Ma ei armasta sind enam ehk tagasi Hollandisse (7.osa)

Ärkan ülesse kõva kolksatuse peale ning sekund hiljem taipan, et see oli minu telefon, mis narilt põrandale kukkus. Kiirelt oli mul uni läinud ja hüppasin redelist alla, et kontrollida telefoni seisundit. Tol hetkel tundus kõik korras olevat, aga nagu me kõik teame, siis viimased kolm kuud on telefon olnud täitsa audis. Oli viimane päev Hollandis ja seega pugisin kohe palju rohkem hosteli sööklas endale sisse. Kodinad koos, registeerisin end välja ja jätsin oma kotid hosteli pakihoidu. Tol päeval oli plaanis käia mingis kunstimuuseumis ja natuke linnas jalutada koos Zoe’ga.

Zoe on üks hästi tore tüdruk, keda ma kohtasin Leslie korraldatud aastavahetuse peol (sellest päevast on mul isegi mustand valmis kirjutatud, aga ma veel mõtlen, kas avaldan seda siin või mitte). Kohe me klappisime kuna meil oli nii palju ühist ja ka mõlemad olime just ülikoolist ära tulnud. Tegelikult peakski talle ja ühele teisele endisele klassikaaslasele kirjutama ja küsima kuidas neil uues koolis on, aga see selleks. Aastavahetusel leppisime kokku, et enne kui ma päriselt Hollandist lahkun, tuleme Annaga Amsterdami ning Zoe näitab meile ringi. Mineku päeval teatas Anna, et tal ei ole raha… ning ma ise tundsin end ka nii vaimselt kui ka füüsiliselt halvasti. Seega jäi meie külastus tol korral ära. Kuna nüüd oli mul plaanis veeta peaaegu neli päeva Amsterdamis, siis kirjutasingi nädala alguses talle: “Hei! Olen kolmapäevast kuni laupäevani Amsterdamis. Kui sul on aega, siis võib-olla saaks äkki kokku? :)” Päev hiljem sain talt vastuseks: “Hei ma olen praegu New Yorgis! Tagasi jõuan alles reede õhtul ning ei tea veel kas jõuab kokku saada.” Mina leppisin sellega kui ei-vastusega, aga reede õhtul olin meeldivalt üllatunud sõnumist, et ta saab minuga minu viimasel päeval koos olla. 

Pressisin end number 12 trammi peale, mis linnale lähemale jõudes aina rahvarohkemaks muutuks. Kindlasti oli selles süüdi laupäeva hommik ning esimene jahe ja vihmane päev Amsterdamis. Museumpleinilt välja astudes jooksin ruttu Stedelijk kunstimuuseumi suure katuse alla, sest trammisõiduga olid paar langevat piisakest muutunud räigeks padukaks. Katuse all vaatasin Van Gogh’i muuseumi ja selle sees looklevat saba ning otsustasin moodsa kunsti kasuks. Tegin ka viimase sigareti, viskasin tühja paki minema, tulemasina jätsin laua peale kellegile teisele kasutamiseks ning läksin muuseumiuksest sisse, lootes, et see oli viimane. Pilet oli Museumpleini muuseumite piletitest odavaim. Õpilastele tehti soodust (rahakotis oli veel mul Rotterdami ülikooli õpilasekaart, millega seal vehkisin) ja sain ka oma kupongiga 10% odavamalt ehk õnn missugune. Muidu pidi Hollandis olema ka selline muuseumikaart, mille eest maksad aastas või kuus (enam kahjuks ei mäleta kumb täpselt oli) 50 eurot ja siis saad käia kõikides muuseumites üle riigi lihtsalt oma kaardikest näidates.

Näitusi oli muuseumis mitmeid ja erinevaid: klassikalist maalikunsti hindavatele Gogh’i, Picasso ja teiste maalid, popkunsti armastavatele Andy Warhol, Roy Lichtenstein jt, fotokunstist huvituvatele Ukraina tänavaelust katkeid, moehuvilistele videod, mida sai karusnahkadega kaetud mannekeenidega koos vaadata ning palju palju muud. Siin kohal ongi eriti kahju, et mu telefon omadega p****s on, sest pilte tegin ma palju ja ka autorite nimesi kirjutasin ülesse, et siis nende loominguga kodus lähemalt tutvuda.

 

Muuseumis lendasid tunnid valgusekiirusel ning lõpuks jõudis kätte aeg sealt ilusast kohast lahkumiseks ja rongijaama jooksmiseks, kus veerand kaks sain Zoega kokku. Zoega jalutasime vanalinnas ringi, otsisime mulle magneteid, istusime kanali ääres ja lehvitasime turistidele paatides, uudistasime kirbukal, olime happening‘u osalised ja palju muud. Temaga oma viimaseid tunde Amsterdamis veetes olin natuke õnnetu, et Hollandist üle üldiselt lahkusin/lahkun, sest tema on küll inimene, keda igaüks oma ellu tahaks. Viimased kuud oli ta elanud oma vanematega kodulinnas, mis asub kahe tunni kaugusel Amsterdamist, ning minuga saigi ta kohtuda tänu oma vanematele, kes tulid pealinna suuremat kraami ostma ja perekondlikku päeva veetma. Üks asi on veel, miks ma temast nii hästi arvan. Ta jõudis alles eelneval õhtul tagasi New Yorgist ehk ajavahe väsimusest hoolimata sai ta ikkagi minuga kohtuma tulla. Samas minu head sõbrad Rotterdamist ei vaevunud mulle vastamagi. Anna pole siiamaani “näinud” minu saadetud sõnumit talle….

tõend Mida rohkem Zoe rääkis, seda tugevamini kiindusin temasse. Meil oli nii palju ühist: meie maailmavaated alates piima joomise õigsusest (lehmapiim ei ole inimese jaoks, vaid ikka vasikale mõeldud) kuni Euroopa poliitikani. New Yorgis ööbis ta kümme päeva hostelis, käis muuesumites, einestas parkides ning palju muud. Ja loomulikult käis ta seal üksi 18-aastasena. Rongijaamas jätsime hüvasti ning tema läks vanematega õhtust sööma ja mina tormasin tagasi hostelisse, sest raha olin oma ühistranspordi kaardilt ära kasutanud, ning varsti oli aeg lennujaama liikuda. Võtsin oma kodinad pakiruumist ning kõndisin jälle Sloterdijk’i peatusse, ostsin pileti Schipoli lennujaama ja aknast välja vaadates jätsin lõplikult hüvasti Hollandiga. Lennujaamas andsin oma seljakoti ära ning pidin tunnistama, et käsipagasi eksperiment kukkus mul küll läbi, sest neljandal päeval olin sunnitud ostma omale uue koti, kuhu siis sealsed ostud sisse lükkasin. Seni olin juba ostnud: kaks rasket raamatut, kaks paari pükse, kaks särki, pusa, kanepiõli ja kes teab mida veel. Schipoli lennujaamas kolasin soja cappuccino ja kubujussi välimusega ringi kuna olin sunnitud seljas kandma pusa ja oma kodutu kampsunit, mis eelneval päeva oli saanud ka päris kodutu poolt õnnistatud. Lennukis istusin mingi endavanuse douchebag’i kõrval, kes proovis õudsalt mingi business man olla oma ülikonnas ja mulle mingeid veidraid pilke heita. Võib-olla seepärast, et mul oli selline kodutu välimus, aga samas lõhnasin nagu roosinupp. Enne turvakontrolli leidsin oma kotist väikese lõhnaõli testripudeli, mida reisi ajal kasutasin, aga kuna mul oli vedelikukogus ületatud ja rinnahoidjasse ei tahtnud keset inimmasse seekord panna (Eestist Hollandisse lennates olid shampooni ja dušši testrid mul rinnahoidjas…). Seepärast valasin kogu ülejäägi endale peale ning lehkavalt läbisin turvakontrollid.

Hilisõhtul jõudsin isa poole, kus vaatasime igavat Eurovisiooni ning sain ka esimese vastuse ühelt oma sõbralt, kes minuga eelneval päeval ei tahtnud kokku saada.

j

Tema saadetud sõnumeid lugedes olin ma lihtsalt pettunud. Nagu mis mõttes ma ei andnud teada oma soovist nendega veeta päeva Amsterdamis? Kas see eelnev, mis ma kirjutasin, ei lähegi selle alla? Need kinnitavad laused, mis ma ütlesin talle ja Annale paar päeva varem? Sel hetkel ma ärritusin ning vastasin talle:

“No jah, ma ütlesin seda juba esmaspäeval ja kolmapäeval ütlesin Annale, et ta kirjutaks mulle, mis kella paiku te Amsterdami jõuate. Siis ma küsisin talt seda eelneval hommikul, aga ta pole siiani minu sõnumit näinud…Nagu kui te ei tahtnud, et ma teiega kaasas tolkneksin, siis oleksite võinud seda mulle lihtsat öelda.”

“Ei!!! Ma vannun jumala nimel, et arvasin, et sa ei tahtnud minna. Ma arvasin, et ma sunnin sind endaga aega veetma/ hängima. Sa tead. Mulle meeldib kui inimesed tunnevad ennast mugavalt.”

“Olgu, mis juhtus see juhtus ja võib-olla mõni teinekord siis.”

“Kuna sa tagasi tuled?”

“Arvatavasti mitte lähema viie aasta jooksul.”

“Mida? Miks sa mulle ei öelnud?”

“Öelnud mida? Lihtsalt tundub nagu mul ei ole seal enam midagi.”

“Ma tean seda tunnet. Aga kuidas oleks siis sõpradega?”

“No kui ma olin seal, siis tundus nagu ma ei läheks kellegile korda.”

“Ma hakkasin kirjutama pikalt, kuidas see on vale, aga siis sain aru. Ma olen täpselt sama. Igapäev.”

“Arvatavasti mõne aasta pärast. Lihtsalt ma arvasin, et ma veedan oma viimase päeva Hollandis inimestega, keda ma põhiliselt tulingi külastama. Siis kui see päev kätte jõudis, ei vastanud keegi mulle (kuigi fb näitas, et nad on sees). Ainult päev hiljem saan ma esimese vastuse milleks on: Oh, sa tahtsid ka tulla vä? Seega ma pidin veetma oma viimase päeva üksi linnas, kus ma kedagi ei tundnud. Seega jah, see pani mind tundma veits soovimatuna.”

“Nüüd ma tunnen end süüdlaslikult. Sa ei öelnud, et sa tuled ja kui ma kuulsin, et kõik saavad sinuga seal pitsa kohas kokku, siis ma mõtlesin, et tulen ütlen tere, isegi siis kui sa ei tahtnud, et ma teaks, et sa siin oled. Ma ikka lähen.. Seega ma otsustasin sul lasta teha seda, mida sa tulid siia tegema ja mitte olla sul ees. ma tean et inimestel on omad plaanid kui nad lähevad teise riiki ja mulle ei meeldi olla see, kes need tuksi keerab.”

“Ma tean, et see on minu süü, et ma ei andnud oma tulekust sulle teada ja ma vabandan sellepärast. Lihtsalt ma ütlesin Avale kuu, siis nädal enne ja küsisin talt reedel, et mida ta teeb pühapäeval kuna ma ise olin siis Haagis ja mõtlesin, et võiks nii tunniks temaga kokku saada. Ta ei vastanud ja seega kirjutasin pühapäeva hommikul talle uuesti ning siis alles päeva jooksul vastas ta, et ei saa kuna peab kooli asju tegema. Seega ma mõtlesin, et olgu. Ma ei ütle kellegile teisele, et siin olen kuna kõigil on ülikooli ja oma elu asjad seega miks peaks neil olema aega minu jaoks, ülikoolist äratulijale. Ma sain teistega kokku, sest nad kirjutasid mulle tol päeval või Anna teatas minu olekust siin. See on vist lihtsalt üks suur arusaamatus…”

” Me kõik armastame sinuga koos olemist. Lihtsalt see kõik on nii nagu ma mainisin eelnevalt. Võib-olla järgmine kord on meil kõigil parem aeg. Ahh ja siis kirjuta mulle, et oled siin :D. Ahh, mis juhtus see juhtus.”

Nüüd seda vestlust üle lugedes olen ma ikka veel segaduses. Ma andsin mitemid korda teada, et ma tahan reedel nendega koos olla. Ma tunnistasin oma viga ja vabandasin tema ees, et oma olemasolust Hollandis ette teada ei andnud. Arvasin, et olin talle ka teatanud oma Hollandi külastusest, aga ju siis läks mul arvestus sassi. Aga ikkagi, miks tema ega Anna ei vastanud mulle tol päeval? Anna pole siiani vastanud ning ju see oli ikkagi nii, et ei tahetud mind. Miks Anna siiani pole minu sõnumit näinud, ma küll ei tea. Tema juures oldud ajal ma ei lõhkund ega rüvetanud midagi, sõin korra päevas tema kodus ja see oli niigi mingid vettinud kaerahelbed kausis. Tulles tõin ka külakosti Eestist kaasa talle, hoidsin puhtust, hommikuti tegin meie mõlema voodid korda jne. Ma ei sundinud teda endaga koos olema ja minuga taidlema seal, austasin tema privaatsust õppimiseks ja niisama olemiseks ehk jah. Ei tea mida ma siis valesti tegin.

Võib-olla oligi see situatsioon vajalik mulle, sest nüüd ma küll tagasi ei taha minna ja olen omamoodi otsuse üle isegi õnnelik. Loomulikult igatsen välismaal elamist, seda tugevat iseseisvuse tunnet, mis mul seal oli ja elevust, sest igapäev oli midagi uut teha, näha, kogeda, tunda mul.

Mul on hea meel, et Zoe, inimene, keda olin varem ainult korra näinud, sai tulla minuga viimast päeva veetma, kuigi ta oli eelneval õhtul jõudnud tagasi teiselt poolt maakera ja elas üldsegi teises riigi otsas. Samas inimesed, keda ma tundsin pool aastat ja arvasin oma headeks sõpradeks, ei vaevunud mulle isegi vastama. Ju siis igaüks õpib sellest midagi ning ka mina sain oma õppetunni sellest.

Pühapäeva õhtul lendasin tagasi Tartu ning Ülenurme lennuväljal maandudes mõtlesin:” Kas tõesti on Eestimaa nii ilus vä?”. Kui ma Hollandisse läksin, siis kevad alles jõudis kodumaale, aga nüüd oli terve maa roheline. Kodus õunapuu all istudes tundsin küll, et õige otsus oma elus on mul tehtud.

Enam Hollandist pole mul aega mõelda, sest järgmine nädal hakkavad ülikoolid ja homme samal ajal olen juba Riias. Mis juhtumised, mõtted, seiklused mind seal ees ootavad, sellest juba varsti.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.