Külmad viinerid ja kuumad itaalia mehed ehk kuidas ma oma 21. sünnipäeva tähistasin (1. osa)

Nagu teada, siis mulle ei meeldi oma sünnipäeva tähistada või vähemalt sel ajal kodus olla. Ma tahan olla kusagil mujal, eemal kõigest tuttavast ja kogeda midagi uut, sest ainult nii saan kätte tunde, et peaks veel ühe aasta siin maamunal veetma. Ma tean, et olen väga veider inimene, kes enne oma isiklikku aastavahetust hakkab mõtlema ja analüüsima seda, mis viimase aasta jooksul juhtunud ja toimunud on. Sel eluaasta täitumise puhul tahtsin kohe eriti põgeneda kuna 5. septembril sai leping ja töö laeval läbi ning ma ei olnud valmis kohe kunstitudengi ja ülikoolilinna ellu sukelduma. Mul oli vaja mingit vahepealset ettevalmistusaega ning seepärast läksingi ma Itaaliasse.

Enne kui ma alustasin oma viimast vahetust laeval mõtlesin, et ma ei lähe kuhugi kuna kool hakkas 4. septembrist ja mina saan alles viiendal laevalt maha. Kui ma tahaks kuhugi minna, siis ma peaksin terve nädala puuduma koolist ning reisile minema otsekohe, sest oma sünnipäeva ainult bussides ja lennukites ka päris veeta ei taha. Pole ikka piisavalt suur vaheldus minu jaoks. Peale pikka mõtlemist ütlesin persse kah koolile ja oma kohustustele ning ostsin viimasel hetkel endale lennupiletid Milanosse ja tagasi.


Viies september algas kell seitse hommikul viimased kaks nädalad koduks olnud kajutis. Silmad olid paistes ja pea käis ringi, sest öösel oli möllanud tugev tuul merel ning ma olen kerge merehaigeks jääma. Mul oli veider tunne, nimelt selline kus tead, et sinuga juhtub varsti midagi halba. Tolle nädala horoskoopi lugedes (kerge meelelahutuse mõttes mitte et ma seda sada protsenti tõe pähe võtan) hakkasin just eriti igale asjale haiglaslikult tähendust otsima ja mõtestama.

Algavat nädalat iseloomustab ülempreestrinna. Sind ootab ees põnev aeg, kus kasutad eelkõige oma tunnetust ja intuitsiooni, et teha õigeid valikuid. Õpid paremini tundma oma hinge sügavusi ja tunned tugevat tõmmet müstika ja vaimsete teemade vastu. Puutud kokku ka sarnaste huvidega inimesega, kellega saad mõtteid ja kogemusi vahetada. Kindlasti tasub ka tähele panna märke, mida universum sulle saadab.

Esimeseks märgiks oli see, et ma ei saanud lahti lukustatud kappi, kus sees olid mu tööriided ja ka kohver asjadega. Õnneks peale pikka punnitamist avas võti luku ja ma ei pidanud oma pidzaamades klientidele hommikul naeratama ja viinapudelit müüma. Lisaks sellele jõudsin ma oma pead mitu korda igale poole lüüa, uksega vastu nina saada ja näppe plaasterda, sest küll oli ühel pöidlal küüs natuke lahti tulnud ja teisel lõikehaavad oma kassa koristamisest. Töökaaslane ütles mulle ka, et kui mul on selline veider tunne, siis ma pigem ei peaks minema. Mõni võib öelda, et mul oli lihtsalt väike reisiärevus ning kujutan endale kõike ette, aga varem on sarnane kogemus enne reisi mul juba olnud, mis ei lõppend nii hästi nagu oleks võinud. Nimelt seitse aastat tagasi Iisraeli reisilt naasin ma ilma emata, sest tema pidi jääma haiglasse oma eluohtlikku trombi lahustama. Enne seda oli ka igasugu märke alates sellest, kuidas päev enne reisi oli minu toa sein märg, sest toru oli lõhkenud ning minu toa all asuvas keldris ujutas kuni selleni, et Tallinnas meie öömaja kohalik kass kuses kõigi kingad täis.

Kuna mul olid piletid ostetud ning kõigile juba suure suuga räägitud, et lähen Itaaliasse, siis oleks ikka väga narr olnud kõigest loobuda lihtsalt ühe veidra tunde pärast. Kui tööpäev oli läbi saanud, siis kihutasin bussiga Tartusse, et kohver maha panna ja seljakott algavaks seikluseks täis pakkida. Bussis tegin endale ka esimest korda igaks juhuks tervisekindlustuse, sest pigem karta kui kahetseda. Eriti kui veel veider tunne on. Bussijaamast sõitsin taksoga kiirelt koju, viskasin kohvri maha, lugesin ema jäetud sünnipäevakaarti ja sõin oma õe sünnipäevast ülejäänud jääke, sest minu külmikus olid ainult hallitavad köögiviljad, mis lihtsalt ajasid südame pahaks. Kiirelt kõmpisin mäest ülesse vanaema juurde, kus printisin endale tervisekindlustuse välja, tühjendasin vanaema külmikut enda kõhtu ning jooksin tühja seljakotiga minema, et seda järgnevate paarikümne minutiga ees ootavaks reisiks täita. Kott koos ning kaks tundi hiljem olin jälle bussis vuramas Tallinn-Tartu maanteel.

Sõidu Tallinnasse veetsin esimest Tasujate filmi vaadates, et mitte mõelda mind eesootavatest seiklustest, aga seda oli raske teha muretseva isa pärast, kes ei saanud aru sellest, et ma ei ole endale ühtegi ööbimispaika bronneerinud ega ka sellest, et mul ei ole aimugi, kuidas Bergamo lennujaamast Milanosse saada. Tegelikult olin ma uurinud küll, aga bronneerinud mitte, et jätta teatud vabadust oma reisiplaani. Lisaks sellele teadsin, et mul on enne lendu aega, mida saaks kasutada efektiivselt reisi jaoks. Lennujaamas maha minnes soovis bussikaaslane mulle ka head reisi, mis tegi südame soojaks ja vähendas natuke mu ärevust.

Kuna mul oli kaks tundi aega lennuni ja check-in juba tehtud, siis ei näinud ma mingit põhjust passida niisama lennujaamas ja oodata. Lisaks sellele olin ma mõningad vajalikud esemed nagu näiteks rätiku maha unustanud ja seega mõtlesin minna Ülemistesse ostlema. Helistasin vanaemale, kuna olin tema eelnevat kõnet ignoreerinud ning samal ajal kui temaga rääkisin tuli ka number kaks buss, mille peale ka kobisin ja pileti maksin. Samal ajal kui veel vestlesin sain aru, et olin istunud valele bussile, sest kesklinna asemel leidsin end sellest aina kaugenemast. Ennast kirudes astusin bussilt maha ja hakkasin tagasi mööda Tartu maanteed lennujaama poole kõndima. Nii palju siis minu lennueelsest ostuleevendusest. Lennujaamas istusin itaallaste vahel, kellest üks eakam paar arvas, et ma olen teel koju, sest minuga alustati vestlust itaalia keeles. End inglise keeles vabandades oma puuduliku itaalia keele pärast küsis härra mult perfektselt arusaadavas keeles, et ega mind ei häiri nende koti koht minu oma kõrval..

Esimene lennureis Ryanair’iga möödus kahe mehe vahel istudes ja oma muusika saatel tukkudes. See lennureis oli minu jaoks väga veider, sest ma ei ole kunagi lennanud lennukiga, kus pilvede vahel hõljudes hakkab üks itaalia mees itaalia keeles mikrofonisse karjuma, et kuulutada kogu seal olijatele loteriipiletite müügist. Taevas ei tulnud appi ning ma sain miniinfarkti kui oma mõnusast uinakust selle pärast üles ärkasin koos mõnede imikutega, kes kohe oma paha meelt näitasid välja.

Bergamo lennujaama jõudsin kohaliku aja järgi kell kaksteist. Sealt kobisin Milano bussi peale, mis oli täidetud teiste uniste backpackeritega. Sõit möödus mul Itaalia autobahn’i imetledes ja ema tehtud külmasi viineneripirukaid nosides. Nendest mõtlemine toob juba külmavärinad, sest elu sees ei taha ma viinereid enam süüa. Öösel kell pool kaks Milano keskrongijaama juures bussist maha astudes sain kerge šoki, sest kõik minu ümber tundus nii räämas, must ja kole. Seda tunnet ei leevendanud ka kodutud pagulased, kes rongijaama erinevates orvades magasid ja elutsesid. Klapid peas, asusin oma rongijaama hostelit otsima, millel nimeks Koala Hostel. Seal maksin 50 eurot kahe öö eest ainult naised toa eest, kus ma ka esimese öö sain üksi olla. Laes propellertavat ventilaatorit jälgides sain aru, et täna ongi üks aasta jälle mu elus läbi ning suunurgad tõusid ülesse, sest teadsin, et uue aasta algus on juba palju lubav.

Kuidas ma veetsin oma 21. sünnipäeva Milanos ning, mis minuga seal juhtus, sellest juba varsti.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.