Aasta hiljem ehk miks ma küll Hollandist ära tulin?

Üleeile, täpselt aasta tagasi, jätsin ma kodus hüvasti kõigi oma kallimatega, lehvitasin Lux Expressi Tallinna bussi aknast oma emale ning lendasin hilinenud Estonian Airi lennukiga oma Hollandi elu suunas. Tolle päeva kulgu ja mõtteid võib meenutuseks siit lugeda. Aga mis siis ikkagi juhtus? Pidin ma ju oma järgnevad neli aastat seal veetma õppides, töötades ja kes teab mida tehes. Enne tõin küll põhjuseks, et õppeprogramm ei olnud minu jaoks sobiv, aga see ei olnud päris nii. Eks ma nüüd proovingi täitsa ausalt kõik siin ära rääkida.

Kuus aastat olen olnud pidevalt reumatoloogi jälgimise all, eriti viimased viis aastat, mil olen saanud ka lisaks bioloogilist ravi (neid olengi endale pidanud süstima). Seni on olnud mul kolm erinevat ravimit. Ühte pidi iga kahe nädala tagant süstima, teist kord kuus ja ravimit, mis mul juba kaks aastat peal olnud, iga nädal. 19-aastasena liigub patsient lastearsti alt nii öelda täiskasvanutesse ja kuna minu haigusjuhtum ei ole tavaline (tavalised sümptomid nagu hommikune kangus, liigeste paistetused ja valud on suhteliselt harvad nähud mul), siis arvasin, et bioloogilise raviga enam ei jätkata. Eestis on see väga popp haigus ja kuna neid on rohkem, kellel haigus hullem kui mul, siis mõtlesingi proovida välismaal kõrghariduse omandamist. Enne Hollandisse minemist sain ka oma tollaselt raviarstilt sõimata selle eest, et kui vastutustundetu ma olen. Eriti siis, kui ta sai küsimusele kus ja mis moodi ma uuringuid käin tegemas ning vereproove andmas lihtsalt õlakehituse. Tol korral arsti juurest naastes ma tõepoolest mõtlesin kõik selle Hollandiga seotu pooleli jätta, aga õnneks peale ema väikest uurimust interneti avarustes leidsime, et eurooplasena on mul õigus ka oma verd seal Põhjamere kaldal anda analüüsimiseks. Probleemile lahendus leitud läksin rõõmsalt oma süstalde ja suure kohvriga Hollandi.


Read

Ilmad on muutlikud siin linnas. Nii ka mõtted mu peas.
Kaua seal ei püsi kuna mõnus tuul viib need minema koos taevas hõljuvate tumedate pilvedega, mis niisutavad seda lapikut maad tihti.
Voodis veedetud ööd on lühikesed, aga neidki tunde oskab aju huvitavana hoida.
See on karm maa. Juba on jõudnud päike mu nahka põletada ning maapind haavu jätta.
Oma rõdult avanevat vaadet õhkan endasse iga päev, sest kunagi leiab siin olemise aeg enda lõpu ning enam ei ärka ma unest läbi ukse kostuva hiina keelse vadina pärast.
Neid ebakorrektselt õudseid lauseid kirjutan rõdult, nahk piiskadest märg, aga ära ma siit veel lahku.

Kirjutatud 10.09.2015 oma sõbrale


Enne täiskasvanutesse üle viimist oli mul ka veel viimast korda oma lastereumatoloogi juures vastuvõtt. See oli 14. september ehk selja taga oli mul juba kuu Rotterdamis elutsemist, nädal kooliskäimist ning üks sünnipäev. Koju jõudes oli alguses teatud vastikus Eesti suhtes. Kõik oli parem mul Hollandis ja juba igatsesin oma ühikakodu, sõpru ühikast ja uusi klassikaaslasi. Hommikused vanaema pannkoogid, enda ümber emakeele kuulmine ja harjutud telesaadete vaatamine telerist muutsid mu arvamust ning oli raskem kui alguses arvasin tagasi Hollandisse minna. Puudusin küll ühe päeva koolist, aga õpetajad olid arusaajad ning ka kaasõpilased aitasid mind materjalide andmiste ja uue klatši jagamisega. Möödusid nädalad tegeledes õppimisega, kui tuju oli, ja linnaöödes tuigerdamistega, sest midagi muud ma teha seal ei oskanud. Mõtted olid mul hajevil juba ning ka seepärast panin siia oma meilikatked, mille sõbrale saatsin.


Jaatus

Astun rõdule ning istutan oma väsinud keha punasele plastiktoolile. Süütan sigareti põlema ja mõtlen, miks teen kahetsustväärseid tegusi. Minust on saand inimene, keda olen eluaeg jälestanud – suitsetaja, aga samas mõned muutused endas mulle meeldivad.
Olen siiani eksinud ning, kas oma tee kunagi leian, selles pole enam kindel.
Mis minust siin saab – ma ei tea, kas seda tahangi teada.

Tahtsin palju pikemalt kirjutada, aga pea on laiali ning ei tea, kas see linn ja ülikool on see, mida ma oma elult tahan.

Eksleja

Kirjutatud 03.10.2015 oma sõbrale


Neid katekid lugedes on õudne mõelda, millises seisundis ma seal küll olin. Minu igapäevane elu oligi nii, et ma läksin hommikul kooli, tulin koju, sõin lõunat/õhtusööki, heal päeval õppisin, aga enamasti passisin arvutis ja suhtlesin lähedastega Eestist. Nädalavahetuseti käisin turul ja linnas shoppamas ning õhtuti otsisin võimalusi, kuidas kodust välja saada ja alkoholiga lõbutseda. Need päevad ja nädalavahetused tundsin end halvasti kui kusagil ei käinud, sest mis üliõpilase elu välismaal see siis ikka oleks? Rotterdamist kaugemale ega isegi linnas mõnesse muuseumisse ma ei läinud kuna iga kord kui ma millegi eest maksin või ostsin, tundsin süümekaid, sest see raha mu pangakontodel ei olnud täielikult minu oma. See oli mu vanemate, mida nad mulle saatsid oma elu kõrvalt. Eriti mõjutas seda tunnet minus isa kergelt vist naljaga mõeldud ütlemised nagu: “Näed. Saadan siin oma viimased sendid sulle,” või “Täna söön õhtuks ainult vorstileiba, sest laps õpib ju Hollandis ning teda vaja toetada seal.” Peale kaht kuud Hollandis elamist läksin esimest korda Rotterdamist välja ning nautisin üht pühapäeva Haagis.


Rannalt

tatsan mööda liivaradu
ketsid krudisemas
tuul puhub läbi kampsuni
nahk sarnanemas broileriga
oma taskuid tahaks karpidega täita, et neid siis postiga endale koju saata
oma kohta siin raske leida ilma, et keegi kuklale hingaks
inimesi mu ümber jälgimiseks piisavalt, elamiseks liialt
jälgin isa poegadega mängimas, blondi emasi oma mulattide kaksikutega kõndimas, kollase särgiga vanameest jooksu tegemas
ning taipan, et seda ma oma elult ei taha
taamal udus horisondil kaubalaevad hõljumas
surun tundmatud käed taskutesse ning liigun edasi
kuhu
seda veel ei tea

Tervitustega rannalt

oleks varem kirjutanud, aga olin veidras eneseleidmise ajastul. midagi meeldivat leidsin selles kehas ning ka üürikese heaolu.
tunnen elus end.

Kirjutatud 19.10.2015 oma sõbrale


Ma ei olnud eriline kodus õppija. Inglise keelsete majandusõpikute lugemine tüütas pärast paart lehekülge ära ning ega erilist motivatsiooni ei olnud. Mõttes käisid küsimused: “Kas see on ikka mulle? Saada mingiks ärimutiks (minu õppeprogrammi nimetus oli Trade Management for Asia, mis on hästi huvitav ja võib-olla kirjutan sellest kunagi täpsemalt). Äkki ma oleksin parem näiteks arstina või arhitektina või…” Nädal enne eksameid suutsin oma arvuti laadja ära hävitada. Nimelt olin ma laisk ja minu voodi juurde oli jäänud kauss eelmise päeva pakinuudlisupist (oli masendav päev siis) ning kui ma laadja arvutile taha panin, märkasin mõne aja pärast, et see ei lae. Üle oma voodiserva vaadates nägin, milles asi oli. Nimelt laadija toide oli ühte otsapidi seal kausis. Siis ma lolli ajuga raputasin seda, et see nuudlivedelik sealt välja tuleks ehk jah, mina ja tehnika kokku ei käi. Kuna mul arvutit enam ei olnud ja wifit ka mitte (hiinalasest korterikaaslane vahetas wifi parooli ära ning ega ma uut ka nüüd küsima ei hakanud), siis ei jäänud muud üle kui õppida. Enamik materjale oli loomulikult pilves ning seega ma veetsin oma õhtud kodus, lugedes telefonist Aasia majanduse kohta. Nädalavahetuseti käisin kooli lähedal passimas, et kodustele enda elust ülevaadet anda.


märgid, tähed, planeedid

nahkhiired lendavad
taamal pilvelõhkujad päikeseloojangus säramas
linnud vidistavad 
taustaks suurlinna müra
poleks arvanudki, et midagi taolist kunagi naudiksin
samas igatsen kodumaal pakutavat vabadust vabal hetkel metsa hulkuma minna
oh, kuidas ma igatsen Rüütli tänava öid
olen ka siin õhtul teise isiksusena kodust lahkunud
ning kohalike päid erinevate veidrustega segi ajanud
aga päris selliseid elamusi pole veel saanud
mu kodu on mu vangla
arvutit ei ole ja seega ühendus välismaailmaga on mitu nädalat puudulik olnud
võib-olla oli uppunud arvutilaadija märk, et pean keskenduma nüüd ka päriselt õppimisele ja eksamiteks valmistumisele
ning kas ka see on märk, et nädal enne Eestisse tulekut kaob ainuke otselennu pakkuja ära?
mida märgid, tähed, planeedid mulle näitavad, seda ma ei tea
tean, et laupäeval lendan Sloveenia raudlinnuga ning saan üle pika aja omas voodis magada 
ja võib-olla ka tuttavaid nägusi näha
Kirjutatud 12.11.2015 oma sõbrale

Peale eksaminädalat pidin ma tagasi Eesti tulema, sest toimus minu nii öelda üleandmine, mille pärast olin sunnitud ööpäeva ka haiglas veetma. Päev peale viimast eksamit, mis jäi tegelikult halva ilma tõttu ära (äike lõi arvutiserveritesse sisse ja arvutid ei töötanud enam) lendasin mingi lennukiga, mis tegi allhanget uuele Nordicale, tagasi kodumaale.  Tänu sellele lennule saan uhkustada, et olen lennanud samas lennukis koos Grammy võitjaga. Nimelt dirigent Tõnu Kaljuste istus minu taga. Kodus sain olla terve nädalavahetuse ja siis esmaspäeval haiglasse minna. Teisipäeval lasti sealt mind vabaks teatega, et ravi jätkub, aga nüüd iga kümne päeva tagant süstimisega. Kolmapäeval sain omale uue arvutilaadja ning lendasin õhtul Soome. Neljapäeva õhtul viis isa mu Vantaa lennujaama ning viskas õhku lause: “Äkki mõtled ümber, et kas see ärivärgi õppimine ikka sulle sobiv on”. Kui ma oma Rotterdami koju jõudsin läksin kohe magama, olles õnnelik, et sain unetablette Eestist kaasa. Nimelt kolme Hollandis veedetud kuuga olid mul une-ja ärevushäired tekkinud, mille tõttu oli mul mitmeid magamata öid. Süüdi võis olla ebamugav ühikavoodi, õhukesed seinad ja põrandad (minu toa kõrval asus pesuruum, kus pesti oma alukaid varahommikuni, joogimasin, kust kukkus kõva kolkatusega karastusjoogipurke ja metalltrepp, mis kolises jubedalt, sest inimesed ei osanud normaalselt trepist käia. Lisaks elas minu kohal mingi lõuna-ameeriklane, kellele meeldis akna peal kõvasti telefoni karjuda nii paar tundi ja loomulikult viskas ta oma suitsukonid minu rõdule.) ning aju täis mõtetega, mis kaduda ei tahtnud. Reede hommikul küsisin Annalt nädalasündmuste ja tulevaste kodutööde kohta ning nelja puudutud päevaga koolist oli juhtunud seal palju:

  • Meie klass oli ühe teise klassiga kokkupandud ehk mul olid uued klassikaaslased ja inimesed, kellega pidin sõbraks saama.
  • Uuest veerandist algasid võõrkeeled ja kuna ma olin valinud endale Jaapani keele pidin järgmiseks nädalaks oskama Hiraganat (siiani ei tea ma päris täpselt mis see on), oskama lugeda kümneni ja mingi sada uut sõna.
  • Olid uued projektigrupid. Mina olin nö dream teamis (teised klassikaaslased ristisid meid selle nimega) ehk seal rühmas, kus olid klassi kõige paremad koos. Oma eelmisest projektigruppist olin ma jah muide kõige parem.
  • Lisaks veel muud kodutööd nagu 70lk lugemine turunduse õpikust (mida mul ei olnud), esitluse tegemine inglise keeles, kommunikatsiooni aines mingite veenimisviiside õppimine jne.

Oma kodutöid vaadates tulid isa öeldud sõnad eelneval päeval lennujaamas taas pähe ja need ühinesid nende samade mõtetega, mis mind öösiti kummitasid: “Kas see on ikka minu jaoks?”. Lisaks sain teada, et alates veebruarist ma enam ühikasse jääda ei saanud ehk pidin ka uut ulualust otsima hakkama. Ka minu sõpruskond oli seal vähenenud. Esimene kord kui ma Eesti tagasi tulin, oli Rotterdamis Witte de With’i tänavafestival, kus siis kõik minu sõbrad ühikast käisid. Kuna ma seal ei käinud ja kooliga ka otseslt kokku ei puutunud, siis meie suhted jahenesid. Mõned üksikud kohtumised olid terrassil, kus ma suitsetamas käisin (tegelikult alustasingi suitsetamisega selle pärast, et mul oleks põhjust käia terrassil, kus teised elasid, ja siis nendega niimoodi casual suhtlust arendada), aga facebookis asendusid sõnumid “Hei, mis sa täna teed?” sõnumitega “Kas ma võin su tolmuimejat laenata?”. Tegelikult oli iga korruse peale oma tolmuimeja, aga need olid tihiti katki ja kes teab kus. Minul vedas hiinlastega, sest meie korterisse olid eelmised elanikud tolmuimeja jätnud ning kui meie tuttavad sellest teada said, siis otsekohe hakati meie oma laenama. Loomulikult imeti oma põrand puhtaks ning toodi tolmuimeja tagasi ilma filtrit puhastamata ja kotti tühjendamata. Mina olingi ainuke, kes seda tegi, sest hiinlastele käis see juba üle jõu. Võib-olla kirjutan ka kunagi hiljem üldsegi elust hiinlastega ja kui erinevatest kultuuridest me ikka olime. Igatahes ma enam oma ühikasõpradega ei suhelnud, sest see tunne, et inimesed suhtlevad sinuga ainult sellepärast, et sul on mingi kuradima tolmuimeja, see nüüd küll tore ei olnud.

Eesti haiglas veedetud ööpäevajooksul õnnestus mul ka haigeks jääda, sest palatikaaslane tahtis, et aken ja uks oleks kogu aeg lahti. Nagu missugune loll tahab, et tal oleks tuuletõmbus novembri lõpus!? Kuna ma olin ka veel Hollandis haige, siis ma väljas ei käinud peale Eestist naasimist. Hiinlastega ma ka ei saanud oma muredest rääkida, sest nende inglise keel oli ikka väga niru. Seega ma istusingi mitu päeva oma ühikatoa nelja valge seina vahel, peas ketramas mõtted: “Kas võtta end kokku ja hakata õppima või tulla ülikoolist ära ja nagu luuser tagasi kodumaale lennata?”. Nii kui ma mõtlesin, et see on lihtsalt madal seis ja hakkasin õppima, siis jälle mingi teine hääl peas ütles: “See siinne elu ei ole ikka sinu jaoks Carmel. Ära parem proovigi õppima hakata,”. Lühidalt öeldes ma läksin seal hulluks.


mul on jälle peale Eestis käiku kriis peal ehk ma ei taha siin olla enam. eile jäin magama ainult peale melantoniini tableti võtmist mingi poole kolme ajal. ei tea

21.11.2015 kirjutatud meil emale

Viisime vanaemale süüa ja puid. Ta on haige. Vist löönud kopsu.
Endal ka sitt olla- kõik väriseb silme ees,nii et tuleb voodi kobida, selleks et homme hommikul
tööle jõuaks.
Ema kirjutatud meil mulle

Pühapäeval ühinesin Anna ja Avaga Haagis, kus käisime söömas ning lihtsalt nautisime oma seltskonda. Rääkisin neile ka oma mõtetest ning alguses olid küll vastu minu lahkumisele, aga kui ma seletasin oma tervise asjaoludest ja ka pereliikmete tervisest, mis mind muretema pani, siis nad mõistsid mind.


Terve keha väriseb
täna käisin Haagis koos 2 klassiõega ning korraks tuli mõte et proovib see aasta siis ikka ära kannatada, aga kui ma nüüd tagasi koju tulin ja proovisin kodutöid teha, siis ma ikka mõistsin et ma ei taha seda õppida ning hakkasin uurima mida/kuidas ära lõpetada seda siin.
Homme lähen räägin üüri asja ja ka proovin oma study career coachiga rääkida ning siis mitte enam tundidesse minna. Vaatab, kuidas selle korteriga siin saab, kas pean kohe välja kolima või saan olla kuni 18.dets kus siis ma kogu kupatusega eesti tagasi tuleks. Praegune plaan mu peas on selline et kevadel teeksin ma oma eksamid (arvatavasti ainult eesti keele) uuesti ning proovin kandideerida Eesti ülikoolidesse, kuhu ma ei katseid ei teinud kuna pidin neil päevil Rimis tööl olema. 
Mu terve keha väriseb ning närv on püsti kuna täiskasvanu otsused on rasked, eriti kui neid peab enda eest tegema. Oh, kuidas ma tahaks olla veel see õnnelik laps, kes läks hommikul Sireli lasteaeda, Barbie nukk käes, ning tuli õhtul koos vanaemaga koju ja kakles Kelliga telekamängupuldi üle. Ei meeldi see õnnetu mina, kes proovib oma kohta ja ülesannet siin ilmas leida.
Ma vabandan, et olen selline äpardis/äpardus, aga ma tean, et see rada siin ei ole minu jaoks ning tunnen, et pole mõtet tatsata teed pidi, mille lõpppunkt ei ole mu soov.
22.11.2015 kirjutatud meil emale

Terve selle öö vastu esmaspäeva olin ma üleval ning mõtted ja tegevused samad, mis ka eelnevatel päevadel. Kas proovin mingid asjad ära õppida, rääkida õpetajatele, et mul olid rasked ajad, aga nüüd suudan tagasi end järje peale vedada või siis ikka tulen ära. Mäletan, et proovisin enda rahutuseks kell neli hommikul Kaks kanget Ameerikas vaadata, aga see mind päris ära ei rahustanud. Kirjutasin siis oma emale hoopis sellise meili:

plussid miinused

terve öö olen ma üleval olnud ning oma peas plusse ja miinuseid seadnud siia jäämise ja siit lahkumise kohta. Need viimased 12h on mu elu ühed õudseimad olnud. ma olen hullunud, neelanud melantoniinitablette et magama jääda aga tulutult. kella kolme ajal käisin isegi korra väljas tuiamas/hulkumas aga eriti ei aidanud. peas on käimas ping pongi matš. ühel hetkel mõtlen et see on lihtsalt mingi madalseis, millest vaja välja tulla ning ma ei ole allaandja, teisel hetkel tahan ära kuna arvan et see programm ei ole minu jaoks ning siis jälle vastupidi.
ma kirjutan siia oma plussid/miinused et ka endal oleks parem ülevaade oma seisust

Siia jäämine:

  • mul on mingi värk, mille nimel voodist välja ronida (elu mõte nagu umbes)
  • programm on hea- praktika ning teooria koos ning peale seda ootaks helge rahakas tulevik kui ma oskaks ärimeest mängida, saaks töökoha või ma ei tea mida
  • mulle meeldib hollandis- on alati uut mida avastada (eestis vaevleksin jälle sellega et tahaks ära)
  • klassiinimesed on toredad
  • ma ei ole allaandja ning kui ma sellele siin kriipsu peale tõmbaks, siis jääb mu sisse see tunne nagu oleksin äpardis
  • mul ei ole palju sõpru/kontakte siin keda ma saaksin täielikult usaldada
  • ma oleks üksi oma uhkes üksilduses
  • praegu ma peaks veel 300euri oma õpikutele kulutama pluss veel 400 õppemaksu jupiks
  • elu on kallis ning varsti läheb see vägagi raskeks kui pean töö ja elukohta otsima
  • raha kulub ka eestis käimisele
  • ma ei ole kindel ka see on see mida ikka tahan õppida ning tulevikus teha (tunne nagu raiskaks oma aastaid)
  • ma olen isegi tablettidega unetu ja rahutu
  • peale kooli pole mul nagu midagi (huvialad/hobid)

Eesti tulek:

  • ma oleksin kodus, kus kõik inimesed kellest ma vähegi siin ilmas hoolin on mulle lähemal kui siin olles
  • ma saaksin naasta tagasi oma vana mina juurde ja teha seda mida igatsen (flamenko/fotoring)
  • ma teeks uuesti eksami ning vb olla astuks ülikooli alasse mille vastu on mu huvi suur
  • süstaldevärk oleks lihtsam ning kulutused väiksemad
  • ma tunneksin end luuserina/äpardisena/tossikesena– inimestel kes arvasid et ma hakkama ei saa oli õigus ning mul ei õnnestunud neile teisiti tõestada
  • oleksin suur pettumus kõigile
  • arvatavasti hakkaksin ma taas psühholoogi juures käima
  • ma saaks magada voodis kus mul ei ole nii õudsaid öid olnud nagu siin

palun kui sa saad enne tööd tulla skaipi siis tule või lihtsalt facebooki, sest mul on vaja kellegiga rääkida või ma lähen täitsa hulluks ning ma kardan mida ma endale teha võin
palun

Kirjutatud 23.11.2015 emale


Enne kooli minekut vestlesin tõesti oma ema ja isegi vanemaga läbi kaamera. Ema oli minu heietamistest juba tüdinenud ning lihtsalt ütles, et see on minu elu ja ise tean, mida sellega teen. Vanaema proovis mingit energiat ja positiivsust mulle sisse süstida, et ma kooliga jätkaks, aga otseselt ma sellest vestlusest midagi ei saanud. Peale pikka venitamist läksin ma kooli. Rääkisin oma study career coachiga ning teatasin tehtud otsusest. Ta proovis mind küll veenda, et teha ära vähemalt see üks semester, aga ma olin oma otsuses kindel. Vähemalt nii ma arvasin. Järgmisel päeval läksin kooli nagu ei oleks midagi juhtunud. Käisin turunduse klassis, kus mäletan, et Avaga tegime nalja mingi õpiku pildi üle, ning peale tundi läksin raamatukokku, kust laenutasin paksu turunduse raamatu ja isegi jaapani keele õpiku algajatele. Kodus lugesin neid ja mõtlesin, et eelnevad päevad saab nimetada üheks õudsaks madalseisuks ning nüüd läheb edasi kõik hästi mul. Kolmapäeval läksin kooli ning esimesena oli projektigrupi meeting, mida hindas meie inglise keele õpetaja, kes oli ka meie mentor siis. Oma dream teamis olime meie jaapanlannaga ainsad naised ning üle jäänud mehed kõik rääkisid. Eelnevas projektigrupis oli meid ainult viis liiget ning seal võtsin ma juhipositsiooni enda peale kuna olen neitsi tähtkujust, perfektsionist ja nii nagu mina tahan/teen on ka kõige parem. Seda on muide enda juures väga raske muuta. Oma uue rühma koosolekul käis õpetaja nii minu kui jaapanlanna Mai juures sosistamas, et me rohkem kaasa räägiks, aga mida mul rääkida? Kõik olid oma ülesanded õige aegselt ära teinud ja püsisime oma projektiga graafikus. Tundsin, et mind ei ole vaja ega ka midagi omal poolt pakkuda ei olnud. Kõik oli perfektne nagu dream teamis ikka. Peale koosolekut oli kaks tundi vaba ning otsustasin poodi minna sööki koju ostma. Koolist lahkudes ning ülikoolilinnaku kõrgete õppehoonete vahel kõndides sain aru, et kõik. Ma tulen koolist ära. Klappides hakkas just sel hetkel kõlama “Bitter Sweet Symphony” ning suunurgad tõusid ülesse. See hetk oli täpselt nagu mingis filmis ja see tunne, kui teed suure otsuse ära, oli väga mõnus.

Peale osturetke läksin tagasi kooli, kus meil oli ICT tund. Rääkisin Avale ja Annale oma otsusest, siis hiljem ka oma projektirühmale ja ka ülejäänud klassikaaslastele. Tol tunni ajal rääkisin mõne klassikaaslasega isegi rohkem kui eelneva kahe kuu jooksul kokku. Anna lubas minuga kaasa tulla nö kooli rahvusvahlisteõpilaste tugikeskusesse ning seal vestlesin ühe Simoniga, kes kirjutas mulle meilid üles ning selle, mida pidin nendesse saatma. Võtsin oma taotlused tagasi, teavitasin TMA programmijuhti ja küsisin ka elamise kohta. Nimelt ühika üüri eest maksis kool oma poole ja kuna ma enam õpilane ei olnud siis kartsin, et visatakse kohe välja. Kuna ma olin jaanuarini oma üüriosa ära maksnud, tuldi mulle vastu ning sain veel kaks kuud oma vaadet rõdult nautida.

Lühidalt siis miks ma ära tulin:

  • Ma ei ole päris terve inimene ning pidin tihiti kodumaal käima, mis oli päris kulukas
  • Ma ei ole miljonär ega ka mu vanemad seega rahast hakkas kahju
  • Ma ei olnud kindel, mida ma ikka oma eluga teha tahan
  • Ma tundsin puudst oma vanast minast ehk peale kooli mul midagi nagu ei olnudki
  • Ma muretsesin oma lähedaste tervise ja heaolu pärast
  • Ma ei saanud seal täielikult oma eluga ära kohaneda, sest nii kui ma olin kohanenud, pidin tagasi Eesti minema.
  • Olin kahe maailma vahel ning see saigi otsustavaks.

Esimene enne lund

viimased nädalad olen veetnud urus
eemaldanud ennast teistest nii füüsiliselt kui ka erinevatest sotsiaalmeediumitest
olen veetnud neid päevi/nädalaid mõeldes/kirjutades ja öösiti voodis väherdes
aega on mul palju olnud
kuna ülikoolis ei käi ja õpilane enam ei ole
see oli veider aeg kui ma otsuse langetasin
ma olin võõras ning ajasin endale tagantjärele hirmu peale
öösiti nutsin ja vahtisin lage ning päeval magasin kuna olin unetablettidest sõltuvuses
nii kui ma ära ütlesin õppimisest tuli ka voodis hea uni öises linnas kuni viimase nädalani
mil ekraanivalguses hommikutundideni veetsin seltsimees unetuna
mõned päevad veel siin õuduste kuubis kuni saan siit suurema kolaga lahkuda
ja ka loodetavasti oma esimest lund näha

 Kirjutatud 14.12.2015 oma sõbrale 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.