Külmad viinerid ja kuumad itaalia mehed ehk kuidas ma oma 21. sünnipäeva tähistasin (2. osa)

Vanaema: “Kuidas sul memuaaride kirjutamine edeneb?”
Mina: “Mis memuaarid?”
Vanaema: “No need reisikirjeldused, mis sul seal blogis on?”
Mina: “…”

Kui juba minu vanaema, kes ei oska arvutit kasutada ning veel vähem tuleb siia lehele, et näha, kas midagi uut on ilmunud, küsib, kas mingit uut juttu on oodata, on asi selge. 

Tuleb kirjutada need 21. eluaasta algused lõpule, sest praegu olen juba  22. aastane ning vahepeal on  juba palju juhtunud. 

 

Avan oma silmad hommikul päikeseküllases hostelitoas keset Milano kesklinna. Suunurgad tõusevad ülesse, sest ei oskaks kujutada ette paremat algust uuele aastale siin maamunal. Panen end kiirelt riidesse, et alustada oma sünnipäeva sisustamisega. Hostelis pidi juba hinna sees ka hommikusöök olema ja seega läksin otsima, kus kohast kõhutäidet saada. Jõudsin lõpuks omadega laudu täis ruumi, millest ühel oli kohvi, tee, piimad, müsli ja mõningad šokolaadisaiad. Söögiriistu, millega süüa, ja kruuse, millest hommikukohvi juua, ma kusagil enda lähedal ei näinud ning oma kartlikkuse tõttu ei julgenud ka kellegilt küsida. Seega võtsin paar šokolaadisaia ning läksin oma tuppa, kus ehtsa rotina nad ka kohe ära sõin.

Kurk kuivas, kõht korises ja kraanivesi maitses imelikult ehk nüüd oli kätte jõudnud aeg otsida ülesse see toidupood, millest vastuvõtutöötaja eelneval ööl rääkis. Pikad mustad püksid jalas ja paks pusa seljas astusin välja otse troopikasse. Itaalia on selles suhtes omamoodi riik. Kaks korda olen ma saanud seal käia ja mõlemal korral olen jõudnud alles öö pimeduses saades nii šoki ja halva esmamulje Itaaliast. Tänavad on mustad ja räpased, kahtlased inimesed kõnnivad vastu ning peab ette vaatama, et mõne junni või toidujäätme sisse ei astuks, sest prügikastidest lihtsalt voolab prügi välja. See eest hommikul ärkad nagu teises linnas. Päike paistab, teed on puhtad ning väikestes tänavaid ääristavates poodides elu käib ja sumiseb.

Esimesed päevased vaated Milanost

 

Supermarketist ostsin endale vett ja veel mingeid šokoloodisaiu, sest miks muretseda kaalu pärast. Oma ostlemise ja ümbruskonnaga tutvumisetuuri jooksul sain päris rõvedaks inimseks ja seega saabusin tagasi hostelisse, et oma edasist päevaplaani välja mõelda. Juuksed märjad duši all käimisest ja seljas viisaka preili seelik istusin oma voodis kuni järsku sisenes mu tuppa mingi mees. “Hello! My name is Paul. I’m from Philipines.” “Hi. I’m Paula from Estonia” vastasin talle kõhklevalt. “Oh, you’re from Australia. Do you live in Sydney?” Kuna ma ei tahtnud hakata talle seletama Eestist ja selle asukohast, siis lihtsalt läksin kaasa tema jutuga ning ajasin mingit umbluud talle. Tegemist oli ühe hosteli koristajaga, kes samal ajal minuga rääkides vetsupotti nühkis. Kui saabus juba teine kahtlase naeratusega filipiinimees nimega Paulo, teadsin, et on aeg lahkuda hostelist ja Milanot avastama minna.

Jalutasin Milano kesklinna poole ning esimest korda elus sain tunda seda tunnet, et liiklus jääb minu pärast seisma. Ootasin oma punase mehikesega tee ületamise korda kuni auto, millel oli eesõigus, jäi seisma ning mees selle sees meeldiva naeratuse saatel viibutas oma kätt, et ma teed ületaks, saateks teiste autode tuututamised. Tunne oli meeldiv ning tahest tahtmata tuli naeratus näole.

Ma ei tea, kuidas välismaal reisjana käituma peaks. Kui ma käin reisimas, siis proovin võimalikult vähe näida välja nagu mingi turist. Oma linnakaarti haaran kotist väga harva ning enamiku aja jalutan lihtsalt ringi kuni jõuan lõpuks omadega nö vaatamisväärse kohani, millele korra heidan pilgu ja siis liigun edasi. Minu jaoks on huvitavam jälgida kohalikke ja vaadata tavaliste majade arhitektuuri saateks meelepärane muusika. Tekib tunne nagu oleks filmis.

 

Keskpäeva paiku jõudsin Milano kesklinna nö rikkamasse osasse ning issand jumal! Tänavad olid täitunud erinevas vanustes ilusate itaalia meestega, kellel seljas hästi istuvad nende keha järgi õmmeldud ülikonnad, suundumas oma lõunale. Silm puhkas ja tundsin kuidas sülg jooksis, sest ausalt öeldes pole paremat vaatepilt kui kenad mehed ilusates ülikondades. Kerges itaalia meeste ja kõrgmoepoodide lummuses jalutades, leidsin end uhkest passaažist, mis oli täidetud turistimassiga. Sel ajal kui imetlesin klaaslage jõudis mingi mees Ugandast mulle lõngapaela ümber käe siduda, mille eest ka kahte eurot nõudis. Kuna ma ei tahtnud seda niidijuppi endale ja ka veel selle eest maksta, siis proovisin viisakaks jääda (minu suurim viga on see, et mis iganes endale kahjulikus olukorras ma olen, proovin ikka viisakas olla nagu teada eelnevatest lugudest) ning ütlesin talle, et sularaha pole. Õnneks paelamees jättis mu rahule, aga midagi ta mulle sõnas keeles, millest aru ei saanud. Tol hetkel lootsin, et peaasi halba õnne ei soovi.

Selle aja jooksul mil ma lõngatüübiga tegelesin jõudsid värvilistes kostüümides mehed koos lippudega täita passaaži keskosa ning trummilöökide saatel hakkasid lipud lendama. Raske oli jälgida kuna terve see turistimass mu ees blokeeris vaadet oma telefonidega ning mul endal ei jäänud ka muud üle kui käsi pikka tõsta ja filmida, et siis niimoodi näha seda, mis minust kümne meetri kaugusel toimus. See on naljakas, kuhu inimkond on jõudnud. Maailma vaadatakse läbi ekraani ja filtritega. Ilma selleta tundub kõik nii mahe ja tavaline. Eks fotograafia areng on süüdi turismi ja vaatamisväärsuste tekkes. Enne fotograafia teket olid reisikirjeldused nagu mingid fantaasialood. Paar sada aastat tagasi tavaline keskklassi esindaja ei teadnud, kes/mis asi on kaamel ja missugune see püramiid on. Tänu fotograafia arenguga on ka nüüd tekkinud vaatamisväärsused, mida inimesed käivad vaatamas, et siis sellest teha pilti. Kuna tarbijaühiskonnas ongi vajadus omada, siis nende fotodega omataksegi tükki sellest vaatamisväärsusest. Tegelikult pole ju vaja üldsegi neid pildistada, sest terve internet on täis professionaalide või vähemalt nende tasemel tehtud pilte, mille tasemini tavalise turisti oma ei küündi. Olgu. Kibestunud fotograaf ja väärtusetu loomeinimene proovib nüüd vait olla ja jätkab 22. aastane Carmel, kes proovib meenutada oma eelmise aasta sünnipäevaseiklusi.

 

Pika peale tüütas see lipuviskamine ära ning liikusin valguse poole kuni leidsin end Milano toomkiriku eest koos lendavate rottidega (loe tuvid) ja enekaid (loe selfie) tegevate inimestega. Ei saanud ma teistest halvem olla ja tegin endast ka autoportree, mida kellegi teise peale minu silmad kunagi ei näe. Olin lugenud, et toomkiriku otsas asub vaateplatvorm ilusa vaatega linnale, aga kuna ukse ees pilte klõpsutav saba oli liiga pikk minusuguse mitte kannatliku inimese jaoks, läksin hoopis shoppama, sest seda ma oskan kõige paremini. Kuidagi peab ju ka oma panuse andma tarbijaühiskonda ning kaasa võetud riietest ei kõnetanud miski mind piisavalt, et oma 21. sünnipäeva nendes veeta.

Sain vanast heast H&Mist endale odava särgi ja uued päikseprillid, sest vanad õnnestus mul Mango riietusruumis katki istuda, ning jalutasin tagasi hostelisse puhkama, kaaslaseks sünnipäeva frappucino. Hostelis tänasin virtuaalselt õnnitlejaid, pikutasin ja sõnasin paar viisakusväljendit toakaaslasega, kes oli päeva jooksul välja ilmunud. Õhtul panin oma uue pluusi selga ja asusin õhtuhämaruses linna avastama.

Jalutada mööda ajalugu täis tänavaid, kuulata head muusikat, jälgida pargis jooksjaid ja triumfikaare ees kätega vehkivat paari vaidlemas ning pistaatsia gelatot nautida Milano pilvelõhkujate all – selline oli minu 21. sünnipäeva õhtu üksi Milanos ning mul oli väga hea meel, et see niimoodi möödus. Ma olin õnnelik ning sain aru mis on elu mõte. Elu mõte on süüa, juua ja rõõmu tunda ning oh kuidas ma seda Itaalias kogeda sain.

Kuidas ma kogemata valele rongile istusin ning Alpide jalamile sattusin- sellest juba järgmises osas, mille kirjutamisele kulub vähem kui kaks aastat..

Lõpetuseks laul, mis meenutab igat hetke 21. aastase Carmeli ajast Itaalias.

 

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.