus asuvad nüüd luksuspoed, imetlesin saksa pensionäri paariga hobusetallis peeretavaid hobuseid ning palju muud. Mida lähemale ma kesklinnale jõudsin, seda õudsemaks läks. Selles mõttes, et tänaval asendusid jalgrattaga kihutajad ja popsutajad turistidega. Kes vehkis oma endlikepiga, kes lärmas üle teiste, kes vahtis suu ammuli ja oli nö keset sittumist ees ehk saate aru küll mida ma mõtlen. Museumpleinile kauemaks ma ei jäänud kui maaaluse WC külastamiseks ja banaani söömiseks, sest tahtsin kella kahesele tuurile ikka jõuda. Järgmiseks sihtkohaks oli mul Spui väljak ning kui sinna jõudsin, nägin, et kell on kohe kaks ja soovitud tuuri leht ei lasknud telefonis registreerida. Ilma oma Amsterdami tuurita ei tahtnud ma ka jääda, sest minu arust on just hea teha see linnatuur esimesel või kui õhtul jõuad, siis teisel päeval ära. Nii saab parema vaatepildi linnast, selle ajaloost ja omapäradest ning on parem nautida ka oma aega seal. Sellised tuurid on ka hea võimalus uute inimestega kohtumiseks, eriti “tasuta” tuuridel kuna seal käib igasugust rahvast alates vaesest eesti wannabe backpackerist kuni austraalia pensionäri paarini ning kõigest, mis sinna vahele jääb. Õnneks leidsin teise tuuripakkuja ja nendel hakkas tuur ka kell 16.00 ning seega oli mul kaks tundi aega nautimaks hilislõunat Amsterdami kesklinnas. Käisin mõnes H&Mis ning siis lõpuks jõudsin ka vabaduseväljakule, kus siis tuvide ja turistide keskel peesitasin päikese all.

15  minutit enne nelja saabus pikk hollandlane koos valge vihmavarjuga oma pea kohal vabadussamba ette higistama ning tema ümber hakkasid inimesed tasapisi kogunema. 10 minutit hiljem hakkasin ka nende poole lonkima kuni mingi mees ja naine muu tee takistasid. Nimelt viisid nad läbi mingit küsitlust ja palusid viisakalt ka mul oma panus sellesse anda. Ma vaatasin korra toda higistavat hollandlast seal vihmavarju all ja siis nõustusin nende küsimustele vastama. Liigikaaslast peab ju ikka aitama ning tuuri alguseni oli veel mõned minutid aega. Kui olid nad oma jah sõna saanud, tõmbas mees taskust oma õuna ja asus mind filmima samal ajal kui vastasin ma mingitele küsimustel online shoppingu kohta, heites kahtlustavaid pilke kaamerasse. Paar vastust neile antud, lahkusin ma juba suurenenud grupi juurde ning jäin kuulama, kes minuga siis tuuril jõlkuma hakkavad. Lõpuks kui oli meid piisav arv kohal, kõndisime natuke edasi kuni oli see tutvustav ring, kus kõik ütlevad oma nime ja riigi, mida nad kodumaaks peavad. Kui saime oma kaaslastega tuttavaks, liikusime edasi kondoomipoe (jah, Amsterdamis on pood, mis on spetsialiseerunud ainult kondoomi müügile) ette, kus meie giid hakkas prostitutsiooniärist rääkima. Nüüd on see legaalne äri, kus naised on põhimõtteliselt ettevõtjad ja oma enda bossid. Ühe kähkuka eest küsitakse 50 eurot, tunni eest kuskil 150 eurot ja arvake ära kui palju kliente külastab ühe naise voodit tunnis? Keskmiselt kolm meest ehk kaheksa tunnise tööpäeva jooksul teenib Eesti keskmise kuupalga ära küll. Tavaliselt need naised peavadki oma ametit paar kuud, koguvad raha ja siis lähevad kõigi võimaluste maale, et siis seal näitleja või modellina läbi lüüa. Kui keegi on huvitatud mõne sellise teenusepakkuja külastamisest siis jätke üks asi meelde. Need aknad/uksed, kust paistab punane tuli, sealt leiab naise, aga kui sinine tuli, siis seal on naine mehe kehaosadega ehk igal ühel oma maitse….

Nii me seal siis käisimegi kaks tundi põhilisemad kohad läbi nagu punaste laternate tänavad, juudikvartal, Rembrandti muuseum jne ning mul pole väga mõtet kõike siia ülesse kirjutada. Kirjutan, mis mulle meelde on jäänud:

  • Punaste laternate kvartalis on ka vana kirik. Amsterdami kui sajandite jooksul teada tuntud kaubavahetus punkti, külastas palju meremehi, kellel pikk merel olemine oli teatud isusi/vajadusi suurendanud, aga see oli ju patt olla võõra naisega ja veel eriti raha eest. Seega kavalad hollandlased mõtlesid, et ehitavad sinna kiriku, kus siis meremehed said, loomulikult raha eest, preestrile oma patud üles tunnistada ning jumala silmis taas puhta poisina koju naise juurde naasta. Aga kuna rohkem külastati neid võõraid naisi öösiti ja kirikud olid sel ajal kinni, siis leidsid hollandlased ka sellele lahenduse. Tule käi enne kirikust läbi. Räägi preestrile kõigist neist pattudest, mida kavatsed kohaliku naisega korda saata, ning Jumala silmis oled ikka lõpus puhas poiss.
  • Kui Amsterdami kaarti vaadata siis võib tähele panna, et kõik kanalid ümbritsevad vanalinna saart, kus asuvad ka punased laternad, nagu sibulakoored (ei oska paremini kirjeldada). See on sellepärast, et kui patustelt makse korjati, siis ehitati uus kanal, saare ümber, sest ega hollandlased ju kogu aeg ka rikkad polnud.
  • Aga milleks üldse nii palju kanaleid? Selleks, et kui kaup sadamasse jõudis, siis sai sealt paadiga otse omale maja ette selle sõidutada. Polnud vaja hobust ja ratsameest tüüdata.
  • Pea igalt poolt võib leida Amsterdamis kolm x. Nii maja seintelt, tänavalaternatelt kui ka teedelt. Ei, see ei sümboliseeri hollandlaste pornoarmastust ega midagi taolist. Tegelikult näitab see kolme õnnetust, mille Amsterdam on üle elanud: uputus, suur tulekahju, sest majad olid puust, ja must katk. Kõige ametlikum versioon on see, et need on püha Andrease (piiblitegelane) hõbedastest ristidest kujutatud, aga see selleks.
  • Hollandi üks kuulsaimaid maalikunstnikke Rembrandt, nagu ka kõik teised kunstnikud, suri vaesuses. Tema maja/ateljeest on tehtud muuseum, mida võib käia külastamas, kui kunst on südamelähedane. Seal lähedal on ka vist pea igapäev meie mõistes kirbuturg, kus siis hipsterid käivad endale ostmas kellegi kulunud pükse või mingi vanaema noorpõlve kleite. Loomulikult müüakse seal ka igasugust nänni eksinud turistidele nagu I love Amsterdam T-särke või Smoke weed everyday kohvikruuse.
  • Kõik Amsterdami vanalinnas asuvad majad on väga kitsad. See on sellepärast, et maalapp oli kallis ja seega prooviti võimalikult väheste ruutmeetritega hakkama saada. Kõige kitsam maja vanalinnas on natuke üle ühe meetri lai. Samas kehtis see ruutmeetriseadus ainult esimesele korrusele ja seepärast võib jalutades näha maju, mis iga korrusega laiemaks aina lähevad ja ka tänavale kalduvad.
  • Kus on palju kanaleid, seal ka palju sildu ning loomulikult on need sillad täis lukke, mida armunud ullikesed oma purunematu armastuse nimel sildade külge lukustavad. Kuna sildasi on teatud arv ja armulolle palju, siis iga nädal tulevad mehed suurte tangidega ning puhastavad sillad nendest lukkudest ära. Ikka selleks, et ka järgmistel armunutel oleks sillal koht, kuhu oma lukuke kinnitada.
  • Kanalitest soovitaks ma eemale hoida, eriti kui on tasakaalu hoidmisega probleeme. Aastas hukkub kuskil kakskümmend inimest kuna nad on kukkunud kanalisse, kus esimene meeter veepiirist on vesi ning ülejäänud muda ja jalgrattad, mida igapäevaselt sisse visatakse. Leian, et on paremaid viise suremiseks kui uppuda mudases kanalis, mida paljud kasutavad oma hädade rahuldamiseks.

Ega väga rohkem ma enam ei mäleta, millest giid rääkis, sest väga raske oli seal orienteeruda. Kõik kanalid ja majad nende kallastel on samasugused. Olgu, iga maja on unikaalne kuna omanik sai ise valida oma kujunduse, aga ehitusstiili poolest vajuvad nad ikka samasse kategooriasse. Samas olin ma ka väsinud juba, sest jalad tuikasid valust ja terve keha oli higiga kaetud, mida kuidagi delikaatselt grupilõpus lonkides proovisin ära aurutada. Tuuri ajal rääkisin kahe hollandlasega, kes olid mingist teisest linnast, millest ma kuulnud ei olnud, ning nad osalesid tuuril oma uurimuse eesmärgil. Nad tahtsid teada, kuidas ja miks inimestele sellised tuurid meeldivad ja seega nad siis pea meie kõigiga ka väikse intervjuu läbi viisid. Mingi kanali ääres tehti meist ka grupipilt, mille hollandlane lubas facebooki ülesse panna. Seni ma seda seal näinud ei ole ja arvatavasti on ka nii parem.

Tuuri lõpppunkt oli seal samas raeplatsil (Dam Square) ning kui sinna lähemale jõudsime mõtlesin oma peakeses, et kas alustada vestlust ameeriklasega, kes mu kõrval kõndis, või mitte. Samal ajal kui ma veel mõtlesin alustas tema minuga vestlust. Victoria oli pärit Pennsylvania osariigist, aga viimased kolm aastat oli ta elanud/töötanud Las Vegases ettekandjana kuna peale keskkooli lõppu ei teadnud ta, mida soovib oma eluga edasi teha. Ilma kraadideta ameeriklane tundus päris rahul enesega olevat ning algatas ka minu peas mõningaid mõtteid, mille üle arvatavasti kogu mu suguselts õnnelik ei oleks.

Raeplatsis asuvat kuningapaleed kasutatakse ainult lihtrahavaga suhtlemisel, sest kuninglik perekond ei taha keset linna käramüra ju elada. Eriti veel siis kui purjus seksinäljased turistid urineerivad su akna all nii, et vundament laguneb. Hollandi teadlased olidki leiutanud sellise materjali, millega katta kinni sein vähemalt kaks meetrit maapinnast, ja kui keegi urineerib vastu seina, siis see pritsib pritsijale endale peale. Jutt otsas, pani giid peopesad kokku nagu kerjus ja rääkis kurva häälega, et nüüd on see ebamugav hetk, mil on aeg meil oma rahakotte talle tühjendada. Minu arust on see alati hästi ebameeldiv nii kellegile raha anda, et kõik vaatavad palju keegi annab ja ka rahasaaja ise saadab sind kas sooja naeratuse või külma pilguga minema. Selle suhtes meeldis mulle Riia beany tüüp kõige rohkem. Võttis mütsi peast, tõstis selle enda ette, sulges silmad ning ootas kuni kõik olid ta juures ära käinud peale, mida tegi meile suure kummarduse ning tänas nagu mingi lavatäht.

Kui see piinlik hetk oli möödas jäime osad kuidagi eksinud näoga samasse ringi seisma. Mõned minutid tagasi olime möödunud ühest iiri pubist ning ameeriklane pakkus, et me võiks sinna minna. Kuna ma tagasi hostelisse, kus oleks võinud kiimast brasiilia kääbust näha, minna ei tahtnud, ühinesin ka temaga. Iiri pubi oli täitsa mõnus. Sõin suuri friikaid, loputasin neid endale alla klaasi Guinnessi õllega ja kuulasin, kuidas äge iirlasest baarman, kes nägi päris hea välja, pani oma mõnusa iiri aktsendiga ameeriklase paika. Nimelt Victoria hädaldas, et kesklinnast kaugemal piirkondades on sildid ainult hollandi keeles.

“Kuidas peaks mina ja paljud teised välismaalased aru saama?” küsis Victoria.

“Sa arvatavasti kuulud nende ameeriklaste hulka, kes peavad inglise keelt ja USAd maailma nabaks ja kõik muu ei ole nagu mitte midagi!”

“Loomulikult! Alati need iirlased panevad ameeriklasi paika!”, ütles kerge muigega Victoria mulle.

“Mida sa õhtul plaanid teha?”

“Erilisi plaane mul nagu ei ole. Ja sul?”

“Üks kelner rääkis, et Paradiso on hea koht, kus kohalikud oma öid veedavad. Mõtlesin seda vaatama minna. Mis arvad? Tahad ühineda?”

Kuna Rotterdami öid ma klubi/baari sarnases asutuses nautida ei saanud, siis olin kohe nõus. Selle auks tahtis ta juua viina shoti mingi likööriga ja ka seepärast, et tal pea valututas. Ega ma põline kirde eurooplane saanud mingile ameeriklasele alla jääda ja seega võtsin ka endale selle shoti. Ega suurem asi see polnud. Lihtsal viin segatud mustikalikööriga. Kui ma olin veel ühe õlle joonud, mis oli palju parem kui Guinness, otsustasime Paradiso ees 22.30 kokku saada ja enne seda oma hostelitest läbi käia, kus siis end valmis seada. Arve maksmisel jäi mul karp nimega suu jälle pikaks ajaks lahti. 20 eurone arve oli natuke üllatav mulle, aga kui teisti mõelda, siis sain selle eest friikatest kõhu täis ning alla kulistatud kaks klaasi õlut ja mingi viina shoti. Loomulikult kodus tuleks see odavamalt, aga mis teha. Ei tahtnud ameeriklase ees vaese ida-eurooplase stereotüüpi kinnitada.

Erinevates suundades läksime kuna mina elasin läänes ja tema idas. Ilm oli ilus ja tuju hea seega otsustasin koju kõndida oma vaistu järgi. Lihtsalt pidin loojuva päikese suunas kõndima ja lõpuks oleks ikka õigesse kohta jõudnud. Sellist seiklust päris igale ühele ei soovitaks. Mulle tuleb kasuks väga hea orienteerumisvõime, suunataju ja kaardilugemise oskused. Endine skaut ikkagi siin. Selline kergelt sihitu kõndimine meeldib mulle väga, eriti välismaal, kus kõik on uus ja huvitav. Nii jäi mul tee peale ka mingi joogahütt, kus pidi toimuma vegepidu ja hipireiv ehk minusugusele veidrikule täitsa loodud. Telefoniaku oli tühi ja seega vaatasin bussipeatuste kaartidelt, kus ma täpselt asun. Lihtsalt igaks juhuks kuna ma pidin õhtul ikka inimesega kokku saama ja hilineda mulle ei meeldi. Tee peale jäi ka park, kus sain oma lähkri täita Amsterdami veega, mille maitse oli palju parem kui see, mis mu hosteli vannitoakraanist tuli. Lõpuks peale tunni ajast kõndimist jõudsin tagasi hostelisse. Kell oli kümme ning pooletunni pärast pidin juba ameeriklasega kohtuma. Õnneks tahtis ameeriklane 23.30 kokku saada ning ma olin õnnejunni seisundis, sest vajasin hädasti dušši.

Keha puhas, juuksed kuivamas, kleit seljas asusin endale sukapükse jalga kangutama horisontaal asendis naril, sest alumistesse vooditesse olid mingid uued tüübid saabunud ja ma veider inimene, kes paljaste jalgadega käia ei saa. Kuna ma teadsin, et trammist hilineda ma ei tohi, lahkusin oma toast varem. Toa uks kinni ning lifti poole liikudes näen üht kogu seal ees seismas. Kogule lähemale jõudes tuvastas mu aju ka inimese ära ning loomulikult oli see eilne kiimane kääbuslane. Ütleme nii, et seekord nägin ma oma kleidiga parem välja kui pusa ja teksastega eelneval päeval. Täiskasvanud inimene oleks läinud sinna kõrval, öelnud tere või lihtsalt eiranud inimest, ning liftiga alla sõitnud nagu normaalne inimene. Aga mida mina tegin? Keerasin kohe ennast teises suunas, olin seina taga peidus ning kaalusin oma valikuvõimalusi, mille hulka kohe kindlasti ei kuulunud ühine lifti sõit. Kuna hirm trammist mahajäämise ees oli nii suur, siis ruttu tatsasin ümber nurga ning kihutasin treppidest alla, lootes, et jõuan kiiremini neljandalt esimesele kui tema liftiga. Esimesele korrusele jõudnud ei näinud ma teda ning olin rõõmus, et suutsin kiiremini treppidest alla lennata kui liftiga sõita. Kui möödusin liftist, siis avanesid uksed kust brasiilane välja astus. Sekundi ma seisin seal lolli näoga talle otsa vahtides kuni lihtsalt tormasin hostelist välja ilma taha vaatamata.

Trammisõit hiljem leidsin end öömeelolus inimestega Amsterdami kesklinnast. Natuke ekslesin kuni leidsin oma tee läbi inimmasside Paradisio ette. Minutid möödusid ja Victoriat ei näinud ma kusagil. Akut oli mul ainult 5% ja seega proovisin kusagilt mingit wifit leida. Kohe kui olin ühenduses sain ka teate talt: “Ugh, mu peavalu ei lähe üldsegi ära.” Esimene mõte mu peas oli: “Kas ta tõesti ei tulegi? Ja mida ma nüüd teen? Kas sõidan tagasi hostelisse kiimase päkapiku juurde või lähen üksi klubisse?” Õnneks paanikaks ei olnud põhjust, sest peale minu küsimist vastas ta, et on juba trammis ja lihtsalt hilineb. Kümme minutit hiljem seisime juba järjekorras.

“Hei! Kas te olete ühendriikidest?” küsib järsku Victoria kahelt meie ees seisvalt naiselt.

“Oh jaa. Sa ka või?”

“Jah, mis osariigist te olete?”

“Pennsylvaniast.”

“Oh jumal! Ma ka!”

“See on väga haruldane kohata reisides kedagi teist oma osariigist” teatas Vicki mulle hariva häälega.

Ma ei hakkanud talle ütlema, et teise eestlase kohtamine (väga suurelt ümardades on meid äkki maailmas mingi 1,5 miljonit) on palju haruldasem kui mingi ühise USA osariigi kaaslase nägemine. Kolme ameeriklasega ma siis klubisse sisenesin. Nii öelda tantsusaalis vajus mul karp veelkord lahti. Peale meie oli seal kuskil ainult kümme inimest. Kas selline ongi siis Amsterdami ööelu neljapäevaõhtul? Kell 23.45 ehk 15 minutit peale avamist jah. Inimeste pilkude saatel tellisime endale juua. Mina võtsin sama, mida Vicki tellis ning see oli mingi viin, apelsinimahla ja veega ehk väga omanäoline jook… Nende nimesi ma ei mäleta, aga õed Pennsylvaniast jõid õlut ja erinesid üksteisest nagu must ja valge koer. Üks oli blond, peenike, ilus, nägu meigiga kaetud ja tantsuoskustega, mida klubis iga ühelt jalale teisele tatsaja kadestaks. Tema tumedapealine õde aga seisis tantsupõrandal, lürpas õlut, jälgis inimesi oma paksude prilliklaaside tagant ja tõmbas oma väikseks jäänud tagi kokku poole. Tema oli isegi varem kuulnud riigist nimega Estonia ning paari kuu pärast pidi ta oma kihlatuga abielluma. Võib-olla on nad nüüd juba abiellunud seega palju õnne neile!

Paradiso (sel ööl klubi, kus ma ameeriklastega tantsisin) on vana kirik, mille hipid kuuekümnendatel ära skvottisid, sest nad tahtsid, et selleks saaks mingi vabaaja keskus. Nüüd ta ka midagi taolist ongi. Enamik suuri muusikakujusid on seal esinenud ja on väga pop konserti koht oma akustika poolest. Kui vitraažaknad välja arvata, siis ega väga rohkem vanast kirikust sinna alles ei olnud jäänud. Sel ajal kui ma Vickit väljas ootasin, nägin, et paari nädala pärast oleks seal ka Garbage esinenud. Vot seda oleks küll tahtnud näha!

Keldrikorrusel oli väiksem baar ja vaiksem tantsupõrand, kus paar inimest tantsisid indie ja alternatiivse roki saatel, mida kaks hipsterit vaheldumisi mängisid. Teisel korrusel oli suitsuruum, kus ma paar korda selle Eestit teadva õega käisin suitsetamas ja korra ka selleks, et ta mingite tüüpide juurest ära tuua. Kui ma sinna jõudsin keeras ta mingitele brittidele joint’i ja selline tunne oli küll, et need kahtlased vennad võivad igasugu õudusi talle teha.

Tasapisi kogunes inimesi juurde, maos segunes veider viina jook odavaima Heinekeniga ja ühelt jalale teisele tatsamine asendus palju vabastavama tantsuga. Muusika oli vahelduv: alates hip hopist, pop muusika kuni väga vanade tantsulugudeni välja. Ühel hetkel pidin ma endalt lihtsalt küsima: “Kas ma tõesti tantsin Amsterdami kesklinnas ameeriklastega, keda ainult paar tundi tundnud, Justin Bieberi muusika saatel?” Kui mul oleks mingi väga originaalne checklist, mis sisaldaks selliseid punkte nagu ameeriklastega Justin Bieberi saatel tantsimist ja kiimase brasiilia kääbuse eest põgenemist, siis saaksin nende punktide ette küll linnukesed teha. Kui tundsin, et enam paremaks see päev minna ei saa, teatab Eestit tundev ameerika õde, et ta on väsinud ja tahab tagasi hostelisse minna. Tema õde nõustas ja Vicki otsustas ka koos nendega minna, sest esiteks elasid nad samas hostelis ja teiseks pidi ta järgmisel hommikul Pariisi minema. Otsustav hetk oli saabunud: kas jääda üksi Amsterdami kuulsaimasse klubisse, kus inimesed vahtisid üksteist näljaste nägudega, aga samas oli mul seal mõnus olla, või minna tagasi hostelisse järgmise hommikuni magama? Ma valisin teise variandi. Enda arust oli mul juba piisavalt huvitav ja tegude rohke päev olnud ning seega panin õhtule punkti Paradisiost lahkumisega.

Vana kiriku ees jätsin hüvasti toredate ameeriklastega, keda ma arvatavasti kunagi oma elus ei näe. Ma teadsin, et lähedal asuvast Leidsepleini bussipeatusest peaks ka ööbuss minu Bos en Lommeri linnaossa sõitma, aga kuna sealsetest bussipaviljonidest ei suutnud ma õiget leida ega ka bussiaegu näha, otsustasin jalgsi koju minna. Mis see tund aega kõndimist Amsterdami pimedatel tänavatel kell kaks öösel ära ole! Niigi tol päeval juba kaks korda sarnane teekond läbitud. Kuna mul oli telefoni aku tühi seisin mingis nurgas kaart käes, et endale sobivat marsruuti välja valida. Järsku küsib mingi tibi mult tuld. Viisaka inimena hakkasingi kottist oma välgumihklit otsima, aga mida ei ole seda ei ole. Tibi oli sõbralik ja ütles, et ma ei muretseks. Küll ta leiab mingi tüübi, kellel see on, ja kes teab missuguse eluarmastuse ta nii leida võib. Viisaka naeratuse saatel lahkusin tuld või siis hingesugulast otsiva tibi juurest ja kärarikas Leidseplein (peamine Amsterdami ööelu toimub seal) asendus vaiksete tänavatega kanali ääres. Eks mul oli kerge hirm küll kõndida üksi tagasi hostelisse ilma töötava telefonita kui vastu tulid alko-, narko- ja kes teab mille uimas inimesed. Tundsin end turvalisemalt kui panin pähe kõrvaklapid ja teise otsa lihtsalt kotti, et näeks mulje nagu ma kuulaks muusikat. Nii sain ma mängida nagu ma ei kuuleks midagi, oleks omas maailmas ja poleks vaja mind tüüdata. Selle tunni jooksul tuli mulle paar inimest vastu, kellest ainult üks proovis vestlust arendada. Minu kiirest sammust ja omas maailmas olevast silmapilgust läks see katse tal luhta.

Mitmed korrad jäin kellegi maja ees asuvatele pinkidele oma väsinud jalgu puhkama. Sel päeval olid nad mind kõnnitanud 25 km ulatuses ning tol hetkel olin Hollandis kõndinud juba üle 150km. Kui ma poleks seitsmel korral ühistransport kasutanud, algaks see number juba kahega. Lõpuks peale kolme jõudsin oma väsinud jalgadega tagasi hostelisse. Valust piineldes ronisin mööda redelit oma narile, kus ma siis puhkasin paar tundi enne eelviimast päeva Hollandis.

Kolmas päev oli plaanis veeta oma parimate sõprade Anna ja Kariemiga Amsterdamis, aga tegelikult kondasin üksi mööda Leideni tänavaid ja mossitasin hostelis. Kuidas mu parimad sõbrad mind Hollandis alt vedasid ja miks küll mind mingi kodutu Amsterdami kesklinnas paitas- sellest nagu ikka juba järgmises osas.