Külmad viinerid ja kuumad itaalia mehed ehk kuidas ma oma 21. sünnipäeva tähistasin (2. osa)

Vanaema: “Kuidas sul memuaaride kirjutamine edeneb?”
Mina: “Mis memuaarid?”
Vanaema: “No need reisikirjeldused, mis sul seal blogis on?”
Mina: “…”

Kui juba minu vanaema, kes ei oska arvutit kasutada ning veel vähem tuleb siia lehele, et näha, kas midagi uut on ilmunud, küsib, kas mingit uut juttu on oodata, on asi selge. 

Tuleb kirjutada need 21. eluaasta algused lõpule, sest praegu olen juba  22. aastane ning vahepeal on  juba palju juhtunud. 

 

Avan oma silmad hommikul päikeseküllases hostelitoas keset Milano kesklinna. Suunurgad tõusevad ülesse, sest ei oskaks kujutada ette paremat algust uuele aastale siin maamunal. Panen end kiirelt riidesse, et alustada oma sünnipäeva sisustamisega. Hostelis pidi juba hinna sees ka hommikusöök olema ja seega läksin otsima, kus kohast kõhutäidet saada. Jõudsin lõpuks omadega laudu täis ruumi, millest ühel oli kohvi, tee, piimad, müsli ja mõningad šokolaadisaiad. Söögiriistu, millega süüa, ja kruuse, millest hommikukohvi juua, ma kusagil enda lähedal ei näinud ning oma kartlikkuse tõttu ei julgenud ka kellegilt küsida. Seega võtsin paar šokolaadisaia ning läksin oma tuppa, kus ehtsa rotina nad ka kohe ära sõin.

Kurk kuivas, kõht korises ja kraanivesi maitses imelikult ehk nüüd oli kätte jõudnud aeg otsida ülesse see toidupood, millest vastuvõtutöötaja eelneval ööl rääkis. Pikad mustad püksid jalas ja paks pusa seljas astusin välja otse troopikasse. Itaalia on selles suhtes omamoodi riik. Kaks korda olen ma saanud seal käia ja mõlemal korral olen jõudnud alles öö pimeduses saades nii šoki ja halva esmamulje Itaaliast. Tänavad on mustad ja räpased, kahtlased inimesed kõnnivad vastu ning peab ette vaatama, et mõne junni või toidujäätme sisse ei astuks, sest prügikastidest lihtsalt voolab prügi välja. See eest hommikul ärkad nagu teises linnas. Päike paistab, teed on puhtad ning väikestes tänavaid ääristavates poodides elu käib ja sumiseb.

Esimesed päevased vaated Milanost

 

Supermarketist ostsin endale vett ja veel mingeid šokoloodisaiu, sest miks muretseda kaalu pärast. Oma ostlemise ja ümbruskonnaga tutvumisetuuri jooksul sain päris rõvedaks inimseks ja seega saabusin tagasi hostelisse, et oma edasist päevaplaani välja mõelda. Juuksed märjad duši all käimisest ja seljas viisaka preili seelik istusin oma voodis kuni järsku sisenes mu tuppa mingi mees. “Hello! My name is Paul. I’m from Philipines.” “Hi. I’m Paula from Estonia” vastasin talle kõhklevalt. “Oh, you’re from Australia. Do you live in Sydney?” Kuna ma ei tahtnud hakata talle seletama Eestist ja selle asukohast, siis lihtsalt läksin kaasa tema jutuga ning ajasin mingit umbluud talle. Tegemist oli ühe hosteli koristajaga, kes samal ajal minuga rääkides vetsupotti nühkis. Kui saabus juba teine kahtlase naeratusega filipiinimees nimega Paulo, teadsin, et on aeg lahkuda hostelist ja Milanot avastama minna.

Jalutasin Milano kesklinna poole ning esimest korda elus sain tunda seda tunnet, et liiklus jääb minu pärast seisma. Ootasin oma punase mehikesega tee ületamise korda kuni auto, millel oli eesõigus, jäi seisma ning mees selle sees meeldiva naeratuse saatel viibutas oma kätt, et ma teed ületaks, saateks teiste autode tuututamised. Tunne oli meeldiv ning tahest tahtmata tuli naeratus näole.

Ma ei tea, kuidas välismaal reisjana käituma peaks. Kui ma käin reisimas, siis proovin võimalikult vähe näida välja nagu mingi turist. Oma linnakaarti haaran kotist väga harva ning enamiku aja jalutan lihtsalt ringi kuni jõuan lõpuks omadega nö vaatamisväärse kohani, millele korra heidan pilgu ja siis liigun edasi. Minu jaoks on huvitavam jälgida kohalikke ja vaadata tavaliste majade arhitektuuri saateks meelepärane muusika. Tekib tunne nagu oleks filmis.

 

Keskpäeva paiku jõudsin Milano kesklinna nö rikkamasse osasse ning issand jumal! Tänavad olid täitunud erinevas vanustes ilusate itaalia meestega, kellel seljas hästi istuvad nende keha järgi õmmeldud ülikonnad, suundumas oma lõunale. Silm puhkas ja tundsin kuidas sülg jooksis, sest ausalt öeldes pole paremat vaatepilt kui kenad mehed ilusates ülikondades. Kerges itaalia meeste ja kõrgmoepoodide lummuses jalutades, leidsin end uhkest passaažist, mis oli täidetud turistimassiga. Sel ajal kui imetlesin klaaslage jõudis mingi mees Ugandast mulle lõngapaela ümber käe siduda, mille eest ka kahte eurot nõudis. Kuna ma ei tahtnud seda niidijuppi endale ja ka veel selle eest maksta, siis proovisin viisakaks jääda (minu suurim viga on see, et mis iganes endale kahjulikus olukorras ma olen, proovin ikka viisakas olla nagu teada eelnevatest lugudest) ning ütlesin talle, et sularaha pole. Õnneks paelamees jättis mu rahule, aga midagi ta mulle sõnas keeles, millest aru ei saanud. Tol hetkel lootsin, et peaasi halba õnne ei soovi.

Selle aja jooksul mil ma lõngatüübiga tegelesin jõudsid värvilistes kostüümides mehed koos lippudega täita passaaži keskosa ning trummilöökide saatel hakkasid lipud lendama. Raske oli jälgida kuna terve see turistimass mu ees blokeeris vaadet oma telefonidega ning mul endal ei jäänud ka muud üle kui käsi pikka tõsta ja filmida, et siis niimoodi näha seda, mis minust kümne meetri kaugusel toimus. See on naljakas, kuhu inimkond on jõudnud. Maailma vaadatakse läbi ekraani ja filtritega. Ilma selleta tundub kõik nii mahe ja tavaline. Eks fotograafia areng on süüdi turismi ja vaatamisväärsuste tekkes. Enne fotograafia teket olid reisikirjeldused nagu mingid fantaasialood. Paar sada aastat tagasi tavaline keskklassi esindaja ei teadnud, kes/mis asi on kaamel ja missugune see püramiid on. Tänu fotograafia arenguga on ka nüüd tekkinud vaatamisväärsused, mida inimesed käivad vaatamas, et siis sellest teha pilti. Kuna tarbijaühiskonnas ongi vajadus omada, siis nende fotodega omataksegi tükki sellest vaatamisväärsusest. Tegelikult pole ju vaja üldsegi neid pildistada, sest terve internet on täis professionaalide või vähemalt nende tasemel tehtud pilte, mille tasemini tavalise turisti oma ei küündi. Olgu. Kibestunud fotograaf ja väärtusetu loomeinimene proovib nüüd vait olla ja jätkab 22. aastane Carmel, kes proovib meenutada oma eelmise aasta sünnipäevaseiklusi.

 

Pika peale tüütas see lipuviskamine ära ning liikusin valguse poole kuni leidsin end Milano toomkiriku eest koos lendavate rottidega (loe tuvid) ja enekaid (loe selfie) tegevate inimestega. Ei saanud ma teistest halvem olla ja tegin endast ka autoportree, mida kellegi teise peale minu silmad kunagi ei näe. Olin lugenud, et toomkiriku otsas asub vaateplatvorm ilusa vaatega linnale, aga kuna ukse ees pilte klõpsutav saba oli liiga pikk minusuguse mitte kannatliku inimese jaoks, läksin hoopis shoppama, sest seda ma oskan kõige paremini. Kuidagi peab ju ka oma panuse andma tarbijaühiskonda ning kaasa võetud riietest ei kõnetanud miski mind piisavalt, et oma 21. sünnipäeva nendes veeta.

Sain vanast heast H&Mist endale odava särgi ja uued päikseprillid, sest vanad õnnestus mul Mango riietusruumis katki istuda, ning jalutasin tagasi hostelisse puhkama, kaaslaseks sünnipäeva frappucino. Hostelis tänasin virtuaalselt õnnitlejaid, pikutasin ja sõnasin paar viisakusväljendit toakaaslasega, kes oli päeva jooksul välja ilmunud. Õhtul panin oma uue pluusi selga ja asusin õhtuhämaruses linna avastama.

Jalutada mööda ajalugu täis tänavaid, kuulata head muusikat, jälgida pargis jooksjaid ja triumfikaare ees kätega vehkivat paari vaidlemas ning pistaatsia gelatot nautida Milano pilvelõhkujate all – selline oli minu 21. sünnipäeva õhtu üksi Milanos ning mul oli väga hea meel, et see niimoodi möödus. Ma olin õnnelik ning sain aru mis on elu mõte. Elu mõte on süüa, juua ja rõõmu tunda ning oh kuidas ma seda Itaalias kogeda sain.

Kuidas ma kogemata valele rongile istusin ning Alpide jalamile sattusin- sellest juba järgmises osas, mille kirjutamisele kulub vähem kui kaks aastat..

Lõpetuseks laul, mis meenutab igat hetke 21. aastase Carmeli ajast Itaalias.

 

 

 

 

Advertisements

Külmad viinerid ja kuumad itaalia mehed ehk kuidas ma oma 21. sünnipäeva tähistasin (1. osa)

Nagu teada, siis mulle ei meeldi oma sünnipäeva tähistada või vähemalt sel ajal kodus olla. Ma tahan olla kusagil mujal, eemal kõigest tuttavast ja kogeda midagi uut, sest ainult nii saan kätte tunde, et peaks veel ühe aasta siin maamunal veetma. Ma tean, et olen väga veider inimene, kes enne oma isiklikku aastavahetust hakkab mõtlema ja analüüsima seda, mis viimase aasta jooksul juhtunud ja toimunud on. Sel eluaasta täitumise puhul tahtsin kohe eriti põgeneda kuna 5. septembril sai leping ja töö laeval läbi ning ma ei olnud valmis kohe kunstitudengi ja ülikoolilinna ellu sukelduma. Mul oli vaja mingit vahepealset ettevalmistusaega ning seepärast läksingi ma Itaaliasse.

Enne kui ma alustasin oma viimast vahetust laeval mõtlesin, et ma ei lähe kuhugi kuna kool hakkas 4. septembrist ja mina saan alles viiendal laevalt maha. Kui ma tahaks kuhugi minna, siis ma peaksin terve nädala puuduma koolist ning reisile minema otsekohe, sest oma sünnipäeva ainult bussides ja lennukites ka päris veeta ei taha. Pole ikka piisavalt suur vaheldus minu jaoks. Peale pikka mõtlemist ütlesin persse kah koolile ja oma kohustustele ning ostsin viimasel hetkel endale lennupiletid Milanosse ja tagasi.


Viies september algas kell seitse hommikul viimased kaks nädalad koduks olnud kajutis. Silmad olid paistes ja pea käis ringi, sest öösel oli möllanud tugev tuul merel ning ma olen kerge merehaigeks jääma. Mul oli veider tunne, nimelt selline kus tead, et sinuga juhtub varsti midagi halba. Tolle nädala horoskoopi lugedes (kerge meelelahutuse mõttes mitte et ma seda sada protsenti tõe pähe võtan) hakkasin just eriti igale asjale haiglaslikult tähendust otsima ja mõtestama.

Algavat nädalat iseloomustab ülempreestrinna. Sind ootab ees põnev aeg, kus kasutad eelkõige oma tunnetust ja intuitsiooni, et teha õigeid valikuid. Õpid paremini tundma oma hinge sügavusi ja tunned tugevat tõmmet müstika ja vaimsete teemade vastu. Puutud kokku ka sarnaste huvidega inimesega, kellega saad mõtteid ja kogemusi vahetada. Kindlasti tasub ka tähele panna märke, mida universum sulle saadab.

Esimeseks märgiks oli see, et ma ei saanud lahti lukustatud kappi, kus sees olid mu tööriided ja ka kohver asjadega. Õnneks peale pikka punnitamist avas võti luku ja ma ei pidanud oma pidzaamades klientidele hommikul naeratama ja viinapudelit müüma. Lisaks sellele jõudsin ma oma pead mitu korda igale poole lüüa, uksega vastu nina saada ja näppe plaasterda, sest küll oli ühel pöidlal küüs natuke lahti tulnud ja teisel lõikehaavad oma kassa koristamisest. Töökaaslane ütles mulle ka, et kui mul on selline veider tunne, siis ma pigem ei peaks minema. Mõni võib öelda, et mul oli lihtsalt väike reisiärevus ning kujutan endale kõike ette, aga varem on sarnane kogemus enne reisi mul juba olnud, mis ei lõppend nii hästi nagu oleks võinud. Nimelt seitse aastat tagasi Iisraeli reisilt naasin ma ilma emata, sest tema pidi jääma haiglasse oma eluohtlikku trombi lahustama. Enne seda oli ka igasugu märke alates sellest, kuidas päev enne reisi oli minu toa sein märg, sest toru oli lõhkenud ning minu toa all asuvas keldris ujutas kuni selleni, et Tallinnas meie öömaja kohalik kass kuses kõigi kingad täis.

Kuna mul olid piletid ostetud ning kõigile juba suure suuga räägitud, et lähen Itaaliasse, siis oleks ikka väga narr olnud kõigest loobuda lihtsalt ühe veidra tunde pärast. Kui tööpäev oli läbi saanud, siis kihutasin bussiga Tartusse, et kohver maha panna ja seljakott algavaks seikluseks täis pakkida. Bussis tegin endale ka esimest korda igaks juhuks tervisekindlustuse, sest pigem karta kui kahetseda. Eriti kui veel veider tunne on. Bussijaamast sõitsin taksoga kiirelt koju, viskasin kohvri maha, lugesin ema jäetud sünnipäevakaarti ja sõin oma õe sünnipäevast ülejäänud jääke, sest minu külmikus olid ainult hallitavad köögiviljad, mis lihtsalt ajasid südame pahaks. Kiirelt kõmpisin mäest ülesse vanaema juurde, kus printisin endale tervisekindlustuse välja, tühjendasin vanaema külmikut enda kõhtu ning jooksin tühja seljakotiga minema, et seda järgnevate paarikümne minutiga ees ootavaks reisiks täita. Kott koos ning kaks tundi hiljem olin jälle bussis vuramas Tallinn-Tartu maanteel.

Sõidu Tallinnasse veetsin esimest Tasujate filmi vaadates, et mitte mõelda mind eesootavatest seiklustest, aga seda oli raske teha muretseva isa pärast, kes ei saanud aru sellest, et ma ei ole endale ühtegi ööbimispaika bronneerinud ega ka sellest, et mul ei ole aimugi, kuidas Bergamo lennujaamast Milanosse saada. Tegelikult olin ma uurinud küll, aga bronneerinud mitte, et jätta teatud vabadust oma reisiplaani. Lisaks sellele teadsin, et mul on enne lendu aega, mida saaks kasutada efektiivselt reisi jaoks. Lennujaamas maha minnes soovis bussikaaslane mulle ka head reisi, mis tegi südame soojaks ja vähendas natuke mu ärevust.

Kuna mul oli kaks tundi aega lennuni ja check-in juba tehtud, siis ei näinud ma mingit põhjust passida niisama lennujaamas ja oodata. Lisaks sellele olin ma mõningad vajalikud esemed nagu näiteks rätiku maha unustanud ja seega mõtlesin minna Ülemistesse ostlema. Helistasin vanaemale, kuna olin tema eelnevat kõnet ignoreerinud ning samal ajal kui temaga rääkisin tuli ka number kaks buss, mille peale ka kobisin ja pileti maksin. Samal ajal kui veel vestlesin sain aru, et olin istunud valele bussile, sest kesklinna asemel leidsin end sellest aina kaugenemast. Ennast kirudes astusin bussilt maha ja hakkasin tagasi mööda Tartu maanteed lennujaama poole kõndima. Nii palju siis minu lennueelsest ostuleevendusest. Lennujaamas istusin itaallaste vahel, kellest üks eakam paar arvas, et ma olen teel koju, sest minuga alustati vestlust itaalia keeles. End inglise keeles vabandades oma puuduliku itaalia keele pärast küsis härra mult perfektselt arusaadavas keeles, et ega mind ei häiri nende koti koht minu oma kõrval..

Esimene lennureis Ryanair’iga möödus kahe mehe vahel istudes ja oma muusika saatel tukkudes. See lennureis oli minu jaoks väga veider, sest ma ei ole kunagi lennanud lennukiga, kus pilvede vahel hõljudes hakkab üks itaalia mees itaalia keeles mikrofonisse karjuma, et kuulutada kogu seal olijatele loteriipiletite müügist. Taevas ei tulnud appi ning ma sain miniinfarkti kui oma mõnusast uinakust selle pärast üles ärkasin koos mõnede imikutega, kes kohe oma paha meelt näitasid välja.

Bergamo lennujaama jõudsin kohaliku aja järgi kell kaksteist. Sealt kobisin Milano bussi peale, mis oli täidetud teiste uniste backpackeritega. Sõit möödus mul Itaalia autobahn’i imetledes ja ema tehtud külmasi viineneripirukaid nosides. Nendest mõtlemine toob juba külmavärinad, sest elu sees ei taha ma viinereid enam süüa. Öösel kell pool kaks Milano keskrongijaama juures bussist maha astudes sain kerge šoki, sest kõik minu ümber tundus nii räämas, must ja kole. Seda tunnet ei leevendanud ka kodutud pagulased, kes rongijaama erinevates orvades magasid ja elutsesid. Klapid peas, asusin oma rongijaama hostelit otsima, millel nimeks Koala Hostel. Seal maksin 50 eurot kahe öö eest ainult naised toa eest, kus ma ka esimese öö sain üksi olla. Laes propellertavat ventilaatorit jälgides sain aru, et täna ongi üks aasta jälle mu elus läbi ning suunurgad tõusid ülesse, sest teadsin, et uue aasta algus on juba palju lubav.

Kuidas ma veetsin oma 21. sünnipäeva Milanos ning, mis minuga seal juhtus, sellest juba varsti.

Mina olen šokolaad ja sina vanilje ehk nädalavahetus Riias

Mõni päev on kohe selline, kus tunnen, et olen kasutu ja saamatu inimene. Näkku vaatab suur nimekiri asjadest ja tegudest, mis vajavad tegemist, aga motivatsiooni nendega tegelemiseks kusagilt ei leia. Selle asemel, et näiteks teha endale liiklusseadustik selgeks ja lõpuks ometi oma autokool ära lõpetada, mis on veninud nagu kaamlitatt, olen ma lihtsalt olesklenud oma uues ilusas korteris ja käinud mere peal tööl. Täna on ka leinapäev kuna möödub kaks aastat sellest päevast kui ma Hollandisse potsatasin oma suure kohvri ning veel suuremate unistustega. Kuna ma olen nii osav enda ja oma elu saboteerimises, siis oleks hea mõte ka lõpetada see Riia postitus, mis on olnud ootel juba septembrist saadik.


Oli viimane suvine nädalavahetus enne ülikoolide algust. Olin just lõpetanud oma suvetöö kontoris ja ees ootasid ajad kahe kõrgkooli vahel jooksmisel. Seda ma ka kaks nädalat tegin enne kui septembri keskpaigast võtsin Tartu Ülikoolist paberid välja. Õudne mõelda aga jah, vähem kui aastaga olin kahe ülikooliga lõpparved teinud.

Laupäeva hommik enne Riiat algas nagu ikka kella nelja ajal potitäie pudru söömisega saateks mingi veider 90ndate muusika, mis kostus läbi seina naaberkorterist. Oma kodinad koos ja liblikad kõhus möllamas asusingi bussijaama poole kõndima. Varahommikud enne reisi, olgu see minek Pärnu või Tuneesiasse, on minu jaoks alati olnud mõnusad. Kõndida mööda tänavaid, kus ainult mõni üksik hingeline sinuga koos liigub, selles on midagi. Eriti enne reisi on see tunne minule millegi pärast eriline. Võib-olla seepärast, et kui teised ümber minu tegelevad oma igapäevaste toimingutega lähen mina reisile. Teen midagi out of the ordinary, rutiinivälist ning millegi pärast tekitab see minus erilise tunde. Igatahes…

Bussis sain Professor X’iga kokku (ta ise oli nõus kandma sellist varjunime..) ning pikk sõit Riiga võis alata. Nagu kaks aastat tagasi oli ka seekordne Riia külastus sarnase plaaniga. Bussilt maha astudes ostsime rongijaama Rimist endale süüa ning asusime teele Vermanese parki, kus siis oma ostud ka alla kugistasime. Minul oli jälle võetud kaasa riisikoogid ning nii siis ma nosisin neid seal kuna koos nendega ei saanud ma oma kotilukku kinni panna. Enne pargi väravatest sisse jalutamist pidasid ka kaks naist mind kinni, et anda mulle väike paber, kus oli mingit informatsiooni immigrantidele. Miks mulle see anti ma ei tea. Ju siis ma nägin oma kodinate ja riisikookidega välja nagu mõni vaene pagulane.. Kui kõht oli täis riisikookidest kostis kõrvu tuttav viis ning selle allika juurde jõudes nägin, kuidas noored Läti piigad tantsisid flamenkot. Mingisugune väga oma moodi üritus oli tol laupäeva hommikul seal pargis. Kui olime näinud ka mingeid keskeakriisis vaevlevaid inimesi, fooliumist torbikud peas, kätest kinni hoides ringi ratast käies ja lauldes, teadsime, et on aeg lahkuda sealt.

Liikusime vanalinnas tuttava Peetri kiriku juurde, kus ka seekord alustasime oma tasuta Riia tuuriga. Enne seda näitasin Professor X’ile me hostelit, milleks oli jälle ulaka orava hostel, kus ma oma 18. aasta sünnipäeval ööbisin. Kui keegi enam ei mäleta, kuidas too nädalavahetus möödus, siis võib mälestuseks seda siia klikkides lugeda. Peetri kiriku ees peesitasime pool tundi enne tuuri ja ühe seal asuva maja viimaselt korruselt tuli mingi kurb viiulisoolo samal ajal kui selle avatud aknast liugles valge kardin tuule käes. See oli nagu mingi stseen mõnest vanast mustvalgest filmist ning kui ma hakkasin seda jäädvustama, tõmmati kardin ruttu sisse. Eks oma süü, et päris fotograafi kombel ei käitu. Kiriku ees seistes lootsin ma, et ka seekord oleks see tore beany seal, aga ei. Oli hoopis mingi ajaloolane Kaspars, kes oli ka isegi täitsa tore. Seekord oli ringkäik teistsugusema teekonnaga kui kaks aastat tagasi või siis iga giid teeb oma teekonnaga tuuri. Grupis oli ka kaks keskeale lähenevat eesti härrat ning ma mõtlesin terve ringkäigu, kas alustada nendega vestlust või mitte. Tavaliselt välismaal reisil olles teist eestlast nähes ju me kohe alustame nendega tutvust, sest ikkagi eestlane ju. Samas tegin ma endale selgeks, et me oleme Lätis, kodumaa piirist umbes 150 kilomeetri kaugusel ning teise eestlase nägemine nüüd küll nii eriline ei ole. Tuuri lõpp-punktiks oli seekord vabadusesammas, kus oli ka aeg tasustada oma giidi. Nagu varemgi mainitud ei meeldi sellised hetked mulle, sest tunnen, kuidas inimesed hindavad kui paljuga ma oma giidi tasustan. Seepärast andsingi oma viie eurose talle näppude vahel nii, et keegi teine ei näinud palju ma andsin, mille peale ütles lätlane naljatamisi: “Aa, sa tahad mulle altkäemaksu anda!”. Mina ei oskanud midagi muud teha ja öelda kui noogutada laia naeratusega nagu mingi pooletoobine ja öelda: “Yes yes”.

Jalutasime läbi vanalinna oma hostelisse, kus pakuti ka tervitavat shoti, milleks oli tuntud Riia palsam. Ma võtsin selle kangema, mida sekund hiljem kahetsesin, sest see kraam oli ikka palju vängem kui ma seni harjunud olin. Oma hostelitoas panime kodinad maha, rääkisime natuke ühe toakaaslasega ning läksime edasi Art Nouveou piirkonda. Kuna tegemist on minu lemmiklinnaosaga Riias, kus asub ka minu lemmiktoortoidurestoran, siis pidime kohe kindlasti ka sinna Riias oleku ajal minema. Palju oli kahe aastaga muutunud nagu restorani asukoht ja ka selle hinnad. Restoranis tellisin ainult mina “kogukamat” süüa, milleks oli siis üheksa eurot maksev salat, mis koosnes suvikõrvitsa spagettidest, mõnest salatilisest ning kaunistuseks oli üks võõrasema õisik. Kuna Professor X’i ostetud trühvlid nägid nii head välja, siis ostsin ka mina mõned endale, mis olid kõhtu täitvamad kui üheksa eurone võõrasema õisik.

Peale väikest jalutuskäiku juugendlinnaosas ja puhkust hostelis liikusime vanalinna avastama ning ka shoppama. Professor X, kes kõige rohkem soovis ostelda ei saanud midagi, aga mina sain endale uue kleidi koos Professori heakskiiduga. Kuna kätte oli jõudnud juba õhtu, siis otsustasime veeta tunni päikeseloojangu paistel ühes kohvikus, kus mõlemad ostsime endale kokteilid ja siis ka kohvi. Professor X Baileyse ja mina iiri ehk kohvi viskiga. Põsed alkoholist, soojast kohvist ja loojuva päikesekumast õhetamas, tegime oma ostud järgneva hommiku söögilaua jaoks ning minu ostude seas oli ka loomulikult Riia palsam, mille raviomadusi soovisin ka oma kodus katsetada.

Kell kümme õhtul ei olnud me Professor X’ga küll nõus oma päeva lõpetama ja seega asusime oma Riia kaardil ringitatud kohti külastama. Interneti avarustes oli mainitud ka mingit terrassi, kus kohast pidi hea vaade avanema Riiale. Küsisime selle kohta ka kohalikult vastuvõtu töötajalt, kes meid väga aidata ei osanud, sest see, mida ma talle kirjeldasin tundus utoopilise imena. Meid ja meie soove see ei peatanud ja seega asusime seda unistuslikku terrassi otsima.

Nagu teada olen ma veider inimene. Üks minu veidrustest on ka see, et ma ei saa seelikuid ja kleite kanda ilma sukapüksteta, sest ma tunnen end paksu hoorana nii. Ma tean, et ma peaks oma mõtteviisi parandama ning end armastama nii nagu ma olen, aga see selleks. Tol terrassi otsingu õhtul panin ma ka oma uue kleidi selga, aga sukapükse mul kaasa võetud ei olnud ja seega asusime mulle neid Riia öös ka otsima. Leidsime ühe Rimi oma terrassi lähedalt ning sealt sain ma ka endale sukapüksid, sest seni hostelist poeni kõndimisel oli mul küll tunne, et olin keiser, kellel uued rõivad seljas ning vastutulevate inimeste pilgud ja ütlemised seda tunnet ei leevendanud. Siidisukad käes oli mul järgmine katsumus ees nimega “Kus ma need endale jalga saan panna küll?”. Vastuse ja lahenduse oma küsimusele sain ma nurga tagant. Sattusime ühele inimtühjale, kergelt uriinihaisusele tänavale ning seal ma siis paari kaamera all sikutasin kuidagi need endale jalga. Loodan, et neid videosalvestisi vaatavatel turvatöötajatel oli vähemalt lõbus…

Lõpuks leidsime ka oma utoopilise terrassi, mis asus Galleria Riga kaubanduskeskuse katusel. Kui olime sõitnud liftiga kaheksa korrust taevale lähemale avanes maaliline vaade öisele Riiale. Mõnusa laupäeva õhtu kohta oli seal suhteliselt vähe rahvast elu nautimas, aga meile see sobis, sest üksteise ja paari kokteili seltskonnast piisas meile küll. Terrassilt avanevast vaatest meile jäi väheks ja seega seadsime oma sammud Radissoni hotelli poole, mille 22. korruse baarist pidi veel parem vaade avanema. Hotellis oli ka väike piinlik hetk kuna me ei teadnud, kus kohas liftid asuvad. Küsisin ma siis abi ühelt turvatöötajalt, kes meid kerge muige ja kahtlustava pilguga saatis liftide juurde.

Peale pikka liftisõitu avanes meile vaade hoopis ühele eriskummalisele peole, kus keskeakriisis vaevlevad inimesed tantsisid kantrimuusika saatel veidrat tantsu. Antropoloogilise vaatluse eest ei olnud me aga nõus maksma viite eurot ning seega saime nautida vaadet Riiale tagasisõidul maapinnale, mille kaaslasteks olid veidi vindised vanamehed, kes proovisid mingit tähenduslikku vestlust meiega alustada. Kui liftiuksed avanesid põgenesime kiirelt sealt hotellist saateks tuttavate hotellitöötajate naeruturtsatused.

Järgmiseks ringiks meie Riia kaardil oli Folkklubs ALA, mis sisseastudes meenutas kodulinna Püssirohu keldrit. Kõrged kividest laetud laed, seinad täis erinevaid õllesi ning keskaja söömingutele mõeldud lauad, mille taga noored lätlased suud mekkisid. Mina võtsin ka endale ühe kannu ning asusime omale kohta otsima, mille leidsime väljapääsu juurest, kus kõik meid kergelt nügides mööda kõndisid. Oma antropoloogiliste ja psühholoogiliste huvide tõttu meeldib mulle läbi viia ka väikseid katseid inimestega. Üheks katseks on inimestele otse silma vaatamine. Näiteks kui keegi tänaval minuga vastassuunas kõnnib, siis ma vaatan neile otse silma ning vahel ka kergelt naeratan, et näha, kuidas inimesed reageerivad. Mõni naeratab vastu, teine vaatab kuhugile mujale ruttu, aga enamasti vastatakse mu pilgule kortsus kulmu ja mossis suuga. Kuna ma olin tolleks hetkeks juba mõned klaasid erinevaid julgusjooke joonud, vaatasin ka seal oma õlleklaasiga endast mööduvaid inimesi, mis võis jätta inimestele mulje, et ma otsin midagi muud kui lihtsalt mingit emotsiooni ning ka seepärast potsatas minu kõrvale istuma üks india mees.

“Hello! My name is Ashiihfhjfiufhifgb and I’m from India!”

“My name is Paula and this is…” mille peale Professor X põgenes meie juurest, sest tema küll mingi india tegelasega rääkida ei tahtnud. Ega ma ka ei ihaldanud ligitikkuva tüübiga rääkida, aga kuna ma ei oska inimestele viisakalt seda öelda, siis jäin monoloogitsevat indialast kuulama.

“Do you know what is my favorite drink? It’s choclate milkshake. You know I am choclate and you are vanilla.”, mille peale ta oma kaelkirjaku ripsmeid minu suunas pilgutas ja puhmas kulme kergitas. Tema kurameerimispüüdlustele viisakalt ja keelduvalt vastates ütlesin talle, et pean oma sõbra üles otsima kuna ta eksib kergesti ära ja hakkasin püsti tõusma kuna õnneks oli mul õlu kruusis otsa saanud ning uut ma kohe kindlasti sealt ei soovinud võtta. Enne kui ma sain täiesti minema, haaras ta mu käest ja hakkas mu käejooni lugema ehk teisisõnu lihtsalt silitas mu pihku. “I can read it from your hand that you and I don’t have a long lasting future together but for tonight…”. Lõpuks sai ka mul mõõt täis ning soovisin talle kõike head oma elus, tõmbasin oma rüvetatud käe ära ning jooksin ruttu tualettruumi, kus Professor X mind juba ootas. Lühike ülevaade talle üle antud, tegime vehkat baarist ning jooksime mööda Riia vanalinna tänavaid kaugele sealt.

Lõpuks jõudsime kohta, kus oleks võinud terve oma õhtu veeta ning selleks oli loomulikult see rokibaar, mida viimati ma oma 18.nda aasta sünnipäeval külastasin. Keldrikorrusel naersime purjus kohalike üle, kes proovisid karaoket laulda ning teisel korrusel tantsisime mingi bändi saatel kuni saabus aega oma hostelivoodisse potsatada.

Järgmise päeva hommikul kell 9 istusime hosteliköögis ning sõime oma eelmise päeva Rimi oste. Mina mõtlesin, et proovin olla tervislik ja seega olin ostnud müslit ja enda arvates maitsetamata jogurtit, mis tuli välja oli hoopis hapukoor jogurtipurgis. Isu ja tuju hommikul rikutud pakkisime oma asjad ning lahkusime hostelist. Kuna Professor X soovis ka midagi endale osta, liikusime teisele poole jõge, kus kaardi järgi pidi asuma Olympia ostukeskus. Enne seda mõnulesime päikesega Peetri kiriku ees, kus üks kohalik kõuts tõmbas turistide tähelepanu ning nautisime oma hommikukohvi. Teisel pool jõge sellesse kaubanduskeskusesse sisse astudes olime pettunud, sest tegemist oli hoonega, kus asus suur Rimi hüpermarket, mõned väikesed poed ja paar kiirtoiduputkat. Oma olemuselt meenutas see pigem mõne Eesti väikelinna keskust, kus asub eluks vajalikud asutused nagu lemmikloomapood, kalastustarvete pood, prillipood ja Tele2 esindus. Kuna meid ei ootanud ees Zara, H&M’i ja teiste toredate kettide esinduspoed lahkusime sealt Olympia shopping mall’ist ainult ühe pudeliveega.

Lõpuks jõudsime ikka Galleria Riga keskusesse, kus sai raha kulutatud nii riietele kui ka pitsadele, mida siis kauni Riia vaate saatel nautisime kuni saabus aeg oma kodinatega bussi peale kobida ning tagasi rutiinsesse ellu minna.

Selle postituse kirjutamine on veninud nii pika peale kuna tegelikult ei olnud see nädalavahetus minu jaoks midagi nii erilist. Eks väikese vahelduse ja mõned piinlikud ning toredad mälestused ma sain, aga see ei olnud reis, mida ma veel aastaid hiljem mäletaks või kellegile pajataks. See peatükk vajas lõpetamist selleks, et ma saaks järgmistele lugudele keskenduda nagu Pihkva avastustele, Helsingi mõtisklustele ja ka tulevastele sünnipäeva seiklustele, mis mind paari nädala pärast on ees ootamas ning on loodetavasti palju huvitavamad kui eelmise aasta sünnipäev kahe ülikooli vahel joostes ja perega õhtul torti süües.