Bonjour Jamaika… oot, kuhu me küll sattunud oleme? ehk 5 päeva Vilniuses (1.osa)

Ma ei oska täpselt öelda, miks ma olen Vilniuse postituste kirjutamist pea kaks kuud edasi lükkanud.  Võib-olla on see sellepärast, et kuigi see oli tore trip, jäi midagi ikka puudu. Midagi oleks võinud veel juhtuda, midagi põnevat ja ootamatut. Ausalt öeldes on mul olnud rohkem elamusi ühel ööl Rüütli tänaval ja seal kohatud inimestega kui viiel päeval Vilniuses. Teisisõnu olid need viis päeva minu jaoks võib-olla liiga turvalised kui nii võib öelda ja sellepärast olengi vist kirjutamist edasi lükkanud, aga kuna Vilnius ei olnud ikkagi mõtetu ja seal juhtus ikka päris palju, siis kirjutan need mälestused ka siia ka, et ikka meelest ei läheks.

Oodates oma lendu Frankfurdi lennujaamas, hakkasin mõtlema, mida vaheajal teha. Samal ajal kui arvasin, et sünnipäeva tähistan Pariisis, uskusin ka seda, et vaheajaks lähen Barcelonasse — veel üks linn, kuhu olen ammu tahtnud minna. Kuna lennupiletid on ka sinna kallid ning värsked muljed ja elamused Riiast olid positiivsed, otsustasin, et lähen Vilniusesse. Leidsin ka mõnusa välimuse ja nimega odava hosteli, millel nimeks Hostel Jamaika, kus 1 öö oli 8 eurot ja mõningaid sente peale. Kuna samal ajal oli ühel sõbrannal 18. sünnipäev, kutsusin ta kaasa, sest enda 18. sünnipäev oli veel värskelt meeles ning tahtsin, et tema saaks ka selle imelise tunde, vabaduse, osaliseks.

Hommik

 

Viimase minuti pakkijana ärkasin kell kolm ülesse, et ennast uueks seikluseks valmis seada. Vaatasin üle, kuidas bussijaamast hostelisse saab ja üldsegi hosteli kohta veel informatsiooni. Keegi oli nende facebooki lehele jätnud üleval oleva laulukese, mille saatel ma siis ülejäänud hommiku kodus tegutsesin, näol lai naeratus, sest ma teadsin, et tulemas on tore päev. Wannabe backpacker’ina asusin kell 6 kodust jalgsi teele bussijaama, seljas ebamugav 9-kilone seljakott.  Bussijaamas H’ga kokku saades panime kotid ära ning asusime oma istmetele, kus siis ülejäänud neli tundi rääkisime, magasime ning vaatasime masendavalt bussiakent, sest see oli kaetud vihmapiiskadega.

Riia bussijaamas sai ennast pooltundi kotletitädi kõrval pilvede vahelt piiluva päikese käes soojendatud ning nina kirtsutatud, sest minu kui taimetoitlase jaoks oli ninna tungiv lihakäki hais õõvastavalt jube. Järgnevad 4h sai imetletud Euroopa Liidu poolt rahastatud ilusaid teid, vihmast aknaklaasi vahitud ja ka Leedu raadiojaamu kuulatud, sest telefoni playlist oli peale mitmendat ringi lihtsalt ära tüüdanud ning peab mainima, et Leedu muusika oli päris mõnus.

Esmamulje Vilniusest oli võrreldav Riia omaga. Hiiglaslikud klaasehitised ümbritsemas nõukogude aja arhitektuuriimesi ning bussijaam, mis vajas hädasti kaasajastamist. Kuna Eestis ei jõudnud, siis vahetasime bussijaamas oma valuuta kohaliku vastu ära, kuigi oleks otse pangaautomaadist saanud litid kätte, sest samad Rootsi pangad olid ka siin. Bussijaama poes, kus sai ostetud mingeid saiakesi, mille best before oli juba ammu möödas (sellest sain aru alles peale mitmendat ampsu), sain teada, et aastast 2015 on kõik Balti riigid euroalas. Bussijaamast väljudes oli suuna taju kadunud ning taevas ei olnud ka päikest, mille järgi suuna määrata. Kusagil suvalise hoone ukse ees seistes suurendasin oma telefoniarvet, et koos GPSi abiga õige tee hostelisse leida. Suund käes, tatsasime mööda Vilniuse tänavaid, nähes õige veidrad välja. Mina oma suure seljakoti ja vanaema väikse lillelise nõuka vihmavarjuga olin küll üks omapärasemaid inimesi tol masendaval päeval noil tänavatel. Lõpuks läbimärgadena astusime sisse oma hostelisse, kus kohe nõuti raha ning siis tutvustati ringkäigul tervet hostelit. Esmamulje oli hea ning mõne toa tundsin ka varem nähtud piltidelt ära. Kuni kella kaheksani õhtul tutvusime hosteli elu ja elanikega, sest alles siis asendusid vihmapilved taevas tähistaevaga. Enamiku aja veetsime nö hosteli elutoas/köögis/söögiruumis, kus enamik elanike ka oli. Seal oli nt seksijuut ehk teisisõnu viiekümnendates vanades Adi dressides ringi tatsav iisraelane, kellel oli armuafäär ja väga hea seks, mida talle meeldis kogu aeg rõhutada, kohaliku 30a leedulannaga, kes muidu oli ka väga ilus.

Peale ei tea mitmendat nö tasuta moosisaia otsustasime õhtust Vilniust avastama minna. Tegelikult me lihtsalt kõndisime suvaliselt ringi, käisime toidupoes ja jõime mingit nö alkohoolset jooki, mis maitses rohkem nagu halvaks läinud limonaad, kui selline asi on üldse võimalik. Saksmaal nägin kuidas sakslased igat moodi pudeleid avasid ning korgiavaja puudumisel mõtlesin, et mis see hammastega pudeli avamine ära ei ole. Peale natuke kangutamist tundsin tugevat valu hambas, mis andis lollakale märku, et see oma lolluse kohe ära lõpetaks.

Kuna oli väsitav päev seljataga, läksime juba enne kahteist magama, sest ees ootas uus päev mil sai Vilniust päevavalguses nähtud, Poolas elava hispaania Jeesuse, austraalia gnoomi ja leedukaga õlut joodud, epic 360 kraadist vaadet imetletud ning palju muud tehtud, aga sellest nagu ikka juba järgmises osas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.