Nädal Saksamaal ehk elu hülgepojaga (4.osa)

Voodist püsti, hommikuhelbed piimaga kurgust alla ning 5 minutit enne kaheksat ehk esimest tundi väljusime kodust suunaga kooli poole. Siin avanes mul ka võimalus oma silmadega näha seda inetuimat koolimaja Lüneburgis, vähemalt seda kinnitasid ühest suust kõik selle kooli õpilased, kellega ma paari päeva jooksul olin rääkinud, aga võrreldes keskmise eesti koolimaja (tüüpiline nõukaajal ehitatud haridusasutus) väljanägemisega, oli antud kool küll kuningaloss. Oh neid lääne ühiskonna inimesi 🙂

Peale ABBA “Gimme Gimme” lauluga vastuvõtmist ja koolivalduste näitamist saadeti meid oma sakslaste tundi. Minu hülgepoeg sai uut õppeaastat (Saksamaal algab kool septembri keskel) alustada keemiatunniga, kus ta kedagi ei tundnud, kuna jäi klassi vabatahtlikult kordama.(Koolisüsteemist ja muudest Saksamaa omapäradest proovin eraldi postituse kirjutada, kunagi 🙂 )

Esimeseks ülesandeks oli koos kartuliga teha vooluring, mille tugevuseks oleks voltmeeter 5V hinnanud. Meil see kahjuks ei õnnestunud ning meie voltmeeter näitas vooluringi tugevuseks negatiivset arvu nagu näiteks -1,2 jne, mis vist pole isegi võimalik. Edasi lonkisime keemiaklassist arvutiruumi, kus kaks sakslast rääkisid keskonnast ning käskisid meil “Keskonna jalajälge” määravat küsitlust täita. Enda arvates olen kõige keskonnasäästlikum inimene oma tutvusringkonnas. Olen ökoskaut, kes sorteerib prügi, toidupoodi läheb koos oma riidekottiga, ei vaata telekat,  kasutab ühistransporti kui vaja ning liikleb enamasti, isegi vihmase ilmaga, jalgsi- kui paljud saavad seda sama enda kohta öelda? Kuna mu saksa keele oskus on halb ja kõrval istuvat sakslast ei tahtnud kogu aeg tüüdata küsimusega: “What does that mean?”, vastasin küsimustele oma usaldusväärseima sõbra, Google Translatetor’i abiga. Kui kogu maailm elaks samamoodi nagu mina, siis läheks vaja kokku 3,5 Maad ehk minu tulemus, mis oli ka klassis kõige suurim, ei olnud hea. Testi uuesti sooritamisel sain oma vigadest aru, nt üheskohas olin pannud, et minu kodus pestakse pesu igapäev, tegelikult pigem kord kahe kuu jooksul…, aga oma lõpptulemust korrektsete vastustega ei saanud ma teada kuna netiühendus pandi kinni (veel üks Saksamaa eripära: koolides pole levi. Helistamiseks peab koolist välja minema ning arvutiklassides pole ka alati ühendust, aga pikemalt teises postituses).

Keskpäevaks oli kõht juba tühi, aga mitte kauaks, sest kakskümmend minutit hiljem oli minu mao ülesandeks seedida üht suurt kevadrulli, salatit ning riisi karrikastmega (tegemist oli taimetoitlaste einega!!, mille sain kolme teise valikus oleva koolieine seast valida). Erinevalt eesti koolieinetega, sai isu nii ruttu rahuldatud ehk magu täis, et kahjuks pidin osa oma toitu ülejäänud õpilaste toidujäänuste juurde lisama.

Edasi liikusime kaunisse raekotta, kus abilinnapea võttis meid õuna- või apelsinimahlaga täidetud pokaalidega vastu ning näidati ka kunstirikkaid ruume. Täitsa põnev oli, aga jällegi olin enda peale vihane, et saksa keele tundides õpihimuline ei olnud, sest poolest giidi jutust ei saanud aru. Siin ka kvaliteetaeg koos õpetajatega lõppes ehk teisisõnu algas vaba aeg! I tuli koos minuga, sest tema sakslane pidi oma sõpradega kokku saama, ning ka tema sai siis hülgepoja ilusat kodu imetleda ja armsaid kasse näppida. Tegelikult pidime oma esitlust tegema, aga kuna I oli väsinud, tegi ta lühikese uinaku peale mida me kulutasime pool tundi esitluse kujunduse valimiseks. Kujundus valitud tõdesime, et öö vastu kolmapäeva tuleb unetu, sest nüüd pidime koos teistega linna ostlema minema.

IMG_6542

Raekoja ees kokku saadud, asusime ka Eestis leiduvatesse poodidesse raha kulutama. Ise eelistan üksinda poodides kolada ning ega ma polnud ainuke, kes tundis ennast imelikult 6-liikmelises gruppis, mis naistepoodides ainult tuias. Lõpuks sisenesime kosmeetika poodi, kust mina ja I pidime põgenema kuna ninna tungiv segu erinevatest lõhnadest oli pilti eest lööv. See, kuidas N ja hülgepoeg (mehed) suutsid seal olla, on siiani minu jaoks müsteerium. Kõrval asuvast kingapoest väljudes, kus me tulutult otsisime mulle uusi kingi, kuna senised jalavarjud olid kõlbmatud (tald lippendas ja teine tuli äärest õmblustest lahti), saime aru, et teised on kadunud. Loomulikult oleksime saanud neile helistada, aga kätte oli jõudnud see hetk, mida me olime igatsenud: VABADUS! Me mõlemad oleme inimesed, kes tahavad pigem omal käel asju avastada mitte nii, et keegi näitab ette ja siis jälgib igat me liigutust.

Kuidas me oma vabadust siis nautisime?

Ainuke pood, kuhu peale seitset saime, sest teised olid juba suletud, oli toidupood, kust ma sain lõpuks osta endale nö ühekordse raseerija kuna kogemata unustasin Eestis selle kotti panemast ning ega ma nii hipi ka veel ei ole, et kaenlakarvadel laseks vabalt kasvada :D. Mööda peatänavat tagasi raekoja poole liikudes nägime tõsise näoga N’i ja J (I sakslast) ning rõõmsat KL, kes lõpuks leidis selle supermarketi, kus sai odavat kosmeetikat, meid jälgimas. Enam täpselt ei mäleta mismoodi me vabandasime, aga ega see neid eriti huvitanud ka. Kätte oli jõudnud see aeg, kus sakslastel oli meist jummala suva, sest me olime nagu tüütused neil kaelas, segamas nende igapäevaelu. Peale seda oligi tavaline, et eestlased rääkisid eesti keeles ning sakslased omavahel saksa keeles ning peale ühe inglise keelse lause kumbki enam midagi ei vastanud.

Lõpuks õnnestus mul nende sõpra ka solvata. Kui üleval pool olevat pilti raekojast hoolikamalt vaadata, siis on näha purskkaevu juures olevat silti ning seal ümber inimesi. Nimelt neist mööda kõndides küsisin ma: “What is this (käega purskkaevu juures olevate inimestele ringi ümber tehes) hippie stuff? “Hippie stuff? That’s a good friend of ours. He’s really cool and talks about freedom and…” ja edasi ma tema juttu ei kuulanud, sest ma hakkasin mõtlema, kuidas vabandada oma lolli ajupurske pärast (tavaliselt olen ma üks neid vaikseid inimesi, kes analüüsib igat lauset oma peas mitu korda läbi enne kui seda ütleb, aga viimasel ajal on see kahjuks või õnneks muutunud). “Oh, okey,” oli ainuke sõnade kombinatsioon, mida suutsin öelda ning koduteel olin terve aja vait, kartes veel midagi lolli öelda.

Leppides kokku, et kuukesi lähme õhtul viimast päeva ning uhke ilutulestikuga lõppevale Octoberfest’ile, ruttasid I ja tema sakslane bussi peale ning me koju end värskendama. Iga kord kui hülgepoeg ütles: “We can go home now and make ourselves fresh” või “I’ll go do something while you make yourself fresh” tahtsin ma naerust plahvatada, sest see kuidas ta nii tõsise näo ja sellele vastanduva häälega seda sõnas oli lihtsalt koomiline :D.

Ennast värskemaks teinud, läksime õhtusööki N’i poole sööma. Tema ema oli meile kõigile 4st saiast, mille vahel oli kurki, tomatit jne, teinud suure võileiva, mida ma ei suutnud lõpuni süüa. Imelik õhkkond valitses ka ümara laua ümber, kus me neljakesi istusime, üksteist veidrate, veits kahtlustavate pilkudega jälgides. Et sellele lõpp teha, tegi KL ettepaneku Bussijuhti (1 joomismäng) mängida. Kuna meid oli ainult 4, hakkas peale teist vooru veini-siidri asi natuke pähe ning siis sai isale samal ajal ka neti teel südant puistatud. Ühel hetkel kuulsime ilutulestiku pauke ning siis kogunesime terrassile seda vaatama. Sakslased olid ilutulestikku nähes üllatunud, sest tavaliselt algab see kell 23.00 mitte tund aega varem nagu nüüd, ning me eestlased pettunud, et ei saanud seda kohapeal imetleda. Show läbi jäime mina ja N välja rääkima, KL läks ennast oma tuppa sättima ning hülgepoeg tegi midagi hülgepojalikku. Järsku tuleb üllatunud näoga hülgepoeg meie juurde ning teatab: “It’s late and we, we…” “should start going,” lõpetasin ma tema lause, sest mulle tuli meelde, et pidime juba tükk aega tagasi I ja tema sakslasega festil kokku saama. Lõpuks festile jõudnud, nägime uniseid töötajaid oma putkasi sulgemas ning mõnda üksikut lõbusas tujus kohalikku ehk pidu oli juba läbi. Jäin mingile servale istuma ja proovisin I’le helistada, et nende asukohta teada saada. Tema pettunud häält kuuldes ja temast ka aru saades, sest nad olid pooltundi meid seal oodanud (ma helistasin mõned minutid peale südaööd ehk tükk aega hiljem kui nemad seal viimati olid), läks minu tuju halvaks, sest tundsin ennast osaliselt süüdi, et nende õhtu oli rikutud. Kuna teised ei tundnud ennast kuidagi süüdlaslikult, siirdusime vanalinna oma õhtut jätkama.

Vanalinnas näitasid sakslased meile mingist kohalikust seebiooperist kuulsaks saanud maja ja iiri pubi põlemisjäänuseid, kus nad mõlemad esimest korda õlut mekkida said. Nüüd olid nad palju jutukamad ning tekkiski selline tunne, et meiega kõlbab suhelda alles peale mõne õlle joomist (Kas me olime tõesti nad siis juba nii ära tüüdanud?). Mingist piirist üle ronides ja mööda treppiastmeid alla tatsates jäime jõe äärsele betoonist kallakule istuma, kus vastas kaldal asuva hotellivalgustuse peegeldust  oli mõnus jõelt jälgida ning tol hetkel said kõik mured isegi unustatud. Jõe äärest liikusime edasi ühte mõnusasse baari, kus teised jõid teed ja õlut, samal ajal kui ma kergelt magasin avatud silmadega. Baarist lahkudes pidime hülgepoega ootama, sest ta tahtis mulle ja KL’le tasuta tikutoose hankida, et nagu suveniiriks või nii. N’ga oma kodude poole liikudes taipasime järku, et K ja KL ei ole meiega ning tema arvas, et nad tulevad lihtsalt teist tänavat pidi. Kui lõpuks neid näha ei olnud, tegi N kvartalile tiiru peale ning mina jõudsin selle ajaga aidata ühte sakslast, kes proovis oma rattaga uksest sisse saada, aga teda takistas ratta eest kogu aeg ära kukkuv korv. Suvaline sakslane aidatud, proovisin ma hülgepojale helistada, sest sakslastel pole kunagi kõneaega oma kõnekaardil, aga hülgepoeg ei võtnud vastu, arvatavasti seepärast, et ta telefon oli alati lennurežiimil… Läksime N’i poole, et siis tema wifi’t kasutades KL nr saada, sest ma surmkindlalt arvasin, et minu telefonis seda ei leidu. Terrassil istudes KL numbrit sisse toksides tuligi tema kontaktiprofiil ette ja kui ma sellest N’ile teatasin proovis ta oma viha näos mitte välja näidata. Ta tõesti on hea näitleja. Selleks ajaks olid kadunud inimesed tagasi jõudnud ja sakslased saidki oma õiged vahetusõpilased koju magama saata.

Kusagil poole nelja aegu uinudes ei kujutanud ma ette, et uus päev võib endas sisaldada ponyscheiße’t, kanusse, Põhjamere ääres bikiinivormi näitavaid penskareid, liblika päästmist, pähklikoorte maha viskamist ja kõike muud veidrat, aga seda kõike juba järgmises osas.

Nädal Saksamaal ehk elu hülgepojaga (3.osa)

Pühapäevad on mõeldud puhkamiseks ning seega sain kell kaksteist süüa hommikusöögiks hülgepoja tehtud imehäid pannkooke (mulle pole vist keegi teine peale vanaema ja ema pannkooke teinudki…) ning kahjuks peab tunnistama, et tema taina praadimise oskused on paremad kui minu omad. Tund aega hiljem läksime kolmekesi (mina, hülgepoeg ja N eestlane KL) raudteejaama teisi ootama, et koos soodsamalt Hamburgi sõita.

Viie inimese grupipileti soodsuse tõttu pidime rongijaamas ühe teise sakslase ja tema eestlasega kokku saama, aga kuna minu tüübi telefoniaku andis otsad ning eestlase telefon oli katki, ei jäänud muud üle kui sõita kolmekesi viie inimese piletiga Hamburgi. Tuttavast rongijaamst väljudes ning kaks päeva tagasi linna nüüd päevavalguses nähes leidsime ennast Starbucks’ist liiga kalleid ja üle hinnatud jooke ostmas. Metrooga (U-Bahn või S-Bahn ega vahet ei ole, sest kui sõidab maa all nimetatakse U-Bahniks, aga kui maa peal, siis S-Bahniks) sõitsime mõned peatused ning siis avanes Elbe jõe mingile kanalile ja temas sõitvatele laevadele ilus vaade.

Meie sihtkohaks oli Hamburgi Dungeon, kus, nagu ka Londoni omas, jutustatakse linnaajalugu ajastule vastavalt  riides näitlejatega. Lõpuks jõudis sinna ka vihane paar, kellega pidime rongijaamas kokku saama ning ka nemad olid ostnud grupipileti, aga kallima kui meie. Poolteist tundi enne sulgemist läksime  kohalikku turismiväärtusesse sisse ning minu jaoks tundus see rohkem naljakamana kui õudsena (eelmisel päeval olid kõik hoiatanud, et see on õudne ja hirmus koht, aga millegi pärast nägin enda ümber rohkem naerusuil kui hirmust kangeid nägusi). Jäin alati rivi lõppu ehk viimaseks ruumist lahkujaks, lootes, et keegi kargab kusagilt välja, aga seda kahjuks ei juhtunud… Kindlasti oleks see olnud huvitavam kui mu saksa keele oskus parem oleks, aga kuna ei olnud, siis jäin pimedates tubades ringi kolades uniseks. Lõpus oli veel veega pritsimist ja kõrgelt alla laskumist, aga kahjuks ei saanud piletihinna eest (23 eurot täiskasvanu vist) sellist elamust/kogemust, mida oleks lootnud piletit ostes. Kuna sakslane oli eelnevad päevad minu eest maksnud, ostsin seekord ise pileti. Alguses punnis vastu, aga lõpuks andis järele (tegelikult oli tal hea meel, et ei pidanud maksma või ma vähemalt arvan nii).

Kuna meie kolmekesi ei tahtnud minna 18 euri maksvale paadisõidule, kõndisime metroopeatusesse, et sõita metrooga raekojaplatsi lähedusse (saime kasutada seda sama 5 inimese grupipiletit ka siin).Teel sinna avanes jälle ilus vaade laevadele ning sai tutvuda ka kodutute igapäevaste tegevustega. Paljud sarnases olukorras inimesed müüvad Hamburgi tänavatel ajakirju, mille ostusummast mõni sent ka nende taskusse kukub.

Kanali äärses restoranis lõunat süües (kell oli tegelikult juba seitse läbi) ja sukelduja seiklusi vaadates möödus tund kuni otsustasime tagasi Lüneburgi sõita. Lüneburgi rongijaamas/bussijaamas võtsime takso, sest vihma sadas nii hullult ning me suhkrust tehtud, ja sõitsime N koju, et tema eestlane ära viia. Kuigi me KLga (teine eestlane) olime väsinud, ei tahtnud me oma päeva enne südaööd veel lõpetada ning seega sundisime oma sakslasi vihmaga (enam ei olnud vihm nii hull kui linna saabudes) Oktooberfestile minema. Sõitsime neljakesi sellel atraktsioonil, kus on nagu sõidukid, mis on ülevalt traadijupiga ühendatud traataiaga (ausalt paremini ei oska seletada 😀 ) ja siis pidi üksteisele sisse sõitma.

Ei tea, kas asi oli kehvas ilmas või pühapäevaõhtus, aga inimesi oli seal väga vähe. Me olime noorimad “peolised”, sest ülejäänute vanus oli vähemalt +30. Kohalikke ja välismaised hittlaule, näiteks “Get lucky” (Daft Punk) või “Mr. Saxobeat”, esitas neljaliikmeline koosseis, vist on kõige parem sõna nende jaoks, kelle üle sai naerdud ja filmitud (kuna peegelkaamera video pole kõige parem, siis minu Instagram’is on ka üks video neist olemas, kui avalehel lõpuni alla kerida, siis peaks näha olema). Samas kõige huvitavama etenduse pakkus 10-liikmeline publik, kes oli lava ette kogunenud puusi hõõrutama. Alates vanast papist, kes endast poole noorema naise tagumikku näppis kuni kujutletava paarilisega tantsijateni.

 

Igatahes nädal lõppes huvitavalt, aga uus nädal algas kooliga tutvumise, ebameeldiva tunde, abilinnapea tervituse, linnas ära eksimise, sõprade solvamise ja õhtuse kolamisega.

Nädal Saksamaal ehk elu hülgepojaga (2.osa)

Ega väsitavast reedest puhanuks ei saanud, sest juba kell 11.00 pidime soola muuseumis olema. Peale mõnusa dušši all käimist ja krõbinaid hommikusöögiks söömist tulid pere kassid Max ja Moritz (võib-olla on kirjapildis samamoodi nagu eesti lihatoodetel olev nimi) minu tuppa mürama ning ega nad eriti lahkuda ei tahtnud. Muuseumisse jäime hiljaks kuna ma lõhkusin ta isa ratta ära ning kuna me polnud sellega arvestanud, saime projektiga seotud eakamatelt inimestelt halvaks pandavaid pilke (muuseumisse pidin mina sõitma tema isa rattaga ning tema longboardiga, aga käiku vahetades, tegelikult ma lihtsalt kangutasin suvalist asjandust ratta küljes, läks rattakett katki). Muuseumis oli giidiga tuur ning seitsmekümnendates tädi käskis meil soolast seina ja kivi lakkuda…

Peale muuseumis liiga kaua soola vahtimist algas raekoja kõrval stadtrallye ehk anti kätte patakas pabereid, mida pidi kohalike vaatamisväärsuste infoga täitma. Kuna sakslased teadsid kõiki vastuseid, viisid nad meid lihtsalt jõe äärde istuma ning teel sinna käisime ka hülgepoja (tüüp, kelle wifit kasutan, et seda teksti siin kirjutada) käsitsi tehtud bonboni poes ehk ta isa on kommipoe omanik või lihtsalt mingi tähtis tegelane seal.

Linnaralli läbi, läkisime sööma ühte itaalia restorani, kus pidin nürida noaga krõbedat pitsat lõikuma. Kui olin poole peale jõudnud oma ära jahtunud pitsaga, olid teised juba ammu taldrikud kõhtu tühjendanud ning lõpuks kelner viis ka minu taldriku minema, kuigi oleks tahtnud selle tüki koju kaasa võtta…Kui keha on kõhust kurguni täis, siis on ikka kõige parem idee minna Oktooberfestil erinevate atraktsioonidega sõitma (telgis toimus joomine, aga selle ümber oli meie mõistes tivoli, kus pered käisid oma lapsi lõbustamas). Kõige jubedam atraktsioon oli umbes selline: on üks ring, kus kõik istuvad ning see keerleb, aga samas on see ühenduses ühe teise pulgaga, mis käib paremale ja vasakule (umbes nagu vanades kellades on see asjandus, mis liigub)   ehk vahepeal olime kuskil 7m kõrgusel. Peale seda ei tahtnud keegi enam sinna jääda kuna toidulõhnad ajasid meid kõiki iiveldama ning grupp läks laiali. Kodus tema magas ja mina kirjutasin esimest osa kuni tuli üks sõber, kellega läksime poodi alkot ostma. Oli jahe, aga sõbral polnud üldsegi külm ehk sõitsime poodi lahtiste akendega ja natuke suuremal kiirusel kui oleks linnas sõites lubatud, taustaks käimas see laul (lihtsalt kõrvaklappidega on halb kuulata…)

See oli mõnus 🙂

Peopaigas alko maha pandud, läksime tagasi koju, et ennast värskendada ja siis juba peole minna. Kodus oli romantiline õhkkond: lõhnaküünlad särasid pimedates tubades, kõrvu täitis mahe džässmuusika ning õhtusöögi lõhnu täis olevas köögis istus laua taga isa koos mingi naisega (oli kas hot date või lihtsalt saksa moodi sõprade sööming). Peale ühe piruka söömist läksime peole, sest meil oli seal veits imelik olla.

Pidu toimus ühe teise sakslase kodus (nimetame ta N’ks), kus elab ka üks meie vahetusõpilane, ning nendega sai ka eelmine päev Oktooberfestil käidud. Kõige lahedam oli see, et N ema oli kodus ning tal polnud midagi sellise “koosviibimise” vastu. Suhtles külalistega, tõi lauale söödavat, koristas tube teiste järelt ning üle üldsegi oli äge seal. Ema on uruguailane, kes noorena tantsis üle maailma erinevates suurtes linnades kuni Hamburgis kohtus N isaga, kes muide on näitleja ja kelle etendust käisime ka vaatamas, aga sellest kunagi hiljem. Alguses oli peol imelik: tüübid istusid laua ümber, tüdrukud diivanil ja jõid õlut. Kes kunagi Saksamaal tahab õlut osta, siis ostke Becksi see joodava maitsega ning rohkem ei oska kirjeldada kuna kõik õlled minu jaoks sama maitsega…

Et pidu natuke elavamaks muuta, hakkasime joomismängu nimega I have never… mängima. Point on selles, et keegi ütleb midagi, mida ta pole kunagi teinud ja need, kes on peavad jooma. Mainiks ära, et kõik olid +18 aastased ehk seadust ei rikkunud seal keegi 🙂  Kuna mäng hakkas juba ära vajuma, läksime I ja tema sakslasega Oktooberfestile. Rahvast oli seal hulgi ning võtsime ka ühe õllekannu mitme peale, mille me jätsime eelmise aastal Eestis käinud sakslasele ja tema sõpradele lõpetada, sest kõigil sai õllest kõrini.

Läbi linna tagasi tulles nägime ka Lüneburgi “punaste laternate tänavat”. Tegelikult see polnud tänav, vaid lihtsalt üks maja, kus akende ees istusid punase valgusega valgustatud naised, kes küll eriti ilusad välja ei näinud…

Peole tagasi jõudes oli pool rahvast juba lahkunud  ning veerand meelemürkidest segi. Kuna ülejäänud eestlased ka lahkusid (ühe eestlase ja tema sakslasega oleks saanud klubisse minna, aga kuna mul polnud dokumente kaasas ei saanud mina nendega ühineda kuigi oleks olnud huvitav näha väikelinna öö elu) sain N emaga oma saksa keelt harjutada (räägib ainult hispaania ja saksa keelt). Oma tüübiga leppisin kokku, et lähme linna, aga kuna keegi ei tahtnud kaasa tulla, hakkas tema teistega FIFA 14 mängima.

Kui N ema nägi mind üksi diivanil istumas, võttis ta kohe ühe tooli ning pani selle väljas oleva laua ümber, kus ülejäänud sakslased suhtlesid loomulikult saksa keeles, ning käskis mul sinna istuda. Mõned minutid oma olukorra üle järele mõtlemist, hakkasin enda kõrval oleva sakslasega rääkima. Rääkisime päris pikalt kuni minu kõrvale tuli tüüp, kellest oli kohe alguses aru saada, et ta on saadetud selleks, et minu tuju üleval hoida…  kuigi ühel hetkel see ebaõnnestus tal.

“Kui K ütles mulle, et sina oled tema vahetusõpilane, ei oodanud ma midagi sellist.”

“Mida ta siis minust sulle rääkis?”

“No seda, et sa oled viisakas, räägid ägedat juttu ja teed nalja jne.”

“Aga seal on midagi, mis sa jättad ütlemata?”

“No ma arvan, et sa kuulsid seda juba minu häälest ning sa ise tead ka seda…”

Ega peale okei ma midagi vastata osanud ning ega ma polnud oma sakslase peale vihane, sest viimati nägime üksteist aasta tagasi ja siis olin ma hoopis teine inimene…

Kusagil kella kolme aegu läksime oma koju magama, sest järgmisel päeval ootas meid draama, Hamburgis käik ja olek ning seenioride Oktooberfest, aga sellest juba järgmises osas.