Bonjour Jamaika… oot, kuhu me küll sattunud oleme? ehk 5 päeva Vilniuses (2.osa)

Kella kümneks määratud äratust ei jõudnudki kuulda kuna olin juba enne üheksat üleval tänu varajasele toanaabrile kõrval voodis, kel oli vaja hakata otsima midagi minu pea kõrval asuvast kilekotist, aga selline see ongi see hostelielu 🙂

Hommikusöögiks moosisai, pakist valatud puder, Leedu kohuke ja mandlipiimast, mis oli odavam kui Eestis, kakao ning mõnikümmend minutit enne keskpäeva lahkusime hostelist, sihtkohaks raekojaplats. Tuleb välja. et ka Leedu on saanud Aasia turistidele tuntud kohaks ning kuna oli aega, vahtisin ja tegin neist millegi pärast pilte, kuigi nad poseerisid teistele kaameratele.

Eriti äge oli see roosa jopega tädi, kes laskis oma mehel igas asendis ipad’iga pilte teha.

Lõpuks saabus ka kollase kohvriga giid ning kui tema ümber olid mõned juba kogunenud, otsustasime ka meie aeglasel sammul ja suunurgad ülespoole nendega liituda. Kuna eilne ilm oli jube ning hommikul veel pilvine, ei olnud meie grupp päris suur. Kohal olid: 2 hollandlast, hispaanlane, kelle nimeks ma kaks nädalat pidasin Jeesus olevat, abielupaar Austraaliast ja Austraalia gnoom ehk Sam, Liam UK’st ja üks Aasia tüüp.

Alguses tuiasime vanalinnas ringi ja ühe maja ees ütles meie giid meile: “I have to put this thing away (vehkis oma käes kollast kohvrit) but you make friends now!” ning jättis meid üksi tänavale omavahel sõbrunema. Minule kahjuks sellised värgid väga ei meeldi, kus järsku peab mingite tundmatutega BFFdeks saama, kuigi ma tahaks küll sellest hirmust või ma ei tea mis asjast üle saada. Sel ajal kui mu aju jooksis kokku, astus minu ette Austraalia gnoom ja viskas oma käe mulle ette, et omavahel tuttavaks saada. Sain nii tema kui Jeesuse, kelle tegelik nimi oli, kes teab mis, aga väidetavalt tema sõbrad kutsusid teda Hezus’iks (mul pole aimugi, kuidas see kirjapildis välja näeb, aga umbes nii seda hääldati), aga ma jätkan tema nimetamist Jeesuseks. Sam’i ei nimeta ma halva pärast niimoodi, aga lihtsalt oma mütsi ja habemega meenutas ta väga aiapäkapikku, kes kellegi maja ees asuvat aeda kaunistab oma olemusega. Teine küsimus, mida ta mult peale mu nime küsis, oli mu vanus. Seal kaugel maal käivad asjad vist teisiti ehk naise vanuse kohta pole kunagi viisakas küsida, eriti veel kui ta on vana…

Kuna ma näen räigelt vanem välja tänu oma pikkusele ja suurele kondile (teisisõnu ülekaalule), ei küsita mult isegi dokumenti alkoholi ostes. Paljudele on see arusaamatu, aga mina solvun sellest, sest kes ikka tahaks 18a näha välja vanem kui tegelikult on. Tavaliselt ma luiskan ennast natuke vanemaks nt esimese aasta tudengiks, sest see kõlab paremini kui keskkooliõpilane…

Millegi pärast vastasin ma seekord: “18. It’s my last year in high school…” ning oli kummaline näha, kuidas inimese ilme suutis mõne millisekundiga nii palju muutuda. Peale veidrat vaikuse hetke küsisin tema vanust (23) ning tema küsis ka Jeesuse vanust (26). Nad olid omavahel pea veerand tundi suhelnud ja vanus ei tulnud jutuks, aga minult oli see teine küsimus….

Käisime meie hostelile lähedal olevas II MS juutide getos, kus asus ka ühele tolle aja arstile pühendatud kuju, kelle nina hõõrudes pidi tol hetkel peas olev soov täide minema. Kui mina olin oma näpu kuju ninal ära hoidnud, küsis gnoom mult, et kas ma soovisin häid hindeid. (Tegelikult jah, sest viimane aasta, ning kes ei tahaks lõpetada abituuriumit heade hinnetega?)

Järgmisena suundusime nö teisse riiki, mille eesti keelne nimi oleks Teisel Pool Jõge. Užupis oli nõukogude ajal narkarite ja muu eluheidikute räämas rajoon kuni üheksakümnendatel ostis kamp kunstnikke sealseid kortereid ja maju ning tegid need korda riigis, mille nad nimetasid Užupiseks. (Sarnane Christianiale Kophenhaagenis.) Oma ilusate tänavate ja meeldiva õhkkonna poolest on see saanud nüüd ka uusrikaste elukohaks, mille üle kunstnikud ja teised loomingulised olendid väga õnnelikud ei ole. Nagu ikka, on alati kahe riigi piiril silt sisenevasse riiki, aga Užupisel olid ka mõned reeglid:

  • Naerunägu- riiki sisenedes ja seal olles peavad suunurgad kogu aeg taeva poole olema
  • 20- ei tohi liikuda kiiremini kui 20km/h
  • Mona Lisa- tegemist on kunstnike ja nende maailmaga ning seega oodatakse ka vastavat vabameelsust sinna sisenejatelt
  • “Kaldapealne”- oma tegudele on ka vastav karistus ehk kui üldine populatsioon pole kellegi käitumisega rahul, lükatakse tema auto jõkke

Ingli monumendi ees, kus me saime erinevaid küpsetisi põske toppida pagari käsul, asus huvitav kraan. Nimelt Užupise iseseisvuspäeval (1.aprill) sai iga peoline/külaline panna oma kannu kraani alla, kust voolas välja head Leedu õlut. Peale Masut see tähtsa päeva osa enam kahjuks ei ole. Užupises tutvusime veel ka backpacker Jeesusega, sest tema oli ikkagi esimene seljakotirändur,  21 erinevasse keelde tõlgitud, millest üks oli ka eesti keel, Užupise põhiseadusete seinaga, Tiibeti väljakuga, mille tõttu ei ole ka Leedu suhted Hiinaga head.

 

Peale ägedat Užupist külastasime veel pildil olevat kirikut, kuulsate kirjanike ja neid sümboliseerivate objektide tänavat ja siseõud, kus filmiti klipp Argentiinat kujutava nõukogude filmi jaoks. Oli kätte jõudnud ka aeg maksmiseks ning kuna euro-liti kurss oli mulle segane, andsin toredale giidile vähem kui need 2h tegelikult väärt olid (umbes alla kahe euro). Tore giid soovis teada, kas leidub veel kedagi, kellega minna ühte baari, kus saab kohapeal pruulitud (nimelt baari keldris) õlut osta. Kuna Saksamaal sai minust suur õlle sõber, olin esimene, kes yes hõikas ning seega ei jäänud ka H’l muud üle. Baaris jõin mina pool liitrit tumedat õlut, sõin kellegi kuivatatud leiba ning kuulasin endast vanemate ja rohkem rännanute vestlust mõeldes, et mul ei avane enam iial võimalust neid inimesi näha. Baarist tuikuvalt ja punapõsksena nagu näärivana väljudes kallistasime üksteisi ning asusime igaüks oma teed edasi. Meie H’ga plaanisime vallutada Gediminase torni ning teel mäest üles laskus meie ette ootamatu isik. Nimelt Jeesus tuli mööda meie kõnnitavat teed alla, inimene, kelle mitte kunagi nägemisega me proovisime mõnikümmend minutit varem harjuda. Mõned laused Jeesusega vahetatud ning meetrid kõrgemal, avanes imeline vaade Vilniusele.

Epic vaadet nautisin endale omasel kombel ehk suvalises kohas istudes ning kui H minust pilti tegi, ilmus järsku kohale ka seesama aasialane, kes lahkus linnatuurilt maksmata.

Mina oma happy Buddah olekus

Oma happy Buddah olekus

Koriseva kõhuga lõpetasime sooja päiksese nautimise seal künkal ning asusime teele taimetoidurestorani. Väike armas söögikoht asus vanalinna peidetud tänaval ning selle kohal joogastuudio ehk ideaalne koht minule. Tellisin endale mõnusad spinatipallid ehk taimse versiooni lihapallidest ning nautisin veel ka head kooki seal mõnusa atmosfääriga hämaras ruumis.

Oma sööki on alati imelik nautida kui vastas istub inimene igavleva ja tuima näoga ning seega soovitasin H’l minna Vilniust üksi avastama, sest ega me ei pidanud kogu aeg ka koos olema. Tegelikult oli selle soovituse taga isekam tagamõte. Ma ei ole erak, aga mulle meeldib vahepeal üksinda olla ning ise avastada maailma enda seltsis.

Kõht head sööki täis, hüppasin korra veel läbi ka lähedal asuvast Humanast, kust ma soetasin ka 80-ndate kampsuni. Mõned koguvad külmkapimagneteid, teised kaardipakke, aga mina kogun kampsuneid! Ma tõesti loodan, et see kampsun oli viimane kudum, mille ma lähimate aastate jooksul ostsin, sest kui palju kampsuneid kellegil ikka vaja läheb? Ainuke sõbralik hing seal poes oli puuris vidistav papagoi, kellega ma vestlesin proovikabiini järjekorras olles. Poodi hakati, siis kinni panema kui mina olin pool alasti vanade kardinate taga riideid proovimas ning ega ma nii osav võõrkeeltes ei ole, et teiseks päevaks uus keel suus ehk ma ei ei saanud aru kui kurjad müüjad pahandasid. Kui oma riietega välja tulin, ütles tigeda näoga klienditeenindaja mulle midagi, millele vastasin sorry what näoga ning sellega see lõppeski. Sain euroga oma kampsuni kätte ning lahkusin sealt nii kiiresti kui võimalik ebasõbraliku müüja silmad mind jälgimas.

Hostelisse jõudsin enne H’d ning seega käisin oma nahka Vilniuse veega kastmas ning köök-elutoas inimesi jälgimas ja teed joomas. Kui taevas sarnanes sinise asemel mustale värvile, asusime me endale baari otsima. Hosteli lähedal oli üks briti baar, aga kuna see oli täis, läksime baari, kus mõned tunnid varem sai head tumedat õlut joodud. Baaris jõin ma veel 0,3l õlut ja vaatasin jalgpalli kui samal ajal H jõi oma oranži mahla. Joonud oma klaasid tühjaks, läksime tagasi koduks saanud hostelisse kuna meil omavahel millestki eriti rääkida ei olnud ning kellegi võõraga ei julgenud ka juttu alustada. Peale väsitavat päeva oli päris mõnus magama jääda norskava toakaaslase kõrval kui magu sisaldas mõnusat õlut.

Kõige külmemal ja tuulisemal päeval läksin loomulikult rattaga sõitma, tegin enda ainukesed püksid katki, käisin ringi nagu püksata hoor, kes ei osanud isegi mäkki vetsu siseneda ning palju muud, aga sellest juba järgmises osas.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.