Nädal Saksamaal ehk elu hülgepojaga (5.osa)

Hommikul vara ülesse, krõbinaid ja Nutella saiu jälle hommikusöögiks söödud ning liikusime siis rongijaama poole, sest täna oli päev mil läksime Põhjamere äärde. Hülgepoeg käskis ennast soojalt riidesse panna ning seega nägingi oma Nike’i pusa ja jopega nagu ehtne ida-eurooplane välja. Kui rongijaama kohale jõudsin tabas mind üllatus. Kõik teised olid, kas nahktagide ja/või lühikeste pükstega, sest õhutemperatuur tõusis ja päike säras aina soojemalt taevas. Kuna ma veetsin viienda päeva I’ga, siis kirjutab I edasi selle päeva mälestustest, sest vahelduseks võib ju.

Meie päev algas väsinud nägudega Lüneburgi rongijaamast, kust suundusime edasi Põhjamere äärde Cuxhaven’isse. Rongisõit sinna läks kiiresti kuna puhkasime välja eelnevast päevast ja ööst. Kuna minu sakslane väljasõidule kaasa ei tulnud, sain terve päeva Carmeli ja hülgepojaga jõlkuda, mis oli ainult positiivne.

Kohale jõudes sõitsime bussiga randa, kus pidime mõnda aega oma giide ootama. Cuxhaven on umbes nagu meie Pärnu. Heas vormis penskarid ratastel, ranna äär igasuguseid restorane täis jne. Randa jalutades möödusid meist suured hobused, kes olid juba eelnevalt tee peale endast maha jätnud oma bioloogilise jälje (u know what i mean), nägime suurt vaeva, et mitte ponyscheiße‘sse (nagu hülgepoeg seda nimetas) sisse astuda. Niisiis veetsimegi oma aega sumotades, bikiinivormi näitavaid vanureid (keda oli seal jube palju) nautides, sakslastele eesti keelt õpetades ja mõttetuid pilte klõpsides.

Lõpuks, kui tuur algas, alustasime seda üldsegi ühes hoones, mis tegeles ilmselt selle piirkonna keskkonna kaitsega. Kuna ka minu saksa keel pole just kiita, ei kuulanud ma, mida meile räägiti. Teiseks põhjuseks oli ka muidugi see, et mul oli tükk tegemist enda pulsi alandamisega, sest olin sattunud oma crushi kõrvale istuma.

Oli aeg jätkata tuuri väljas. Kuna tegemist oli rannaga, kus tõusu ja mõõna vahel olid ainult loetud tunnid, saime tutvuda veealuse maailmaga (liivaaluse maailmaga). Meile organiseeriti mõned punktid, kus saime tutvuda erinevate tegelastega, keda kõiki ma enam ei mäleta, sest alguses tegelesin oma sammude jälgimisega kuna ei tahtnud kanusside (nõnda hakkasime kutsuma kaanile sarnanevaid ussikesi, kes tekitasid liiva pinnale sitajunne meenutavaid kuhjasi) meistriteosete peale astuda. Lõpuks  sain aru, et see on võimatu ning tegelikult oli see lihtsalt liiv. Ka järgmisest punktist mälestusi pole, kuna siis juba jälgisin krabisid. Eestlasena ma neid iga päev ei näe. Või oli see punkt, kus näidati meile imepisikesi merekarpe?! Need olid nii pisikesed, väiksemad kui karusmarja seemned.

Ainuke punkt, kus ma tegelikult ka kaasa tegin, oli merekarbi elukate piinamine. Esiteks tampisime ühe koha peal, kuni see pehmeks läks ja sinna järjest sügavamale jalgadega sisse vajusid; siis astusime sissetambitud kohast välja ja otsisime sealt mõnda klaaskommi suurust merekarpi, mille panime päikese kätte liivale, et jälgida, kuidas nad ennast liiva alla keerutavad. Kõige toredam osa oli muidugi tampimise osa, sest mõnusa märja liiva lirtsumist varvaste vahel ei saa sisemaal elades igapäev kogeda.

Pärast tutvumist Põhjamere eluga, oli meil vaba aeg. Me ei kasutanud seda muuks kui ainult söömise jaoks, kuigi Carmel ostis endale sealt ka ühe hülgepoja mälestuseks (hülgepoeg tegelikult ise ei teadnud/tea, et me teda eesti keeles hülgepojaks kutsusime/kutsume). Selleks ajaks, kui olime bussipeatusesse jõudnud, mäletasid sakslased ainult ühte õpetatud sõnadest – ’laks’ ning olid suutnud sellega seoses mängu välja mõelda, mis kiirendas pea poole tunnist bussi ootamist. Tagasiteel Lüneburgi tegime Carmeliga paar kabe roundi, aga peale ühe korra kaotamist, keeldus ta mängimast.

Lüneburgi jõudes, ootas juba rongijaaamas mind mu sakslane. Tema juurde minnes (ta elab 5-6 km linnast väljas) ja seal olles ei tundunud ma kohe üldse, et tahaksin magama minna ja päevale lõpp teha. Kuidagi suutsin pere nõusse saada, et nad mind Carmeli ja hülgepoja juurde viiksid. Ettekäändeks tõin esitluse, mis meil oli vaja järgmiseks päevaks ära teha (tegelikult oli ka vaja ära teha). Minu väsinud sakslane ei tulnud kaasa ning kuna hülgepoeg on väga külalislahke ja ka ta isa, polnud ma ainus eestlane, kes oli linna pidutsema jäänud ning hiljem tema juures silmi puhata sai.

Läksime koos, neli eestlast ja kaks sakslast, N’i lemmikusse baari Lüneburgis, millest sai ka minu lemmik baar. Sisse astudes tekib kohe tunne nagu oleks teises ajastus, mida eriti võimendas hubases ruumis küünlavalguse mahe kuma. Seal sai ka TASUTA maapähkelid koorega! Küsides, et kuhu me koored peaksime viskama, vastati: ’’maha ’’. See ei olnud mingi nali. Eeskujuliku (kkhmkhm) eestlasena oli seda nii raske teha. Võttis ikka mitu peotäit koori kuni julgesin ise koori põrandale maha visata (enne lasin ikka, kas N’il või hülgepojal töö enda eest ära teha). Tunne, mis selline ebamoraalne käitumine kaasa tõi oli nii vabastav ning ma siiamaani igatsen seda tunnet, kus mingisugune suur ja raske koorem seljast langeb. Baaris tellisime veel grupi peale kaks suurt kannutäit õlut ja kaks pitsat ning nagu ikka läks jutustades aeg kui linnulennul.

Kui olime otsustanud, mis teed pidi koju (hülgepoja juurde) tagasi lähme, arvasime Carmeliga, et teeme oma esitlust hommikul. Koju jõudes pidimegi kohe magama minema, sest paari tunni pärast oli oodata äratuskella lärmi, millega algas uus päev, milles me feilisime oma esitlusega, saime kopra selga vahtida, nautida pommiähvardust väikelinnas, teatris käia Hamburgis (Carmel), sõita  160km/h ja sakslaste hurtsikus juua (Carmel), aga sellest kõigest järgmises osas, mis loodetavasti näeb ilmavalgust varsti 😀