Ma ei armasta sind enam ehk tagasi Hollandisse (4.osa)

Olen nende viimaste Hollandi mälestuste jagamist kogu aeg edasi lükanud tuues erinevaid põhjusi, miks mul ei ole aega neid kirjutada, kuid aega on olnud küll. Põhjus, miks ma ei ole kirjutanud on see, et ma ei taha väga uuesti neid päevi läbi elada. Loomulikult on mul nendest päevadest toredad mälestused kogu eluks, aga ka ebameeldivaid juhuslikke kohtumisi võõrastega ja pettumusi oma sõprades, mille pärast mitmel ööl ei saanud kodus magada, sest peas ketras ainult üks mõte. Kas ma olen tõesti nii õudne inimene, et selliseid “sõpru” väärin?


Mida ma siis valesti tegin?

Ärkan kell kuus hommikul ülesse kuna Annal algab esimene tund kahe tunni pärast ja peale seitset peaksime juba kodust lahkunud olema. Söön viimast korda vettinuid kaerahelbeid ja pakin oma kodinad kokku, tasapisi Rotterdamiga hüvasti jättes. Kell 7.15 kõnnime Annaga metroopeatusesse ning jätan temaga seal hüvasti kuna ma ei sõida linna passima. Amsterdami hostelis on check-in alles kell 15.00 ehk mul on vaja end koos oma kottidega lõbustada veel kaheksa tundi. Niimoodi ma oma järgnevad tunnid veetsingi: jalutades mööda Rotterdami lõunakallast kesklinna, tehes peatusi erinevatel pinkidel, kuulates muusikat ja omamoodi linnaga hüvasti jättes.

Eks ta ole nagu esimene armastus mul, kes elu lõpuni kalliks jääb. Siin olin ma nii öelda päris iseseisev. Mul oli täitsa oma kodu (okei ühikatuba korteris, mida jagasin kiunuvate hiinlastega, aga see eest joppas miljonivaatega), sõin sööki, mida olin ise teinud otse turult ostetud toorainetest (ei söönud kiirnuudleid ega pakisuppe, vaid korralikke õhtusööke, mida ikka köögis laua taga sai nauditud), pidin kõiki asju ise ajama ülikooli, linnavalitsuse, pankade, maksudega jne ning ma olin seal vaba ehk täitsa nagu täiskasvanu.

Kõige rohkem veetsin ma aega oma ühikatoa rõdul. Ma olen täielik rõdu inimene. Mulle meeldib istuda seal, “oma aega raisata”, inimesi jälgida ja lihtsalt mõelda. Selle kirjelduse järgi tunduks nagu ma oleks mingi pervert, aga ei. Vahel on lihtsalt hea võtta aeg maha, panna muusika käima või kuulata helisi enda ümber, vaadata jõel seilavaid suuri kaubalaevu ja õhku tõusvaid lennukeid ning tunda sellist sisemist rahulolu. Oma rõdul olin ma alati õnnelik, sest ma ei mõelnud seal sellest missugune luuser ma olen või mida ma järgmiseks pean tegema. Võib-olla tuli see sisemine rahulolu sellest, et tavaliselt jagasin oma punast plastiktooli tassi kohvi, klaasi punase veini või suitsupakiga…

Kaks tundi istusin IMAXi kino platsil. Peamiselt küll sellepärast, et seal oli wifi. Tegin ristsõnu, kirjutasin lähedastele, et ei ole veel kuhugi kanalisse kukkunud ega seksiorjaks müüdud, vaatasin enda ümber hingavat linna ning lihtsalt elasin tolles hetkes. Kell 11 hakkasin tatsama oma kodinatega raudteejaama poole jäädvustades enda ümber olevat viimast korda mälestustesse. Raudteejaamas nägin, et järgmine rong Amsterdami läheb 11.32 ja kuna mul oli 16 minutit aega, otsustasin viimast korda juua Rotterdam Centraalis Soja Cappucinot ning seekord kaunistas topsi isegi mu õige nimi. 11.30 saabus rong suunaga Amsterdami ning selle rongi peale ma ei läinud ega ka järgneva nelja peale. Esiteks oleks ma liiga vara jõudnud Amsterdami. Ma teadsin, et kesklinna rongijaamast hostelisse kõndimiseks kulub mul üle tunni aja ehk peaksin kusagil kahe ajal pealinna saabuma kuna kottidega vaatamisväärsuste ümber väga tuigerdada ei viitsiks. Teiseks ma natuke kartsin. Minu mõttes oli Amsterdami rongile minek kui selle peatüki nimega “Elu Hollandis” lõpetamine ja ma ei olnud päris kindel veel, kas ma seda ikka tahan. Seega ma venitasin oma aega perroonil istudes kuni lõpuks ikka jõudis aru pähe ja rongi sisenesin, sest küll ma varsti jälle tulen tagasi siia Hollandi kodulinna. Vähemalt nii ma tol hetkel mõtlesin.

Rong oli üks vanemaid, milles ma olin Hollandis sõitnud. Nägi välja vanem kui need rongid, mis meil enne porgandeid olid ja seega wifit seal ei olnud, mis oli ka hea, sest sain jälgida aknast enda ümber muutuvaid maastikke. Mõned kohad oleks Eestiga täitsa ära petnud. Amsterdami rongijaamast välja astudes seisatasin ukse ees ning mõtlesin: “Mida kuradit ma siin küll teen?”. Seni olin Amsterdamis viibinud kuus tundi koos Leslie, Ava (see hiinlane, keda ma pidasin oma sõbraks ja kes ei saanud minuga kohtuma tulla kuna “tal oli vaja kodutööd teha”) ning kahe jaapani vahetusõpilasega, kellest üks oli väga naljakas. Siis oli vihmane novembri reede, mil me käisime hiinakat söömas ja seksmuuseumis uudistamas õppimas? Seekord olin ma täiesti üksi linnas, kus ma kedagi ei tundnud, ning mida ma sealt küll otsisin?

Hakkasin selles suunas kõndima, kust kaudu ma oleks oma öömajja jõudnud, manööverdades ja pressides läbi paksude turistimasside. Ma ei taha halva inimesena tunduda, aga ma vihkan sellisid turistigruppe, kes ummistavad igal pool tänavaid ja siis lõugavad kõigest kõrist. Tavaliselt on need ameeriklased, aga seekord proovin neid mitte siin solvama hakata. Rahulikult läbi järgmise turistimassi tungides näen silmanurgast ühte tüüpi mind jälgimas. Sekund hiljem on ta juba mul külje all ja algab meie vestlus:

Some random guy: “Can you make a photo of me?”
Me: “Yeah, sure.” 
Several photos were made of him standing next to a street lamp…

Me: “Are they okay?”
Some random guy: “Yes, now a photo with you!”
Me: “Okaaay”
Then a photo was made with a stranger while having an awkward smile on my face.

Some random guy: “Now you come with me for ice cream and coffee!”

Lühidalt eesti keeles: see suvaline tüüp tänavalt tahtis, et ma temast mingi posti kõrval pilti teeks ja siis läheks koos temaga jäätisi lakkuma ehk jätke meelde see parim viis, kuidas naisi/mehi lantida!

Peale eitava vastusega tüübi juurest lahkudes, avastasin Amsterdami või vähemalt seda osa Lääne-Amsterdamist, mis mu tee peale jäi. Hosteli broneerides ma väga ei süvenenud selle asukohta. Ma vaatasin, et hind oli üks odavamaid Amsterdamis ning tasuta hommikusöök ja normaalne välja nägemine meelitasid täitsa ära. Hostelil nimega WOW  polnud vigagi, aga ta asus lihtsalt kohalikus elurajoonis, kus valged inimesed olid nö vähemuses. Check-in tehtud, pidin viisteist minutit ootama kuni sain oma tuba avastama minna. Läksin lifti ning sõitsin kolmandale korrusele kust edasi ma ei saanud kuna administraator oli unustanud mulle kiibi andmast. Nägu häbist punane kolistasin oma kottidega mööda treppe tagasi ning lõpuks sain ka omale kiibi. Minu korrus oli punane ja seega ka toa sisustus, mida tol ööl jagasin kolme teise inimesega. Hetkel kui ma tuppa sisenesin oli seal juba aruubalane ja üks hiina tüdruk. Nimesi ma ei tea kuna me kunagi ei jõudnud selle punktini oma vestlustes. Samas tean, et aruubalane oli näiteks mitmes Hollandi linnas elanud, tal oli tüdruk Taanist, töötas kusagil lähedal ning palju muud.

Tundsin end omas uues voodis juba päris mõnusalt ning vaatasin kaardilt, mille alt sain, toidupoodide asukohti. Kuna vettinud kaerahelbed olid juba ammu seedunud, läksin välja ümbruskonda avastama. Ma ei ole rassist aga jah, heledama nahaga inimesi ma väga ei näinud. Rohkem tõmmusi, kes mind veidralt vaatasid ning mõne hüüdega mu teekonda saatsid. Lõpuks leidsin peatänava koos toidupoodidega, kust ma ostsin endale ühe smuuti (Eestis on mingi kohalik suurim smuutipurk 0.33l ja maksab üle 1,70euri. Hollandis saab juba 1,50ga 750ml purgi ja tihti on need kaks ühe hinnaga ehk on vähemalt üks põhjus, miks Eesti Hollandile alla jääb :D) ja vee, sest kuigi ma joon igasugust kraanivett, siis see hosteli peldiku vesi oli küll ikka tõeline peldikuvesi. Etosest (müüakse igasugu hügieeni-ja ilutarbeid ning käsimüügiravimeid) ostsin endale lukupaari kuna hostelil oli lukud otsa saanud ning mingi omamoodi reisishampooni, mida ma siis hostelisse tagasi proovima läksin. Tegemist oli lehelaastudega, mida kergelt niisutades muutuvad selliseks pähemääritavaks olluseks. Mina kasutasin neid mitu tükki, aga ei midagi. Mõte on hea, aga ju siis minu paksudele juustele ei piisa. Juuksed aknast puhuva õhu ja kiirtee müra käes kuivamas, vaatasin, mida teha järgneval päeval Hollandi pealinnas. Kaardil ringitasin endale huvipakkuvad kohad ära ning hakkasin tasuta tuuri võimalusi otsima. Baltikumi pealinnades on ainult üks firma (eestlaste eestvedamisel muide), kes tasuta tuuri teeb, aga siin oli neid nii mitu, et ei oskanud validagi.

Jõudis kätte aeg õhtusöögiks ning ma seadsin oma sammud vana hea Albert Heijni poole, mille kliendikaart oli mul isegi kaasa võetud. Hosteli söögiruumis oleks pidand ka õhtust saama, aga kuna ma mõtlesin, et see on kallis ilma hinda teadmata, leppisin toidupoe saadustega. Ostsin endale mingi valmis salati, mango tükid ja vee koos piparmündi lehe ja sidruniga. Oma kaheksa eurose söögipaunaga (miks on värske toit küll kallis?) hosteli ette jõudes taipasin, et tegelikult ei tohiks ma seal sees süüa ja kusagil lugesin reeglit, mis andis hostelile õiguse suure söömaga inimesi oma territooriumil trahvida. Kuna hosteli ees olid mõned pingid ja siis sellised piknikulauad, istusin ma ühe sellise viimase taha. Avasin karbid, peitsin prügi ja tegin pildi, et siis hiljem kodus meenutada oma nooruspõlves veedetu päevi Amsterdamis. Sel ajal kui ma oma salatit pugisin tundsin endal tigedaid pilke hostelisöökla töötjatelt, kes passisid ukselävel kuna kedagi teist peale nende seal sees ei olnud. Üks neist ütles mulle ka midagi, mille peale ma lihtsalt noogutasin. Kuna ma tundsin end halvasti, et sõin nende nina ees mingit supermarketi toitu, ei tahtnud ma visata oma tekkinud jäätmeid neile ukse ette. Tõusin oma laua tagant püsti ja hakkasin kusagilt eemalt prügikasti otsima. Paar sada meetrit eemal leidsin selle ning et mitte päris lollina näida tegin ka suurema jalutuskäigu rajoonis. Tol ringkäikul Bos en Lommer naabruskonnas tunnistasin ma kellegile oma peas (ma tihti käin ja olen nii nagu mul oleksid vestlused kellegiga minu peas kuna ma loner ja sõpru pole kellega igasugust paska, mis pähe valgub, jagada 😦  ), et ma tundsin end palju turvalisemalt kandes lühikest kleit Hollandi “kõige õudseimas rajoonis” (Lõuna-Rotterdam) kui seal hosteli ümbruskonnas jalutades, seljas pikad püksid, ketsid ja pikkade käistega kinnine pusa ehk sweatshirt. Seadsin sammud kiiremini tagasi sealse kodu poole kuna telefoniaku sai ka tühjaks, sest proovisin mingitest huvitavatest lindudest pilte teha.

Hostelitoas rääkis hiina tüdruk koos juurde tulnud hiina poisiga oma õhtustest plaanidest. Küsisin talt ka, mis neil plaanis. Nemad tahtsid minna punaste laternate tänavale kolama. Ma mõtlesin pikalt, et kas küsin end ka kaasa või mitte, sest mingeid plaane selleks õhtuks polnud ning lihtsalt toas passida ka ei tahtnud, eriti veel esimesel õhtul Amsterdamis. Samas ma kujutasin ette kui veider ja piinlik see väljaminek nendega oleks. Hiinlased räägiksid omavahel hiina keeles ja siis võib-olla oleks paar sõna mulle poetanud, mida ma neilt oleks pidanud suust välja tirima. Nari ülemiselt voodilt jäingi ma siis vaatama, kuidas kaks hiinlast rõõmsalt prostituute kaema läksid. Läksin alla maja ette istuma ja suitsetama. Jah, kahjuks hakkasin ma Hollandis taas suitsetama. Õigemini juba nädal enne minekut kui see reis tekitas ootamatu ärevuse minus, mida ma ei suutnud muud moodi enda küljest lahti raputada. Samas oli mul selline veider tunne ka, et kui ma tagasi sinna lähen, siis pean seda tegema kuna see Hollandi Carmel oli ikka täitsa suitsumees ning kuidas ma saaks siis nüüd teisiti olla. Õudne mõelda, aga nädalaga tegin rohkem kui seal elades kolme kuuga ehk üle paki päevas….

Igatahes, istun ma pingil, kuulan muusikat ja suu suitseb kuni üks tüüp minust mööda kõnnib suunaga linna poole. Ta jääb mu ees seisma, ütleb: “Hellooooo!”, ning kohe potsatas oma tagumiku mulle kõrvale.

“Kas sul on mingeid plaane tänaseks õhtuks?” Kuna tüüp ei tundunud perverdi, mõrvari ega vägistajana, siis vastasin talle: “Ei, ja sul”. “Oh,ma lähen kesklinna. Tahad minuga ühineda? Ja muide, minu nimi on Rodrigo, arst Brasiiliast, kes elab Pariisis.” Hindasin olukorda. Tüüp nägi täitsa normaalne ja sõbralik inimene välja. Minust peajagu lühem ehk kui midagi peaks juhtuma, siis saaksin vabalt oma pikkade jalgadega minema joosta või oma massiga ta ära hirmutada. Seega ma vastasin: “Olgu. Ma lähen võtan oma koti toast ning….”, oma lauset ma ei saanud lõpetada, sest kohe tahtis ta mu toanumbrit teada ja oi kui rõõmsaks ta nägu läks teadmise üle, et me samal korrusel peaaegu kõrvutitubades ööbisime. See oli 1. ohumärk.

Läksin ülesse oma kotti haarama ning kui toast väljusin passis ta juba mu ukse taga. Kuna kesklinn oli üle tunniajase jalutuse kaugusel, läksime Bos en Lommeri keskusesse, kust trammid ja bussid peatuvad. Teel sinna avas ta oma seljakoti ja tõmbas sealt välja pooliku veinipudeli, mida siis mulle kätte surus. Võtsin lonksu ja andsin tagasi, aga tema ikka korrutas, et see on minu jagu. Tema juba pool pudelit joonud ning nüüd on minu aeg nautida Prantsusmaa head veini. See oli 2. ohumärk- tüüp tahtis mind täis joota.

Mõned sajad meetrid trammipeatusest eemal näeme lahkuvat trammi, mille peale brasiilane lööb rusika õhku oma pea kohal ja ütleb mingi vandesõna portugali keeles. Hiljem järele mõeldes olen ma õnnelik, et me trammist maha jäime, sest kui me oleks hostelist nii kaugel olnud, ei tahaks ma mõelda, mis siis oleks juhtunud. Seni olin ma rääkinud endast nii palju, et käisin sõbral Rotterdamis külas, kelle pool ma siis ka ööbisin (rõhutasin eriti, et tegemist oli he’ga kuigi tegelikult Anna oli täitsa she mis she, aga igaks juhuks). Tema muidu õpib ja elab Pariisis ning vanust 27 eluaastat. „Sa pead mulle ka külla tulema. Nii Pariisi kui ka Brasiiliasse. Sulle meeldiks seal kindlasti ning ma saaks sulle näidata igasugu imelisi kohti.“ Ma ei oskanud midagi muud öelda ega teha kui ebameeldivalt m-tähte venitada.

Järsku teatab ta mulle: „Mulle ei meeldi ameeriklased.“ „Miks siis?“. „Neil pole korralikke tagumikke!“ ning siis veidra muigega ja kulmutõstega vaatas minu oma. See oli 3. ohumärk.  „Kas sa teed kanepit?“, saateks selline stoneri naeratus. „Ainult siis kui ma olen oma ühe sõbraga. Siis ma tunnen seda. Teiste ja võõrastega ei ole sel mingit efekti mulle.“, vastatasin talle külmalt. „Oh, aga küll sa minuga hakkad tundma kõike!“, saateks juba selline rõvedamat sorti naeratus. „Siin on üks coffee shop lähedal. Me saame sinna minna  kuna ma pean meile kanepit ostama.“ Ma põiklesin küll vastu, et mulle pole vaja mingit kanepit, aga ikkagi ma läksin millegi pärast temaga kaasa. Coffee shopis olin ma peale müüjatari ainuke naine ning seistes mingi brasiilia kääbuse kõrval, sain veidraid pilke juba teises maailmas olnutelt kui ka neilt, kes järjekorrast mind silmasid. Kanepimenüü ees, valis tüüp endale kanepit nimega Amnesia (tõlkes mälukaotus) ja hašišit nimega Fun Times (tlk lõbusad ajad). Peas süttis neljandat korda ohutuli ehk ta tahtis, et ma suitsetaks koos kanepit, mis „tekitab mälukaotust“.

Lahkudes kanepiurkast, teatab brasiilane, et teab ka hea baari asukohta. Mõtlesin, et olgu. Üks väike õlu koos tüübiga ja siis tagasi hostelisse, sest juba piisavalt mälestusi kogutud tol päeval. Baar ise oli päris mõnus. See asub Erasmuspargi loode nurga tipus kui keegi peaks huvi tundma. Väljas olevate laudade juures küsis ta, millisel poolel soovin ma istuda. Arvasin, et ta istub mul ikka vastu, aga ei. Hoopis kohe külje alla puges ning see oli 6. ohumärk. Temast vastassuunda liikudes, avasin joogikaardi ning mööduvalt kelnerilt palusin odavaimat õlut. Kääbus mu kõrval tellis midagi koos limonaadiga samal ajal omale jointi keerates. Suitsetasin koos temaga selle jointi ära ning nagu ma ütlesin ei tundnud ma midagi ning ma teadsin ,et pean oma valvsust hoidma. Brasiilasele baaris mängitav muusika ei sobinud ja seega otsis ta kohe oma telefonist kodumaa artisti loomingu, mida me siis kõik teised baaris olijad olime ka sunnitud nautima. Joogid kohal, hakkasin kohe enda oma sisse kaanima, et sealt varem minema saada. Brasiilane jäi enda ette toodut pikalt vaatama ning küsis mult süüdistavalt:“Mis see on?“. Ta osutas klassile, mis oli 1/3 ulatuses täidetud mingi alkohooliga, ja limonaadipurgile ning hakkas seletama kui loll see kelner on. Tema tahtis limonaadi, aga toodi hoopis mingi purgijura. Ma siis valgustasin ameeriklast, et limonaad siinsel kontingendil ongi selline magus gaseeritud suhkrulöga. Ta oli üllatunud selles kui rumalad Eurooplased on ja hakkas vaest kelnerit küsitlema. Kui ka temalt sai ta teada, et limonaad ei olegi siin käsitsi värsketest sidrunitest pressitud mahl suhkruga, lasi ta oma joogid tagasi viia ning tellis endale ka ühe õlle. Kultuurišokis läks ta peldikusse ning ma mõtlesin, et maksan oma joogi eest ära ja siis kaon minema. Samas tüüp teadis minu siinset elukohta ja oli ka juba facebooki sõber. Seega ma jäin sinna, et näost näkku öelda oma lahkumissoovist kuna ma kartsin, et äkki hakkab hiljem pommitama või nii. Peale peldikus käiku tahtis ta minuga koos pilti teha ning ilma minu eitavat vastust kuulmata ulatas ta kelnerile oma telefoni. Pilt nägi umbes selline välja: tema hoiab käes õlleklaasi ja mina kõrval küürutan ilmega, mis ütleb: „Palun päästke mind!“. Siis lahkus ta laua tagant ning saatis pildi ma ei tea kellele. Juurde trükkis võib-olla „Today’s fuck“ või midagi taolist. Õnnejunni näoga istus ta mulle kõrvale, pani käe ümber piha ja hakkas mu selga suudlema. See oli üks õudsemaid hetki mu elus ning siiamaani sellest mõtlemine tekitab minus külmavärinaid. Nagu kesse suudleb kellegi pusa?

Ma hakkasin talle mainima, et pean varsti minema kuna hommikul vaja vara ärgata, sest sõber tuleb siia ning tema ehk he on mu pärast väga mures jne. Ta oli nagu mhmhm. See on minu üks suurimatest vigadest, et ma ei saa inimestele näkku öelda, mida neist tegelikult arvan, vaid proovin kuidagi delikaatselt olukordi lahendada ehk teisisõnu olen ma liiga viisakas. Tellisin endale arve ning mõtlesin ,et saan nüüd rahulikult minema kuna tüüp hakkas endale uut jointi keerama, aga ei. Oma õlle eest ei saanud ma ise ka maksta kuna ta ei lubanud mind enne laua tagant välja (olin pressitud seina ja tema vahele) kui oli oma jointi kokku lakkunud ja arve eest ise maksnud. Kui see tehtud hakkas ta jälle mu selga lakkuma, mille peale ma tõusin ruttu püsti, pressisin kuidagi teise laua vahelt end läbi ja asusin kiirel sammul hosteli poole kõndima, kiimane kääbus taga sörkimas.

„Miks sul järsku nii kiire hakkas?“

„Ma ütlesin, et ma pean homme hommikul vara ärkama ja sõbraga kokku saama.“

„Enne sa küll sellest midagi ei rääkinud.“

„Nojah kuna see ei olnud veel kindel, kas ta saab tulla, aga kuna ta just kirjutas, et saab…“ Ma olin nii närvis, et pigistasin endale järgmise sigareti suhu, sest enne oli brasiilane maininud, et tubakasuits paneb tal pea valutama, ning seda ma siis kasutasingi nagu tüütute sääskede tõrjeks. „Mulle tubakasuits ei meeldi. Ajab pea valutama, aga kui sa soovid teha, siis see on täitsa okei. Mul on olnud palju tüdruksõpru, kes suitsetavad.” Loomulikult see motiveeris mind rohkem suitsetama. Lootsin, et minu pikad jalad ja kiire tempo raputavad ta maha, aga ei.

“Kas ma saaks ühe suudluse?”

“Mida? Ei!”

“Aga miks mitte?”

“Sest ma ei saa ega ka taha!”

“Miks? Sinu vanuses peaksid naised just tahtma suudelda jne.”

“Jah, aga ma ei saa kuna mul on poisssõber.” Tegelikult ei ole. Ma oleks võinud ka siin talle näkku öelda, et ma ei taha temaga mingit pistmist teha, aga ma kartsin tema reaktsiooni ning me käisime inimtühjal tänaval. Kui mingigi inimene vastu tuli, siis see oli moslemimees ning mul hakkasid igasugused õudsad stenaariumid peas ringlema…

“Aga ta ei pea ju teadma ning sa näed välja nagu väga hea suudleja” saateks jälle see rõve naeratus.

“Kas sulle meeldiks kui sinu tüdruksõber teiste meestega oleks?” küsisin talt, lootes, et lõpetab ära ja jätab mu rahule. “Mul poleks vahet. Tehku, mis tahab.” Lootusetu tüüp lihtsalt.

“Olgu. Kui sa mind suudelda ei taha, siis kuidas oleks seksiga?”

“Ei!”

“Miks? Minuga saad sa kogeda imelist seksi, mida eales ei oskaks isegi ette kujutada!”

“Hahaa! Loomulikult!”

“Ise tead millest ilma jääd.” Selline vestlus kestis umbes kümme minutit veel kuni hostelini jõudsime. Tema hakkas sinna sisenema, aga ma jäin välja suitsetama ja ootama kuni ta ära läheb. Kuradi kiimane brasiilia kääbus! Igaks juhuks tegin teise sigareti veel ning selle aja jooksul tuli ta tagasi välja, istus teises otsas asuvale pingile ning jäi mind passima. Mulle aitas sellest päevast ning kiiruga läksin treppidest ülesse, tundes kuidas kopsud oleks tahtnud hapnikupuudusest lõhkeda. Üleval rahulikult lukustatud ukse taga räägin aruubalasele oma viimasest pooleteisetunnist ning me jäime veel tunniks arutlema maailma probleemidest. Mingil hetkel saabusid ka hiinlased tagasi ning tüdruk selgitas, et ta tunneb end halvasti peale ühe erilise muffini söömist. Ma ei viitsinud kuulata tema oigamist ja keerasin selja talle ja kogu maailmale, sest tänaseks mulle aitas. Enne magama jäämist eemaldasin brasiilase oma facebookist ning proovisin mõned tunnid iluund endale lubada.

Ma tean, et ma ise olen süüdi, et kiimase brasiilia kääbusega kaasa läksin kohe. Neid võimalusi oli mitmeid, kus ma oleks võinud lihtsalt minema joosta või näkku talle öelda, et pole huvitatud. Aga minu jaoks ongi see reisi-ja/või hostelielu ehk nö seljakotiränduri elu. Selline, kus oma mugavusstoonist astud välja ning tutvud uute inimestega. Neist saavad su parimad sõbrad päevaks paariks, kellega siis avastad keskkonda enda ümber kuni teie teed omavahel lahknevad. Nii Tartu öödes kolades kui ka Rotterdamis elades kohtasin ma niimoodi suvaliselt huvitavaid inimesi. Nende tartlastega olen siiamaani tihedas kontaktis ning ma nimetaks neid oma väga headeks sõpradeks, kellega ma saan olla täitsa mina ise. Näiteks kohtasin ühel reedesel õhtul Rotterdamis lätlast, kes oli juba mingi albumit aidanud produtseerida ja oleks esindanud oma kodumaad Sotši olümpiamängudel….

Kõik, keda ma niimoodi suvaliselt kohanud olen, pole mulle ligi tikkunud. Samas võib neid panna ka  kategooriasse “valge eurooplane”. Ühtlasi võib mõni mõelda, et mis see üks väike chiki briki mingi suvalise tüübiga ära ei ole. Eriti siis kui teeb kanepi ja õlle veel välja. Häbi mul olgu, et mehi nii ära kasutan! Üks väike musi ju kellegile halba ei tee, aga kui tegemist on inimesega, kelle juures olekul ma ei tunne end hästi ja ta on mulle ebameeldiv, siis miks kuradi pärast peaks ma teda musitama hakkama?

Vähemalt õppisin nii mõndagi sellelt kiimakääbuselt:

  1. Ära usalda täielikult nö temperamentsemaid, julgemaid inimesi ehk selliseid, kes julgevad öelda, mida mõtlevad. (Ma alati proovin inimestes seda head näha ehk ma peaksin vähem sinisilmsem olema)
  2. Julge öelda, mida tegelikult mõtled. Kui ei taha kellegiga koos olla, siis ära ole. Ütle p***se kah ning kõnni minema hoolimata, mida see teine inimene sinust mõtleb. See on palju parem kui lihtsalt hambad ristis ära kannatada. (Seda peaksin ma igapäev endale meelde tuletama)
  3. Kui astud sõidutee äärde Brasiilias või siis üldiselt Lõuna-Ameerikas, käsi püsti, on autojuht kohustatud sind üle laskma. Vähemalt nii see brasiilane väitis, aga kes teab, mis udujutte ta mulle puhus.

Igatahes tuli seekord väga pikk tekst (üle 3600 sõna) ning nagu öeldakse; pikk jutt- sitt jutt. Kuna enamiku sellest haarab enda alla minu kohtumised inimestega, siis ma sooviks teada, kas kellegile need ka korda lähevad. Selles mõttes, et kui inimesed ei taha lugeda minu sekeldustest kohalike ja välismaalastega ning mõtteid sellega seoses, siis saab sellest seal all teada anda anonüümselt. Siis tean, et järgnevates postitustes proovin keskenduda rohkem olustikku ja kultuuri kirjeldamisele kui oma “musta pesu” peale määrimisele.

Kuidas ma mingite ameeriklastega vanas kirikus Justin Bieberi saatel tantsisin- sellest juba järgmises osas. Võib-olla kui inimesed sellest ikka lugeda tahavad….

Pilte ei ole ma ikka veel oma telefonist kätte saanud ehk kui kedagi huvitab, siis võib mõningaid mu instagrammist vaadata, mis on lehe lõpus.