Kas Te teate, et Teie lend hilineb? ehk elu Hollandis

Vilniuse lugu on poolik ning arvatavasti ei lisandu neid peatükke juurde ka, sest ega see reis nii väga eriline ei olnudki ja vaevalt kedagi kotib see, kuidas ma Mäki vetsu taga püksata hoorana mingilt mehelt abi palusin…

Alustame seda toreda lauluga:

Praegu istun kiikuval Tallinna lennujaama toolil, nägu tõsine ning trükin vihaselt neid tähti siin kuna minu lend lükati edasi. Plaanitult oleks 6 min pärast õhkutõus, aga reaalselt toimub see 2h ja 6min pärast kui sedagi. Kas midagi siin elus läheb üldsegi plaani kohaselt?

Miks olen ma sellisel ilusal augusti õhtul lennujaamas kui võiksin hoopis istuda vanaema aias ning lugeda mõnda head raamatut?

                                                                                                                                                                      Nimelt tekkis kolmveerandaastat tagasi mul selline veider mõte, et Tartu ülikooli asemel läheks hoopis välismaale mingit kraadi omandama. Kui ma ilusti kohale jõuan peaksin ma alustama sügisest oma õpinguid Rotterdami ärikoolis. Eks tulevik näitab, kuidas see kõik veel välja näeb.

Turvaväravate juures nägin mõnusa seljakotiga KL (sama, kes oli ka Saksamaal). Tema läheb üksinda Barcelonasse nädalaks ning ööbib oma väikse seljakotiga hostelites ja naudib sooja Hispaania päikset ning siis olen mina. Oma suure 22 kilose kohvriga, tugisukkadega, mis on vereringe mu jalgades sulgenud, ning hilinenud lennuga suundumas Hollandisse. Suht arusaadav, et ma ei ole kõige rõõmsamas tujus ning nüüd kummitab Vicky&Christina tunnusmuusika mind. Nähes inimesi siin pikalt üksteisi kallistamas ei muutu mu tuju karvavõrtki paremaks ning pähe tulevad ainult halvad mõtted. Mingil hetkel saabusid hullud venelased minu kõrvale, kelle lapsed vaatavad ja näpivad mu arvutit, minu üllatunut ja kergelt ärritunud nägu eirates.

Ma kardan seda, mis nüüd juhtuma hakkab, ning võib-olla oleks pidanudki jääma kassatädiks toidupoodi ning teenima miinimumpalka, millest üksi ainult ära ei elaks.

Uues kodus:

Oma paberites tuhlates leidsin einevoucheri, mis oli Estonian Airilt hilinemise eest lohutuseks, ning kuna olin närvis ja kõht nuttis tühjusest, läksin esimese söögikoha juurde. 3,5euri eest sain osta ainult 3eurise väikse seljanka kuna ma ei tahtnud oma 50eurost tollele tusasele teenindajale anda. Sõin rasvast seljankat, nutt kurgus- kena vaatepilt arvatavasti. Kohe selle toreda söögikoha kõrval olid ka tualetid ning läksin sinna, istusin kabiinis poti peale ning poetasin mõned pisarad, sest arvasin, et kedagi ei tule vastu ning ma pean hakkama kusagil suures linnas tuiama. Sellisele huvitavale seiklusele poleks mul midagi vastu, kui mul ei oleks 22kilost kohvrit ja 4 süstalt, mida vaja hoida külmikus. Muretsevad pereliikmed ka olukorda paremaks ei teinud, vaid mul endal hakkas veelgi halvem kuna nad pidid minu pärast muretsema, seega sorry 🙂

Oma värava poole liikudes kirusin ennast, et seda rasvast seljankat sõin, mis pani maohappe gravitatsiooni eirama, sest 3,5 euri e täpselt selle voucheri väärtuse eest oleksin saanud ilusa smuuti, mis oleks mu kõhule mõnusa pai teinud. Oma värava juures istudes helistas ka Vana mulle ning soovitas mul oma istekaaslasega lennukis juttu ajada ja siis öömaja talt küsida, sest headust siin maailmas peab ikka veel olema! Kirjutasin omale plaani üles, mida teha kui tõesti pole kedagi vastas, ning pool üheksa saabus väike lennuk, kust tähtsa näoga marssisid keskealised hollandlased välja. Jummel, kuhu ma küll lähen?

Lennuki õhkutõus on alati mõnus ning vabastav, sest mida väiksemaks jäävad majad, põllud ja puud, seda kaugemaks ka probleemid maapinnal. Umbes pooltundi peale õhkutõusu tuleb stujardess kandikuga ning jääb minu rea juures seisma. Küsiva ilmega küsib: “Carmel Pukki?”. Naeratades võtan kandiku enda kätte ja jään vaatama, mida see kannab, aga minu istekaaslane arvas, et ma ei oska midagi teha sellega ning seega tegi mulle lahti selle toe, kuhu kandiku sain panna. Lugedes salatikarbi peal olevaid tekste, läksid silmad järsku vesiseks ühe teatud lause peale: “Kallistustega emalt!”. Appi, kuidas ma juba praegu kõiki igatsen. Ma arvasin ikka, et ma olen selline külmavereline inimene, kes ei hakka kohe üksi olles teiste järele igatsema, aga tuleb välja, et ka ma ise ei tunne ennast veel väga hästi.

Lennureis läks kiirelt Õhtulehe sudokusi ja ristsõna tehes kuni pooltundi enne laskumist teatas piloot, et Amsterdamis on 15 kraadi ning sajab vihma. Tundsin, kuidas mul enesetunne läks veelgi halvemaks ning enda pärast hakkas hirm. Peas rullus lahti vaatepilt, kus ma üksi suure kohvriga vihmases Amsterdamis töllerdan ning endale öömaja otsin kuni järsku satun kahtlasele tänavale, kust punase laterna alt ilmub suitsetav mees ja pakub öömaja 1 väikse tööotsa eest…. See oli õudne ning kuna mul ei olnud midagi kaotada, siis koukisin jaki taskust välja väikse ikooni pildi, mille üks vanamees mulle tööl andis, öeldes, et mul on inglinägu… Hoidsin peopesi koos ning soovisin, et mul oleks keegi ikka vastas, kes aitaks mul ühikasse jõuda ning et ei peaks ma olema kodutu Hollandis oma suure kohvri ja 4 süstlaga. Paari vihmapiisa vastu ei oleks mul midagi olnud, aga taevast kallas nii, et oleks saanud juba mõnusalt puhtaks koos seebiga.

Pagasi sai üllatavalt kiiresti kätte ning nii ma siis asusingi kõndima Arrivals Halli poole, kergelt hirmust värisemas. Kui uksed avanesid oli seal üks väsinud näoga tüüp seismas, hoides silti, kus oli minu kooli nimi ning nii me seal siis seisime, üksteist lolli näoga vahtides kuni ma lõpuks läksin tema juurde ja ta avas oma suu. Tema jutust ma kuulsin vähe kuna kõrvad olid veel lukus ning see, mida kuulsin, on juba unega meelest läinud. Kohe küsis ta mu telefoni kuna ta enda oma oli tühi ning tal oli vaja ka mingi teine tüdruk üles otsida. Mingi viis minutit suhtles tema kellegagi facebookis, minu aku järjest tühjenemas, ning mina ümbrust vaatamas. Lõpuks andis telefon otsad ning ta oli kohustatud selle mulle tagasi andma ja minuga edasi tegelema. Mainis, et mul vedas, et lend hilines, sest tema oleks pidanud olema hoopis teises lennujaamas, kuhu selle tüdruku lennuk maabus, ning ma oleks pidanud üksi minema. Rongis magas ta minu kohvri peal, kuna ta olevat pidanud viite inimest täna juba niimoodi saatama, ning ma vaatsin aknast välja, olles õnnelik, et midagi siin maailmas läheb nii nagu plaanitult.

Rotterdami rongijaamast sõitsime minu ühika juurde ning neil oli hindust taksojuhiga päris naljakas vestlus. Ega ma kummastki neist väga aru ei saanud kuna nende aktsendid on harjumatud mulle, kes on inglise keeles kuulnud ainult oma inka õpse rääkimas, kelle hääldus on ülepingutatud ja lihtsalt õudne. Ühikas pani ta mu kiibi seinale, ootas natuke, noogutas, näitas käega suunda, kus lift asus, saatis õhumusi mu teele ja nii 5 sekundiga oligi banana republicu pusas beanie‘ga tüüp kadunud. Liftiga sai ainult 1 korrusele, kus oli ka silt Reception, kuhu ma oleks võib-olla pidanud end näitama, aga samas see ei ole hostel, kus keegi 24/7 passib ja seega läksin korrusele kus minu tuba oli. 594-598 silt uksel, kinnitas mulle, et sealt uksest saan oma 598 tuppa, aga kui kiibi panin kiibilugejasse, siis vilkus ainult punane tuli ning sissepääs oli mulle keelatud. Ei teadnud, mida edasi teha, sest kell oli juba kaksteist läbi ning enamik vist juba magasid. Hakkasin juba taas allkorrusele minema kuni kuulsin hääli, mis järjest lähemalt tulid kuni lõpuks nägin ühte inimest, kellele oma murest kurtsin. Jamal Rumeeniast viiski mu taas esimesel korrusele ning pani mu kiibi sinna samma kiibilugejasse, kus beany seda enne hoidis, ja ütles tähtsa häälega, et see peab seal ees olema mitu sekundit, siis maja teab, et ma olen saabunud. Ma noogutasin ja tänasin kuni oma toa ukseni, mis nüüd avanes mulle, ning Jamal ütles, et kui on midagi, mida ma vajan: toitu, vett jne, siis tulgu ma tema tuppa, mille numbrit ma sekund hiljem juba enam ei mäletanud, ja ta aitab.

Uks kinni, valgus elamisse ning suunurgad tõusid ülesse, sest ajju jõudis teadmine, et see siin on nüüd minu uus kodu. Tuba on suurem kui Eestis me elutuba ning Rotterdami öövaadet nähes tahtsin seda ka rõdult vaadata. Avasin ukse ja plärts. Mu vasak jalg oli läbi märg, sest terve rõdu on vee all. Oleks arvanud, et hollandlased, kes ehitavad tammesi, mille tõttu pole enamik sellest madalmaast vee all, oskavad ka rõdudele mõned augud ehitada, mille kaudu vihmavesi saaks minema voolata…

Lubasin endale, et nüüdsest olen korralik ja endine seapesa armastav carmel jääb koju ehk hakkasin koheselt kohvrit lahti pakkima ning asju oma kohale panema. Kooli poolt oli ka väike welcome kott, kus olid kiirnuudlid, teepakid, kommid, küpsised jne ning siis ka see kõige vajalikum: WC-paber! Lõpuks saabusin ka kööki oma süstaldega ning kui külmakapi juurde läksin siis vaatas mulle selle pealt vastu riisikeetja ning külmiku seest brokkoli ja mingi liha ehk teisisõnu – siin elab keegi veel peale minu ning selle tõestuseks oli ka ääreni täis prügikast ja mustad nõud kraanikausis. Tegin õhtused hügieenitoimingud ning läksin oma uude voodisse, padjaks T-särke täis topitud padjapüür.

Ega magada ei saanud nii kaua kui tahtsin, sest juba enne kaheksat hakkasid minu kõrva kanduma hiina keelsed sõnad teiselt poolt ust. Mis edasi sai, sellest juba kunagi hiljem.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.