Külmad viinerid ja kuumad itaalia mehed ehk kuidas ma oma 21. sünnipäeva tähistasin (1. osa)

Nagu teada, siis mulle ei meeldi oma sünnipäeva tähistada või vähemalt sel ajal kodus olla. Ma tahan olla kusagil mujal, eemal kõigest tuttavast ja kogeda midagi uut, sest ainult nii saan kätte tunde, et peaks veel ühe aasta siin maamunal veetma. Ma tean, et olen väga veider inimene, kes enne oma isiklikku aastavahetust hakkab mõtlema ja analüüsima seda, mis viimase aasta jooksul juhtunud ja toimunud on. Sel eluaasta täitumise puhul tahtsin kohe eriti põgeneda kuna 5. septembril sai leping ja töö laeval läbi ning ma ei olnud valmis kohe kunstitudengi ja ülikoolilinna ellu sukelduma. Mul oli vaja mingit vahepealset ettevalmistusaega ning seepärast läksingi ma Itaaliasse.

Enne kui ma alustasin oma viimast vahetust laeval mõtlesin, et ma ei lähe kuhugi kuna kool hakkas 4. septembrist ja mina saan alles viiendal laevalt maha. Kui ma tahaks kuhugi minna, siis ma peaksin terve nädala puuduma koolist ning reisile minema otsekohe, sest oma sünnipäeva ainult bussides ja lennukites ka päris veeta ei taha. Pole ikka piisavalt suur vaheldus minu jaoks. Peale pikka mõtlemist ütlesin persse kah koolile ja oma kohustustele ning ostsin viimasel hetkel endale lennupiletid Milanosse ja tagasi.


Viies september algas kell seitse hommikul viimased kaks nädalad koduks olnud kajutis. Silmad olid paistes ja pea käis ringi, sest öösel oli möllanud tugev tuul merel ning ma olen kerge merehaigeks jääma. Mul oli veider tunne, nimelt selline kus tead, et sinuga juhtub varsti midagi halba. Tolle nädala horoskoopi lugedes (kerge meelelahutuse mõttes mitte et ma seda sada protsenti tõe pähe võtan) hakkasin just eriti igale asjale haiglaslikult tähendust otsima ja mõtestama.

Algavat nädalat iseloomustab ülempreestrinna. Sind ootab ees põnev aeg, kus kasutad eelkõige oma tunnetust ja intuitsiooni, et teha õigeid valikuid. Õpid paremini tundma oma hinge sügavusi ja tunned tugevat tõmmet müstika ja vaimsete teemade vastu. Puutud kokku ka sarnaste huvidega inimesega, kellega saad mõtteid ja kogemusi vahetada. Kindlasti tasub ka tähele panna märke, mida universum sulle saadab.

Esimeseks märgiks oli see, et ma ei saanud lahti lukustatud kappi, kus sees olid mu tööriided ja ka kohver asjadega. Õnneks peale pikka punnitamist avas võti luku ja ma ei pidanud oma pidzaamades klientidele hommikul naeratama ja viinapudelit müüma. Lisaks sellele jõudsin ma oma pead mitu korda igale poole lüüa, uksega vastu nina saada ja näppe plaasterda, sest küll oli ühel pöidlal küüs natuke lahti tulnud ja teisel lõikehaavad oma kassa koristamisest. Töökaaslane ütles mulle ka, et kui mul on selline veider tunne, siis ma pigem ei peaks minema. Mõni võib öelda, et mul oli lihtsalt väike reisiärevus ning kujutan endale kõike ette, aga varem on sarnane kogemus enne reisi mul juba olnud, mis ei lõppend nii hästi nagu oleks võinud. Nimelt seitse aastat tagasi Iisraeli reisilt naasin ma ilma emata, sest tema pidi jääma haiglasse oma eluohtlikku trombi lahustama. Enne seda oli ka igasugu märke alates sellest, kuidas päev enne reisi oli minu toa sein märg, sest toru oli lõhkenud ning minu toa all asuvas keldris ujutas kuni selleni, et Tallinnas meie öömaja kohalik kass kuses kõigi kingad täis.

Kuna mul olid piletid ostetud ning kõigile juba suure suuga räägitud, et lähen Itaaliasse, siis oleks ikka väga narr olnud kõigest loobuda lihtsalt ühe veidra tunde pärast. Kui tööpäev oli läbi saanud, siis kihutasin bussiga Tartusse, et kohver maha panna ja seljakott algavaks seikluseks täis pakkida. Bussis tegin endale ka esimest korda igaks juhuks tervisekindlustuse, sest pigem karta kui kahetseda. Eriti kui veel veider tunne on. Bussijaamast sõitsin taksoga kiirelt koju, viskasin kohvri maha, lugesin ema jäetud sünnipäevakaarti ja sõin oma õe sünnipäevast ülejäänud jääke, sest minu külmikus olid ainult hallitavad köögiviljad, mis lihtsalt ajasid südame pahaks. Kiirelt kõmpisin mäest ülesse vanaema juurde, kus printisin endale tervisekindlustuse välja, tühjendasin vanaema külmikut enda kõhtu ning jooksin tühja seljakotiga minema, et seda järgnevate paarikümne minutiga ees ootavaks reisiks täita. Kott koos ning kaks tundi hiljem olin jälle bussis vuramas Tallinn-Tartu maanteel.

Sõidu Tallinnasse veetsin esimest Tasujate filmi vaadates, et mitte mõelda mind eesootavatest seiklustest, aga seda oli raske teha muretseva isa pärast, kes ei saanud aru sellest, et ma ei ole endale ühtegi ööbimispaika bronneerinud ega ka sellest, et mul ei ole aimugi, kuidas Bergamo lennujaamast Milanosse saada. Tegelikult olin ma uurinud küll, aga bronneerinud mitte, et jätta teatud vabadust oma reisiplaani. Lisaks sellele teadsin, et mul on enne lendu aega, mida saaks kasutada efektiivselt reisi jaoks. Lennujaamas maha minnes soovis bussikaaslane mulle ka head reisi, mis tegi südame soojaks ja vähendas natuke mu ärevust.

Kuna mul oli kaks tundi aega lennuni ja check-in juba tehtud, siis ei näinud ma mingit põhjust passida niisama lennujaamas ja oodata. Lisaks sellele olin ma mõningad vajalikud esemed nagu näiteks rätiku maha unustanud ja seega mõtlesin minna Ülemistesse ostlema. Helistasin vanaemale, kuna olin tema eelnevat kõnet ignoreerinud ning samal ajal kui temaga rääkisin tuli ka number kaks buss, mille peale ka kobisin ja pileti maksin. Samal ajal kui veel vestlesin sain aru, et olin istunud valele bussile, sest kesklinna asemel leidsin end sellest aina kaugenemast. Ennast kirudes astusin bussilt maha ja hakkasin tagasi mööda Tartu maanteed lennujaama poole kõndima. Nii palju siis minu lennueelsest ostuleevendusest. Lennujaamas istusin itaallaste vahel, kellest üks eakam paar arvas, et ma olen teel koju, sest minuga alustati vestlust itaalia keeles. End inglise keeles vabandades oma puuduliku itaalia keele pärast küsis härra mult perfektselt arusaadavas keeles, et ega mind ei häiri nende koti koht minu oma kõrval..

Esimene lennureis Ryanair’iga möödus kahe mehe vahel istudes ja oma muusika saatel tukkudes. See lennureis oli minu jaoks väga veider, sest ma ei ole kunagi lennanud lennukiga, kus pilvede vahel hõljudes hakkab üks itaalia mees itaalia keeles mikrofonisse karjuma, et kuulutada kogu seal olijatele loteriipiletite müügist. Taevas ei tulnud appi ning ma sain miniinfarkti kui oma mõnusast uinakust selle pärast üles ärkasin koos mõnede imikutega, kes kohe oma paha meelt näitasid välja.

Bergamo lennujaama jõudsin kohaliku aja järgi kell kaksteist. Sealt kobisin Milano bussi peale, mis oli täidetud teiste uniste backpackeritega. Sõit möödus mul Itaalia autobahn’i imetledes ja ema tehtud külmasi viineneripirukaid nosides. Nendest mõtlemine toob juba külmavärinad, sest elu sees ei taha ma viinereid enam süüa. Öösel kell pool kaks Milano keskrongijaama juures bussist maha astudes sain kerge šoki, sest kõik minu ümber tundus nii räämas, must ja kole. Seda tunnet ei leevendanud ka kodutud pagulased, kes rongijaama erinevates orvades magasid ja elutsesid. Klapid peas, asusin oma rongijaama hostelit otsima, millel nimeks Koala Hostel. Seal maksin 50 eurot kahe öö eest ainult naised toa eest, kus ma ka esimese öö sain üksi olla. Laes propellertavat ventilaatorit sain aru, et täna ongi üks aasta jälle mu elus läbi ning suunurgad tõusid ülesse, sest teadsin, et uue aasta algus on juba palju lubav.

Kuidas ma veetsin oma 21. sünnipäeva Milanos ning, mis minuga seal juhtus, sellest juba varsti.

Advertisements

Mina olen šokolaad ja sina vanilje ehk nädalavahetus Riias

Mõni päev on kohe selline, kus tunnen, et olen kasutu ja saamatu inimene. Näkku vaatab suur nimekiri asjadest ja tegudest, mis vajavad tegemist, aga motivatsiooni nendega tegelemiseks kusagilt ei leia. Selle asemel, et näiteks teha endale liiklusseadustik selgeks ja lõpuks ometi oma autokool ära lõpetada, mis on veninud nagu kaamlitatt, olen ma lihtsalt olesklenud oma uues ilusas korteris ja käinud mere peal tööl. Täna on ka leinapäev kuna möödub kaks aastat sellest päevast kui ma Hollandisse potsatasin oma suure kohvri ning veel suuremate unistustega. Kuna ma olen nii osav enda ja oma elu saboteerimises, siis oleks hea mõte ka lõpetada see Riia postitus, mis on olnud ootel juba septembrist saadik.


Oli viimane suvine nädalavahetus enne ülikoolide algust. Olin just lõpetanud oma suvetöö kontoris ja ees ootasid ajad kahe kõrgkooli vahel jooksmisel. Seda ma ka kaks nädalat tegin enne kui septembri keskpaigast võtsin Tartu Ülikoolist paberid välja. Õudne mõelda aga jah, vähem kui aastaga olin kahe ülikooliga lõpparved teinud.

Laupäeva hommik enne Riiat algas nagu ikka kella nelja ajal potitäie pudru söömisega saateks mingi veider 90ndate muusika, mis kostus läbi seina naaberkorterist. Oma kodinad koos ja liblikad kõhus möllamas asusingi bussijaama poole kõndima. Varahommikud enne reisi, olgu see minek Pärnu või Tuneesiasse, on minu jaoks alati olnud mõnusad. Kõndida mööda tänavaid, kus ainult mõni üksik hingeline sinuga koos liigub, selles on midagi. Eriti enne reisi on see tunne minule millegi pärast eriline. Võib-olla seepärast, et kui teised ümber minu tegelevad oma igapäevaste toimingutega lähen mina reisile. Teen midagi out of the ordinary, rutiinivälist ning millegi pärast tekitab see minus erilise tunde. Igatahes…

Bussis sain Professor X’iga kokku (ta ise oli nõus kandma sellist varjunime..) ning pikk sõit Riiga võis alata. Nagu kaks aastat tagasi oli ka seekordne Riia külastus sarnase plaaniga. Bussilt maha astudes ostsime rongijaama Rimist endale süüa ning asusime teele Vermanese parki, kus siis oma ostud ka alla kugistasime. Minul oli jälle võetud kaasa riisikoogid ning nii siis ma nosisin neid seal kuna koos nendega ei saanud ma oma kotilukku kinni panna. Enne pargi väravatest sisse jalutamist pidasid ka kaks naist mind kinni, et anda mulle väike paber, kus oli mingit informatsiooni immigrantidele. Miks mulle see anti ma ei tea. Ju siis ma nägin oma kodinate ja riisikookidega välja nagu mõni vaene pagulane.. Kui kõht oli täis riisikookidest kostis kõrvu tuttav viis ning selle allika juurde jõudes nägin, kuidas noored Läti piigad tantsisid flamenkot. Mingisugune väga oma moodi üritus oli tol laupäeva hommikul seal pargis. Kui olime näinud ka mingeid keskeakriisis vaevlevaid inimesi, fooliumist torbikud peas, kätest kinni hoides ringi ratast käies ja lauldes, teadsime, et on aeg lahkuda sealt.

Liikusime vanalinnas tuttava Peetri kiriku juurde, kus ka seekord alustasime oma tasuta Riia tuuriga. Enne seda näitasin Professor X’ile me hostelit, milleks oli jälle ulaka orava hostel, kus ma oma 18. aasta sünnipäeval ööbisin. Kui keegi enam ei mäleta, kuidas too nädalavahetus möödus, siis võib mälestuseks seda siia klikkides lugeda. Peetri kiriku ees peesitasime pool tundi enne tuuri ja ühe seal asuva maja viimaselt korruselt tuli mingi kurb viiulisoolo samal ajal kui selle avatud aknast liugles valge kardin tuule käes. See oli nagu mingi stseen mõnest vanast mustvalgest filmist ning kui ma hakkasin seda jäädvustama, tõmmati kardin ruttu sisse. Eks oma süü, et päris fotograafi kombel ei käitu. Kiriku ees seistes lootsin ma, et ka seekord oleks see tore beany seal, aga ei. Oli hoopis mingi ajaloolane Kaspars, kes oli ka isegi täitsa tore. Seekord oli ringkäik teistsugusema teekonnaga kui kaks aastat tagasi või siis iga giid teeb oma teekonnaga tuuri. Grupis oli ka kaks keskeale lähenevat eesti härrat ning ma mõtlesin terve ringkäigu, kas alustada nendega vestlust või mitte. Tavaliselt välismaal reisil olles teist eestlast nähes ju me kohe alustame nendega tutvust, sest ikkagi eestlane ju. Samas tegin ma endale selgeks, et me oleme Lätis, kodumaa piirist umbes 150 kilomeetri kaugusel ning teise eestlase nägemine nüüd küll nii eriline ei ole. Tuuri lõpp-punktiks oli seekord vabadusesammas, kus oli ka aeg tasustada oma giidi. Nagu varemgi mainitud ei meeldi sellised hetked mulle, sest tunnen, kuidas inimesed hindavad kui paljuga ma oma giidi tasustan. Seepärast andsingi oma viie eurose talle näppude vahel nii, et keegi teine ei näinud palju ma andsin, mille peale ütles lätlane naljatamisi: “Aa, sa tahad mulle altkäemaksu anda!”. Mina ei oskanud midagi muud teha ja öelda kui noogutada laia naeratusega nagu mingi pooletoobine ja öelda: “Yes yes”.

Jalutasime läbi vanalinna oma hostelisse, kus pakuti ka tervitavat shoti, milleks oli tuntud Riia palsam. Ma võtsin selle kangema, mida sekund hiljem kahetsesin, sest see kraam oli ikka palju vängem kui ma seni harjunud olin. Oma hostelitoas panime kodinad maha, rääkisime natuke ühe toakaaslasega ning läksime edasi Art Nouveou piirkonda. Kuna tegemist on minu lemmiklinnaosaga Riias, kus asub ka minu lemmiktoortoidurestoran, siis pidime kohe kindlasti ka sinna Riias oleku ajal minema. Palju oli kahe aastaga muutunud nagu restorani asukoht ja ka selle hinnad. Restoranis tellisin ainult mina “kogukamat” süüa, milleks oli siis üheksa eurot maksev salat, mis koosnes suvikõrvitsa spagettidest, mõnest salatilisest ning kaunistuseks oli üks võõrasema õisik. Kuna Professor X’i ostetud trühvlid nägid nii head välja, siis ostsin ka mina mõned endale, mis olid kõhtu täitvamad kui üheksa eurone võõrasema õisik.

Peale väikest jalutuskäiku juugendlinnaosas ja puhkust hostelis liikusime vanalinna avastama ning ka shoppama. Professor X, kes kõige rohkem soovis ostelda ei saanud midagi, aga mina sain endale uue kleidi koos Professori heakskiiduga. Kuna kätte oli jõudnud juba õhtu, siis otsustasime veeta tunni päikeseloojangu paistel ühes kohvikus, kus mõlemad ostsime endale kokteilid ja siis ka kohvi. Professor X Baileyse ja mina iiri ehk kohvi viskiga. Põsed alkoholist, soojast kohvist ja loojuva päikesekumast õhetamas, tegime oma ostud järgneva hommiku söögilaua jaoks ning minu ostude seas oli ka loomulikult Riia palsam, mille raviomadusi soovisin ka oma kodus katsetada.

Kell kümme õhtul ei olnud me Professor X’ga küll nõus oma päeva lõpetama ja seega asusime oma Riia kaardil ringitatud kohti külastama. Interneti avarustes oli mainitud ka mingit terrassi, kus kohast pidi hea vaade avanema Riiale. Küsisime selle kohta ka kohalikult vastuvõtu töötajalt, kes meid väga aidata ei osanud, sest see, mida ma talle kirjeldasin tundus utoopilise imena. Meid ja meie soove see ei peatanud ja seega asusime seda unistuslikku terrassi otsima.

Nagu teada olen ma veider inimene. Üks minu veidrustest on ka see, et ma ei saa seelikuid ja kleite kanda ilma sukapüksteta, sest ma tunnen end paksu hoorana nii. Ma tean, et ma peaks oma mõtteviisi parandama ning end armastama nii nagu ma olen, aga see selleks. Tol terrassi otsingu õhtul panin ma ka oma uue kleidi selga, aga sukapükse mul kaasa võetud ei olnud ja seega asusime mulle neid Riia öös ka otsima. Leidsime ühe Rimi oma terrassi lähedalt ning sealt sain ma ka endale sukapüksid, sest seni hostelist poeni kõndimisel oli mul küll tunne, et olin keiser, kellel uued rõivad seljas ning vastutulevate inimeste pilgud ja ütlemised seda tunnet ei leevendanud. Siidisukad käes oli mul järgmine katsumus ees nimega “Kus ma need endale jalga saan panna küll?”. Vastuse ja lahenduse oma küsimusele sain ma nurga tagant. Sattusime ühele inimtühjale, kergelt uriinihaisusele tänavale ning seal ma siis paari kaamera all sikutasin kuidagi need endale jalga. Loodan, et neid videosalvestisi vaatavatel turvatöötajatel oli vähemalt lõbus…

Lõpuks leidsime ka oma utoopilise terrassi, mis asus Galleria Riga kaubanduskeskuse katusel. Kui olime sõitnud liftiga kaheksa korrust taevale lähemale avanes maaliline vaade öisele Riiale. Mõnusa laupäeva õhtu kohta oli seal suhteliselt vähe rahvast elu nautimas, aga meile see sobis, sest üksteise ja paari kokteili seltskonnast piisas meile küll. Terrassilt avanevast vaatest meile jäi väheks ja seega seadsime oma sammud Radissoni hotelli poole, mille 22. korruse baarist pidi veel parem vaade avanema. Hotellis oli ka väike piinlik hetk kuna me ei teadnud, kus kohas liftid asuvad. Küsisin ma siis abi ühelt turvatöötajalt, kes meid kerge muige ja kahtlustava pilguga saatis liftide juurde.

Peale pikka liftisõitu avanes meile vaade hoopis ühele eriskummalisele peole, kus keskeakriisis vaevlevad inimesed tantsisid kantrimuusika saatel veidrat tantsu. Antropoloogilise vaatluse eest ei olnud me aga nõus maksma viite eurot ning seega saime nautida vaadet Riiale tagasisõidul maapinnale, mille kaaslasteks olid veidi vindised vanamehed, kes proovisid mingit tähenduslikku vestlust meiega alustada. Kui liftiuksed avanesid põgenesime kiirelt sealt hotellist saateks tuttavate hotellitöötajate naeruturtsatused.

Järgmiseks ringiks meie Riia kaardil oli Folkklubs ALA, mis sisseastudes meenutas kodulinna Püssirohu keldrit. Kõrged kividest laetud laed, seinad täis erinevaid õllesi ning keskaja söömingutele mõeldud lauad, mille taga noored lätlased suud mekkisid. Mina võtsin ka endale ühe kannu ning asusime omale kohta otsima, mille leidsime väljapääsu juurest, kus kõik meid kergelt nügides mööda kõndisid. Oma antropoloogiliste ja psühholoogiliste huvide tõttu meeldib mulle läbi viia ka väikseid katseid inimestega. Üheks katseks on inimestele otse silma vaatamine. Näiteks kui keegi tänaval minuga vastassuunas kõnnib, siis ma vaatan neile otse silma ning vahel ka kergelt naeratan, et näha, kuidas inimesed reageerivad. Mõni naeratab vastu, teine vaatab kuhugile mujale ruttu, aga enamasti vastatakse mu pilgule kortsus kulmu ja mossis suuga. Kuna ma olin tolleks hetkeks juba mõned klaasid erinevaid julgusjooke joonud, vaatasin ka seal oma õlleklaasiga endast mööduvaid inimesi, mis võis jätta inimestele mulje, et ma otsin midagi muud kui lihtsalt mingit emotsiooni ning ka seepärast potsatas minu kõrvale istuma üks india mees.

“Hello! My name is Ashiihfhjfiufhifgb and I’m from India!”

“My name is Paula and this is…” mille peale Professor X põgenes meie juurest, sest tema küll mingi india tegelasega rääkida ei tahtnud. Ega ma ka ei ihaldanud ligitikkuva tüübiga rääkida, aga kuna ma ei oska inimestele viisakalt seda öelda, siis jäin monoloogitsevat indialast kuulama.

“Do you know what is my favorite drink? It’s choclate milkshake. You know I am choclate and you are vanilla.”, mille peale ta oma kaelkirjaku ripsmeid minu suunas pilgutas ja puhmas kulme kergitas. Tema kurameerimispüüdlustele viisakalt ja keelduvalt vastates ütlesin talle, et pean oma sõbra üles otsima kuna ta eksib kergesti ära ja hakkasin püsti tõusma kuna õnneks oli mul õlu kruusis otsa saanud ning uut ma kohe kindlasti sealt ei soovinud võtta. Enne kui ma sain täiesti minema, haaras ta mu käest ja hakkas mu käejooni lugema ehk teisisõnu lihtsalt silitas mu pihku. “I can read it from your hand that you and I don’t have a long lasting future together but for tonight…”. Lõpuks sai ka mul mõõt täis ning soovisin talle kõike head oma elus, tõmbasin oma rüvetatud käe ära ning jooksin ruttu tualettruumi, kus Professor X mind juba ootas. Lühike ülevaade talle üle antud, tegime vehkat baarist ning jooksime mööda Riia vanalinna tänavaid kaugele sealt.

Lõpuks jõudsime kohta, kus oleks võinud terve oma õhtu veeta ning selleks oli loomulikult see rokibaar, mida viimati ma oma 18.nda aasta sünnipäeval külastasin. Keldrikorrusel naersime purjus kohalike üle, kes proovisid karaoket laulda ning teisel korrusel tantsisime mingi bändi saatel kuni saabus aega oma hostelivoodisse potsatada.

Järgmise päeva hommikul kell 9 istusime hosteliköögis ning sõime oma eelmise päeva Rimi oste. Mina mõtlesin, et proovin olla tervislik ja seega olin ostnud müslit ja enda arvates maitsetamata jogurtit, mis tuli välja oli hoopis hapukoor jogurtipurgis. Isu ja tuju hommikul rikutud pakkisime oma asjad ning lahkusime hostelist. Kuna Professor X soovis ka midagi endale osta, liikusime teisele poole jõge, kus kaardi järgi pidi asuma Olympia ostukeskus. Enne seda mõnulesime päikesega Peetri kiriku ees, kus üks kohalik kõuts tõmbas turistide tähelepanu ning nautisime oma hommikukohvi. Teisel pool jõge sellesse kaubanduskeskusesse sisse astudes olime pettunud, sest tegemist oli hoonega, kus asus suur Rimi hüpermarket, mõned väikesed poed ja paar kiirtoiduputkat. Oma olemuselt meenutas see pigem mõne Eesti väikelinna keskust, kus asub eluks vajalikud asutused nagu lemmikloomapood, kalastustarvete pood, prillipood ja Tele2 esindus. Kuna meid ei ootanud ees Zara, H&M’i ja teiste toredate kettide esinduspoed lahkusime sealt Olympia shopping mall‘ist ainult ühe pudeliveega.

Lõpuks jõudsime ikka Galleria Riga keskusesse, kus sai raha kulutatud nii riietele kui ka pitsadele, mida siis kauni Riia vaate saatel nautisime kuni saabus aeg oma kodinatega bussi peale kobida ning tagasi rutiinsesse ellu minna.

Selle postituse kirjutamine on veninud nii pika peale kuna tegelikult ei olnud see nädalavahetus minu jaoks midagi nii erilist. Eks väikese vahelduse ja mõned piinlikud ning toredad mälestused ma sain, aga see ei olnud reis, mida ma veel aastaid hiljem mäletaks või kellegile pajataks. See peatükk vajas lõpetamist selleks, et ma saaks järgmistele lugudele keskenduda nagu Pihkva avastustele, Helsingi mõtisklustele ja ka tulevastele sünnipäeva seiklustele, mis mind paari nädala pärast on ees ootamas ning on loodetavasti palju huvitavamad kui eelmise aasta sünnipäev kahe ülikooli vahel joostes ja perega õhtul torti süües.

Ma ei armasta sind enam ehk tagasi Hollandisse (7.osa)

Ärkan ülesse kõva kolksatuse peale ning sekund hiljem taipan, et see oli minu telefon, mis narilt põrandale kukkus. Kiirelt oli mul uni läinud ja hüppasin redelist alla, et kontrollida telefoni seisundit. Tol hetkel tundus kõik korras olevat, aga nagu me kõik teame, siis viimased kolm kuud on telefon olnud täitsa audis. Oli viimane päev Hollandis ja seega pugisin kohe palju rohkem hosteli sööklas endale sisse. Kodinad koos, registeerisin end välja ja jätsin oma kotid hosteli pakihoidu. Tol päeval oli plaanis käia mingis kunstimuuseumis ja natuke linnas jalutada koos Zoe’ga.

Zoe on üks hästi tore tüdruk, keda ma kohtasin Leslie korraldatud aastavahetuse peol (sellest päevast on mul isegi mustand valmis kirjutatud, aga ma veel mõtlen, kas avaldan seda siin või mitte). Kohe me klappisime kuna meil oli nii palju ühist ja ka mõlemad olime just ülikoolist ära tulnud. Tegelikult peakski talle ja ühele teisele endisele klassikaaslasele kirjutama ja küsima kuidas neil uues koolis on, aga see selleks. Aastavahetusel leppisime kokku, et enne kui ma päriselt Hollandist lahkun, tuleme Annaga Amsterdami ning Zoe näitab meile ringi. Mineku päeval teatas Anna, et tal ei ole raha… ning ma ise tundsin end ka nii vaimselt kui ka füüsiliselt halvasti. Seega jäi meie külastus tol korral ära. Kuna nüüd oli mul plaanis veeta peaaegu neli päeva Amsterdamis, siis kirjutasingi nädala alguses talle: “Hei! Olen kolmapäevast kuni laupäevani Amsterdamis. Kui sul on aega, siis võib-olla saaks äkki kokku? :)” Päev hiljem sain talt vastuseks: “Hei ma olen praegu New Yorgis! Tagasi jõuan alles reede õhtul ning ei tea veel kas jõuab kokku saada.” Mina leppisin sellega kui ei-vastusega, aga reede õhtul olin meeldivalt üllatunud sõnumist, et ta saab minuga minu viimasel päeval koos olla. 

Pressisin end number 12 trammi peale, mis linnale lähemale jõudes aina rahvarohkemaks muutuks. Kindlasti oli selles süüdi laupäeva hommik ning esimene jahe ja vihmane päev Amsterdamis. Museumpleinilt välja astudes jooksin ruttu Stedelijk kunstimuuseumi suure katuse alla, sest trammisõiduga olid paar langevat piisakest muutunud räigeks padukaks. Katuse all vaatasin Van Gogh’i muuseumi ja selle sees looklevat saba ning otsustasin moodsa kunsti kasuks. Tegin ka viimase sigareti, viskasin tühja paki minema, tulemasina jätsin laua peale kellegile teisele kasutamiseks ning läksin muuseumiuksest sisse, lootes, et see oli viimane. Pilet oli Museumpleini muuseumite piletitest odavaim. Õpilastele tehti soodust (rahakotis oli veel mul Rotterdami ülikooli õpilasekaart, millega seal vehkisin) ja sain ka oma kupongiga 10% odavamalt ehk õnn missugune. Muidu pidi Hollandis olema ka selline muuseumikaart, mille eest maksad aastas või kuus (enam kahjuks ei mäleta kumb täpselt oli) 50 eurot ja siis saad käia kõikides muuseumites üle riigi lihtsalt oma kaardikest näidates.

Näitusi oli muuseumis mitmeid ja erinevaid: klassikalist maalikunsti hindavatele Gogh’i, Picasso ja teiste maalid, popkunsti armastavatele Andy Warhol, Roy Lichtenstein jt, fotokunstist huvituvatele Ukraina tänavaelust katkeid, moehuvilistele videod, mida sai karusnahkadega kaetud mannekeenidega koos vaadata ning palju palju muud. Siin kohal ongi eriti kahju, et mu telefon omadega p****s on, sest pilte tegin ma palju ja ka autorite nimesi kirjutasin ülesse, et siis nende loominguga kodus lähemalt tutvuda.

 

Muuseumis lendasid tunnid valgusekiirusel ning lõpuks jõudis kätte aeg sealt ilusast kohast lahkumiseks ja rongijaama jooksmiseks, kus veerand kaks sain Zoega kokku. Zoega jalutasime vanalinnas ringi, otsisime mulle magneteid, istusime kanali ääres ja lehvitasime turistidele paatides, uudistasime kirbukal, olime happening‘u osalised ja palju muud. Temaga oma viimaseid tunde Amsterdamis veetes olin natuke õnnetu, et Hollandist üle üldiselt lahkusin/lahkun, sest tema on küll inimene, keda igaüks oma ellu tahaks. Viimased kuud oli ta elanud oma vanematega kodulinnas, mis asub kahe tunni kaugusel Amsterdamist, ning minuga saigi ta kohtuda tänu oma vanematele, kes tulid pealinna suuremat kraami ostma ja perekondlikku päeva veetma. Üks asi on veel, miks ma temast nii hästi arvan. Ta jõudis alles eelneval õhtul tagasi New Yorgist ehk ajavahe väsimusest hoolimata sai ta ikkagi minuga kohtuma tulla. Samas minu head sõbrad Rotterdamist ei vaevunud mulle vastamagi. Anna pole siiamaani “näinud” minu saadetud sõnumit talle….

tõend Mida rohkem Zoe rääkis, seda tugevamini kiindusin temasse. Meil oli nii palju ühist: meie maailmavaated alates piima joomise õigsusest (lehmapiim ei ole inimese jaoks, vaid ikka vasikale mõeldud) kuni Euroopa poliitikani. New Yorgis ööbis ta kümme päeva hostelis, käis muuesumites, einestas parkides ning palju muud. Ja loomulikult käis ta seal üksi 18-aastasena. Rongijaamas jätsime hüvasti ning tema läks vanematega õhtust sööma ja mina tormasin tagasi hostelisse, sest raha olin oma ühistranspordi kaardilt ära kasutanud, ning varsti oli aeg lennujaama liikuda. Võtsin oma kodinad pakiruumist ning kõndisin jälle Sloterdijk’i peatusse, ostsin pileti Schipoli lennujaama ja aknast välja vaadates jätsin lõplikult hüvasti Hollandiga. Lennujaamas andsin oma seljakoti ära ning pidin tunnistama, et käsipagasi eksperiment kukkus mul küll läbi, sest neljandal päeval olin sunnitud ostma omale uue koti, kuhu siis sealsed ostud sisse lükkasin. Seni olin juba ostnud: kaks rasket raamatut, kaks paari pükse, kaks särki, pusa, kanepiõli ja kes teab mida veel. Schipoli lennujaamas kolasin soja cappuccino ja kubujussi välimusega ringi kuna olin sunnitud seljas kandma pusa ja oma kodutu kampsunit, mis eelneval päeva oli saanud ka päris kodutu poolt õnnistatud. Lennukis istusin mingi endavanuse douchebag‘i kõrval, kes proovis õudsalt mingi business man olla oma ülikonnas ja mulle mingeid veidraid pilke heita. Võib-olla seepärast, et mul oli selline kodutu välimus, aga samas lõhnasin nagu roosinupp. Enne turvakontrolli leidsin oma kotist väikese lõhnaõli testripudeli, mida reisi ajal kasutasin, aga kuna mul oli vedelikukogus ületatud ja rinnahoidjasse ei tahtnud keset inimmasse seekord panna (Eestist Hollandisse lennates olid shampooni ja dušši testrid mul rinnahoidjas…). Seepärast valasin kogu ülejäägi endale peale ning lehkavalt läbisin turvakontrollid.

Hilisõhtul jõudsin isa poole, kus vaatasime igavat Eurovisiooni ning sain ka esimese vastuse ühelt oma sõbralt, kes minuga eelneval päeval ei tahtnud kokku saada.

j

Tema saadetud sõnumeid lugedes olin ma lihtsalt pettunud. Nagu mis mõttes ma ei andnud teada oma soovist nendega veeta päeva Amsterdamis? Kas see eelnev, mis ma kirjutasin, ei lähegi selle alla? Need kinnitavad laused, mis ma ütlesin talle ja Annale paar päeva varem? Sel hetkel ma ärritusin ning vastasin talle:

“No jah, ma ütlesin seda juba esmaspäeval ja kolmapäeval ütlesin Annale, et ta kirjutaks mulle, mis kella paiku te Amsterdami jõuate. Siis ma küsisin talt seda eelneval hommikul, aga ta pole siiani minu sõnumit näinud…Nagu kui te ei tahtnud, et ma teiega kaasas tolkneksin, siis oleksite võinud seda mulle lihtsat öelda.”

“Ei!!! Ma vannun jumala nimel, et arvasin, et sa ei tahtnud minna. Ma arvasin, et ma sunnin sind endaga aega veetma/ hängima. Sa tead. Mulle meeldib kui inimesed tunnevad ennast mugavalt.”

“Olgu, mis juhtus see juhtus ja võib-olla mõni teinekord siis.”

“Kuna sa tagasi tuled?”

“Arvatavasti mitte lähema viie aasta jooksul.”

“Mida? Miks sa mulle ei öelnud?”

“Öelnud mida? Lihtsalt tundub nagu mul ei ole seal enam midagi.”

“Ma tean seda tunnet. Aga kuidas oleks siis sõpradega?”

“No kui ma olin seal, siis tundus nagu ma ei läheks kellegile korda.”

“Ma hakkasin kirjutama pikalt, kuidas see on vale, aga siis sain aru. Ma olen täpselt sama. Igapäev.”

“Arvatavasti mõne aasta pärast. Lihtsalt ma arvasin, et ma veedan oma viimase päeva Hollandis inimestega, keda ma põhiliselt tulingi külastama. Siis kui see päev kätte jõudis, ei vastanud keegi mulle (kuigi fb näitas, et nad on sees). Ainult päev hiljem saan ma esimese vastuse milleks on: Oh, sa tahtsid ka tulla vä? Seega ma pidin veetma oma viimase päeva üksi linnas, kus ma kedagi ei tundnud. Seega jah, see pani mind tundma veits soovimatuna.”

“Nüüd ma tunnen end süüdlaslikult. Sa ei öelnud, et sa tuled ja kui ma kuulsin, et kõik saavad sinuga seal pitsa kohas kokku, siis ma mõtlesin, et tulen ütlen tere, isegi siis kui sa ei tahtnud, et ma teaks, et sa siin oled. Ma ikka lähen.. Seega ma otsustasin sul lasta teha seda, mida sa tulid siia tegema ja mitte olla sul ees. ma tean et inimestel on omad plaanid kui nad lähevad teise riiki ja mulle ei meeldi olla see, kes need tuksi keerab.”

“Ma tean, et see on minu süü, et ma ei andnud oma tulekust sulle teada ja ma vabandan sellepärast. Lihtsalt ma ütlesin Avale kuu, siis nädal enne ja küsisin talt reedel, et mida ta teeb pühapäeval kuna ma ise olin siis Haagis ja mõtlesin, et võiks nii tunniks temaga kokku saada. Ta ei vastanud ja seega kirjutasin pühapäeva hommikul talle uuesti ning siis alles päeva jooksul vastas ta, et ei saa kuna peab kooli asju tegema. Seega ma mõtlesin, et olgu. Ma ei ütle kellegile teisele, et siin olen kuna kõigil on ülikooli ja oma elu asjad seega miks peaks neil olema aega minu jaoks, ülikoolist äratulijale. Ma sain teistega kokku, sest nad kirjutasid mulle tol päeval või Anna teatas minu olekust siin. See on vist lihtsalt üks suur arusaamatus…”

” Me kõik armastame sinuga koos olemist. Lihtsalt see kõik on nii nagu ma mainisin eelnevalt. Võib-olla järgmine kord on meil kõigil parem aeg. Ahh ja siis kirjuta mulle, et oled siin :D. Ahh, mis juhtus see juhtus.”

Nüüd seda vestlust üle lugedes olen ma ikka veel segaduses. Ma andsin mitemid korda teada, et ma tahan reedel nendega koos olla. Ma tunnistasin oma viga ja vabandasin tema ees, et oma olemasolust Hollandis ette teada ei andnud. Arvasin, et olin talle ka teatanud oma Hollandi külastusest, aga ju siis läks mul arvestus sassi. Aga ikkagi, miks tema ega Anna ei vastanud mulle tol päeval? Anna pole siiani vastanud ning ju see oli ikkagi nii, et ei tahetud mind. Miks Anna siiani pole minu sõnumit näinud, ma küll ei tea. Tema juures oldud ajal ma ei lõhkund ega rüvetanud midagi, sõin korra päevas tema kodus ja see oli niigi mingid vettinud kaerahelbed kausis. Tulles tõin ka külakosti Eestist kaasa talle, hoidsin puhtust, hommikuti tegin meie mõlema voodid korda jne. Ma ei sundinud teda endaga koos olema ja minuga taidlema seal, austasin tema privaatsust õppimiseks ja niisama olemiseks ehk jah. Ei tea mida ma siis valesti tegin.

Võib-olla oligi see situatsioon vajalik mulle, sest nüüd ma küll tagasi ei taha minna ja olen omamoodi otsuse üle isegi õnnelik. Loomulikult igatsen välismaal elamist, seda tugevat iseseisvuse tunnet, mis mul seal oli ja elevust, sest igapäev oli midagi uut teha, näha, kogeda, tunda mul.

Mul on hea meel, et Zoe, inimene, keda olin varem ainult korra näinud, sai tulla minuga viimast päeva veetma, kuigi ta oli eelneval õhtul jõudnud tagasi teiselt poolt maakera ja elas üldsegi teises riigi otsas. Samas inimesed, keda ma tundsin pool aastat ja arvasin oma headeks sõpradeks, ei vaevunud mulle isegi vastama. Ju siis igaüks õpib sellest midagi ning ka mina sain oma õppetunni sellest.

Pühapäeva õhtul lendasin tagasi Tartu ning Ülenurme lennuväljal maandudes mõtlesin:” Kas tõesti on Eestimaa nii ilus vä?”. Kui ma Hollandisse läksin, siis kevad alles jõudis kodumaale, aga nüüd oli terve maa roheline. Kodus õunapuu all istudes tundsin küll, et õige otsus oma elus on mul tehtud.

Enam Hollandist pole mul aega mõelda, sest järgmine nädal hakkavad ülikoolid ja homme samal ajal olen juba Riias. Mis juhtumised, mõtted, seiklused mind seal ees ootavad, sellest juba varsti.